Eesti näitus Veneetsias

Kaido Ole ja Marko Mäetamme futuristlik paroodia kahest Rapla poisist, kes tahavad vineerist raketiga kosmosesse lennata, mõjus üldpildi taustal elavalt, humoorikalt, pingevabalt ja eneseirooniliselt. Kõike seda kippus nappima näiteks endistel Balkanimaadel, mille ekspositsiooni painasid ikka veel möödunud sõjakoledused.

Väikese Eesti ekspositsiooni ühendab nimetatud paviljonidega postkolonialistlik sarkasm – kunagise kosmoseajastu mõttemallide võimendamine määrani, kus igaüks saab aru, et tegu on müüdiga, mis muudab meie mõtlemise märkamatult ideoloogiatruuks. Meie rahvuslik-poliitiliseks sinilinnuks on loomulikult Euroopasse pääsemine, nui neljaks ja jalad rakku.

Ole ja Mäetamm tahavad vineerist raketiga kosmosesse lennata, arvaku küla mida iganes. Mõlemad tahtmised sobivad teineteise irooniliseks metafooriks. Saksa-Poola päritolu geenispioon John Smith, kes poiste askeldusi naabermaja aknast jahmunult luurab, kehastab kogu selles stooris meie uut rahvuslikku ärkamist, virgumist rahvuslike müütide nõidusunest. Tema näeb väikese rahva suurte tahtmiste lapsikust. Smith lööb Euroopa-unistusele käega ja tunneb amatöörkunstnikuna rõõmu pakkumisest astuda Eesti Kunstnike Liitu. Eesti on vaba!

20. juuni 2003. Johannes Saar