KRIITIKA - Indrek Grigor. Mis asi on OÜ Visible Solutions? – Sirp, 15.12.2011

OÜ Visible Solutions näitus „Adam Smithi Lemmik Nähtamatu Käsi Puuris” Tartu Kunstimaja monumentaalgaleriis kuni 18. XII.

OÜ Visible Solutions Tartu näitusel esitletakse lisaks varasemate prototüüpide ülevaatele ka uut kunstiteos-toodet „Chamber of Freedom with integrated Memory Hole” („Vabaduse koda integreeritud mälestusauguga”), koos 49 kirjaga, mis OÜ saatis oma valitud klientidele.

Väga üldistatult öeldes on OÜ Visible Solutions (edaspidi VS) näol tegemist kunstiprojektist firmaga (nagu autorid ise ütlevad kunstiteoseettevõttega), mille juhatusse kuuluvad Sigrid Viir, Taaniel Raudsepp ja Karel Koplimets.

Olenemata autorite retoorikast, näib VSi kui firma puhul tegemist olevat siiski ennekõike vormilise, mitte taktikalise valikuga. OÜ tegevuse objekt on loomemajanduse hübriidvormi kritiseerimine, mida tehakse viimase toimeloogika kunstiväljal eksponeerimise abil. Seega pole eesmärgiks mitte sabotaaž, vaid iroonia. Ent olgu või autorite kavatsemata, on projekti ambivalentsus veidral viisil siiski toimima hakanud. Veidral seetõttu, et oma majanduse ja kultuuripoliitika küsimustele suunatud tegevusega on VSil õnnestunud ennekõike paljastada hoopis kunstivälja toimemehhanisme.

VSi staatus firmana võimaldab autoreile oma kunsti suhtes teatava lisatasandi. VSi tooteid ehk teoseid ja OÜ seisukohavõtte oma teoste ja tegevuse suhtes (neid väljendatakse OÜ, mitte autorite nimel), ei saa vaadelda lahus firma turundustegevusest. Teisisõnu sekkub autori-teose suhtesse firma, kelle nimel kõneldakse. Nii kinnitas OÜ usutluses saatele „Kunstiministeerium” (Klassikaraadio eetris 24. XI), et Anneli Porrile antud intervjuud (kunst.ee 2010, nr 3-4 lk 6–10) tuleb vaadelda kui VSi tegevuse osa. Tõik väärib rõhutamist seetõttu, et – on selle intervjuu näol on tegemist VSi seni parima teosega.

Intervjuu algab Anneli Porri põhjaliku sissejuhatusega, mis VSi kui kunstiprojekti kunstiteaduslikust aspektist kirjeldab ja põgusalt kontekstualiseerib. Porri esimesele küsimusele, millega pöördutakse VSi liikmete kui firma töötajate poole, vastatakse veel mänguliselt, kasutades ärimaailma väärtus- ja mõistesüsteemi: „valmistame töökojas toodete prototüüpe ... otsime finantse ja investoreid ... Meie rollid firmas on dünaamilised ja meil pole kindlaid ametijuhendeid” (lk 6). See mäng on väga sarnane sellega, mida kasutatakse VSi teoste tutvustuste juures näitusesaalis: grammatiliselt korrektsed, kaubandussfäärist tuntud fraasid kergelt äraspidises kontekstis. Võrdlemisi lihtne võte, mis paraku töötabki ennekõike vormilise naljana. See on kahtlemata teoste oluline osa, ei tooda aga lisaväärtust.

Kuid juba Porri teise küsimuse vastus on märksa huvitavam, sest sellest on (vähemalt pealtnäha) kadunud igasugune iroonia ja sõnaline rollimäng. Rääkides VSi sünni taustast, on rõhk Eesti kultuuripoliitilistel prioriteetidel: „Valitsevas neoliberaalses ideoloogias otsivad poliitikud aktiivselt võimalusi kultuurisfääri kommertsialiseerimiseks ja edendavad kultuuritööstuse ideed, sest seal on majandusliku kasvu potentsiaali. See omakorda tähendab, et kultuuritootmine allutatakse üha enam vabaturu reeglitele ja struktuurid, mis toetavad kultuuritootmist turuloogika väliselt, on järkjärgulise vähendamise ohus või siis asendatakse need süsteemidega, mis on veel rohkem turuga läbi põimunud ... Just sellises kontekstis otsustasime luua OÜ Visible Solutions.” (lk 7).

See autokontekstualiseering ja sellele järgnev enesemääratlus on neoliberaalse kapitalismi suhtes kriitilise kunstiteadusliku diskursuse, ühe kunstikirjutuses domineeriva prestiižkeele musternäide: „Meie lähenemine seisneb seal [majandus- ja kunstivälja piiril] kahevahel olemises ning kunsti- ja majandusvälja sarnasuste ja vastuolude uurimises, proovides kaasata samaaegselt mõlema välja tegutsemisloogikat ... Mõlemal väljal on omad viisid, kuidas kirjeldada reaalsust, nimetame seda keelte või dialektide kompleksiks ... See on ka nende väljade väärtussüsteemide aluseks – mis on kirjeldamatu või mõeldamatu, seda ei eksisteeri ja sellel ei ole mingit reaalset väärtust antud murde kontekstis ... Me tõlgime majanduskeele kunstikeelde ja vastupidi.” (lk 7). Selle tõlkimise käigus ilmnevad veakohad „kus ühe mõiste, mida kasutakse mõlemal väljal, taga on vastukäiv loogika” (lk 8).

Vaadeldes VSi tooteid või prototüüpe, mida kollektiiv näitusesaalis ja performance’itel esitleb, näib, et tõlkimine on jäänud tegelikult siiski ära või vähemalt on suurem osa selle n-ö meetodi potentsiaalist kasutamata. Esiteks seetõttu, et lahendus ise on selleks sisulises plaanis liiga lihtne. Kaubandusliku retoorika kasutamine kunstisaali toodud objekti kirjeldamiseks ning mõnede retooriliste vigurite lisamine ei paljasta märkimisväärselt ei diskursust ega reaalsust selle taga. Pärast Duchamp’i ei ole kunstiteose ja toote samastamine, olenemata VSi teoste teistsugusest ideoloogilistest kontekstist, enam revolutsiooniline. Teiseks on VSi tegevus suunatud siiski ainult kunstiväljale. Tõlgitakse majandusväljalt kunstiväljale, aga mitte vastupidi. VS ise ei ole hübriidvorm, mida nende uurimisobjekt – loomemajandus – olla püüab ja ilmselt ka on.

Samas on VSil kunstiväljal võrdlemisi tugev positsioon ja seda mitte nii väga nende teoste tõttu, vaid just ülal tsiteeritud intervjuu tõttu. VS valdab perfektselt prestiižsõnavara ja tema projekt haakub enam-vähem kõigi diskursuse püstitatud küsimustega. Just see on koht, kus VS põhjustab error’i kunstiväljal enesel, kuivõrd selgub, et tegemist on neoliberalismi kriitika illustratsiooniga, projektiga, mis vastab kunstiväljal seatud diskursiivsetele nõuetele, paljastades seeläbi kunstivälja enese võõrdumise reaalsusest.

Erakordse positsiooni omandaks VS siis, kui tal õnnestuks end sama tõhusalt määratleda ka majandusväljal. Osaühingu disainilt ja vormistuselt väga kvaliteetsed tooted on piisavalt ambivalentse olemusega, et sobida ka turule, niisiis piisaks majandusväljale sisenemiseks vaid teise, sama banaalsest, ent ka sama tugevast, (loome)majanduse diskursusest lähtuvast enesemääratlusest.

Olen kogu aeg lootnud, et kunagi selgub, et telepoe taga on mõne rikka ekstsentrikust metseeni toetatud situatsionistide kollektiiv. Karta on, et see lootus ei täitu, aga et midagi telepoe sarnast üldse eksisteerida saab, annab piisavalt alust arvata, et VSi sisenemine majandusväljale ei ole võimatu. Ning sel juhul saaks juba rääkida projektist, mis kahe välja lühistamisega võib anda aluse millegi uue tekkele.