Venezia biennaal: kunst, võim ja inimene.Tanel Veenre. Eesti Päevaleht, 18.07.2013.
18.07.2013
Kaasaegse kunsti suursündmus Venezias pakub sel aastal nii suurriikide etteasteid kui ka lihtsat ja inimlikku kunsti.
Venezia biennaal on megaüritus, millel on oluline roll kaasaegse kunstimaailma võimumängudes. Kunstnikuna kuraatorinäitusel esinemine kinnitab sind panteoni karniisil aukohale, Venezia koridorides toimuvad lobimängud ja osav networking.
Venezia biennaalist on saanud omamoodi glamuuriüritus (kultuuriga vääristatud raha ju enam ei haise), millest teeb pildigaleriisid Vogue ning kus käivad oma luksusjahte demonstreerimas slaavi verd oligarhid. Samal ajal on Venezia biennaal endiselt paljudele noortele kunstitudengitele ja galeristidele palverännakute sihiks, et leida sellest labürintlikust linnast just ennast kõnetavad tööd.
Eestit esindas sel korral Dénes Farkas näitusega „Evident in Advance”. Adam Budaki kureeritud väljapanek on intellektuaalse postkontseptualismi pähkel, mille mõju on veel liiga vara hinnata. Eesti ekspositsiooni komissar Maria Arusoo kiidab väljapanekut just selle läbimõelduse aspektist ning lisab: „„Evident in Advance’i” projekt on saanud nii kohalikus kui ka rahvusvahelises plaanis siiamaani meeletult positiivset tagasisidet ja selle vastu on palju huvi tuntud. Näitus on olnud avatud pelgalt nädal, nii et ootame huviga, mis edasi juhtub.”
Palusime muljeid neljalt kohalpeal käinud eestlaselt.
Tanel Talve, kunstnik
Meelde jäid mõned ametliku biennaaliprogrammiga kaasnevad kõrvalnäitused. Thomas Zippi totaalinstallatiivne psühhiaatriakliinik Venezia korteris lõi skisofreenilise situatsiooni, kus kunstnik asetas end üheaegselt nii analüüsitava kui ka analüüsija positsioonile. Töökabineti, laboratooriumi, hullutoa ja auditooriumiga varustatud kliinik segas omavahel religiooni, filosoofia ja popkultuuri psühhoanalüüsi hämarate aspektidega. Rumeenia paviljoni „An Immaterial Retrospective” lavastas tegevuskunsti võtmes biennaali tähtteoseid läbi ajaloo – hea näide sellest, kuidas biennaali glämmi ja produktsioonipillerkaari taustal saab mööda vaadata sellest, millest ei räägita – rahast. Hea mulje jättis Jeremy Deller Briti paviljonis, kelle „English Magic” mõjus biennaali loidude sotsiaal-poliitiliste käsitluste taustal ülimalt värskendavalt ja aktuaalselt. Dénes Farkase „Evident in Advance” on õnnestunud näide kunstiku, kuraatori ja arhitekti koostööst.
Tuleb tõdeda, et ega ma Venezia biennaalilt ülemäära palju ei ootagi. Selleks on kunsti rahvuslik esindamine liiga piirav, Venezia linnaruumi surutud ekspositsioonide võimalused piiratud ja tsükkel liiga tihe, et mingeid defineerivaid trende välja joonistada. Käidud juba ka, kasvava vaatamiskogemuse juures muutub garanteeritud keskmine tase ebaoluliseks, seda, mis sellest kõrgemal, jääb paratamatult vähemaks.
Krõõt Juurak, koreograaf
Võimsama elamuse sain ma kunsti ja spordi kooslusest Leedu–Küprose paviljonis „oO”, kus korvpalliharrastajad ning akrobaadid olid läbisegi elavate ja mitte-elavate kunstiteostega. Veetsin seal aega elava skulptuurina. Arusaamad skulptuurist, esinejast, näitusekülastajast, ideest ja ruumist said täielikult pahupidi pööratud.
Terviklik ülevaade biennaalist on ilmselgelt võimatu, küllap igaüks projitseerib just seda, mida näha tahaks. Kuid Venezia biennaali tugev külg on traditsioonid, mille taustal paistavad kõrvalepõiked, nihked ja uued lahendused eredalt silma. Tahaks loota, et järgmisel biennaalil on veel vähem punnitamist ja veel rohkem loovust.
Maria Arusoo, Eesti ekspositsiooni komissar ja kaasaegse kunsti Eesti keskuse kuraator-projektijuht
Biennaal on kunstimaailmas ilmselgelt väga olulisel kohal ja sealsed väljapanekud kaardistavad suuresti kaasaegses kunstis toimuvat. Selle aasta Massimiliano Gioni kuraatorinäitus „Encyclopedic Palace” ning mitmed sellega haakuvad paviljonid näitasid selgelt, et mingi diskursus on õhus ning samalaadsete teemadega tegeletakse iseseisvalt. Eesti projekt, mis valiti välja juba 2012. aasta augustis, ja Massimiliano teema, mis kuulutati välja 2013. aasta jaanuaris, töötasid väga heas dialoogis.
Krista Mölder, kunstnik
Kogu seda kunsti kogeda on võimas elamus – teha päevadeks plaan ja seda siis jõudumööda järgida ning eirata.
Kui näitustest rääkida, siis ühte põletavat või hingematvat „kõige kõige” elamust ma ei saanud, pigem palju väikseid rõõme ning üllatusi. Meeldisid mitmed: USA paviljon koos Sharah Sze kõike või kõiksust hõlmata püüdva väljapanekuga, Poola kunstniku Konrad Smoleński installatsiooni resoneerivad metallkapid andsid füüsiliselt võimsa kogemuse. Iisrael meeldis väga.
Saksa ja Prantsusmaa paviljonide vahetus mõjus akti kui sellisena tähendusrikkalt. Otsusest esitada (majutada) kunstnikke, keda nende emamaa ei näita, oli Saksa astunud veel sammu edasi, eksponeerides Hiina kunstniku Ai Weiwei loomingut. Selline omalaadne asüül. Jah, mulle sobis Anri Sala tundlik lähenemine kordustele, sarnasustele. Väga elujõulisena kogesin Jeremy Delleri tööd Briti paviljonis.
Minu järelmaitse üldmuljest oli ehk suurelt kuraatorinäituselt saadud noot: tagasi inimese juurde, joone, lihtsuse, kogemuse juurde.
Vaata ka http://www.epl.ee/news/arvamus/venezia-biennaal-kunst-voim-ja-inimene.d?id=66306574