KRIITIKA - Tanel Veenre, Noored ja oreoolid. – Eesti Päevaleht 04.06.2011

/.../
Köleri publikupreemia 1000 eurot (väljaandjaks Temnikova-Kasela galerii koostöös advokaadibürooga Lawin) pälvinud maaliv kontseptualist Tõnis Saadoja on kindlasti palju tuntum nimi. Tema fotorealistlik laad on küll tehniliselt täiuslik, kuid mitte see pole olulisim – oma ajastu ausa pojana taasloob ta kiretut, värvitut ja inimtühja linnaruumi.

Tõnis Saadoja toob loomis­impulsina välja püüde täita valgeid laike iseenda ja publiku teadvuses. Tundub, et kunstil on selles suhtes teatav psühhoanalüütiline roll – kui kunstniku tähelepanu jääb aeg-ajalt mingile punktile pikemalt pidama, siis püüab ta välja selgitada, mis on selles olukorras nii olemuslikku, ning üritab seda siis artikuleerida. Saadoja tajub seda dialoogi otsimisena pidevalt paigaloleva ja ühese ning muutuva ja tasakaalutu vahel. Oluline on tunda ära sillad nende kahe vahel, muutes valged laigud nähtavaks.

Kaardistades iseenda äratundmisi parimal võimalikul moel ja usu toel läheb see ka publikule korda. Kunstniku ja publiku suhe on jagatud vastutus.

Kõige noorem ešelon

Kunsti kirjeldades toob Saadoja välja hirmu, et üleküllus absoluutselt kõigest ei kasvata mälumahtu, vaid sööb seda: „Kaasaegses kunstis on vähe ruumi ja sellest tingituna palju pseudoprobleeme. Olulised on need kunstnikud, kes suudavad distantseeruda ja seeläbi olevikku kaardistada, ja veel olulisemad on need, kes ka homme huvitavad tunduvad.”
/.../