Intervjuu: Kunstnike sotsiaalamet, majavalitsus ja eestkõneleja üheskoos

Küsimusi esitas Kaarin Kivirähk

Esimene Eesti kunstnikke ühendav keskliit loodi aastal 1922. Nõukogude võimu kehtestamisega varasem liit likvideeriti ning asendati Eesti Nõukogude Kunstnike Liiduga, mille nimi 1990. aastal Eesti Kunstnike Liiduks muudeti. Praegune liidu peakontor paikneb Tallinna Kunstihoones, mis rajati 1934. aastal spetsiaalselt galeriideks ja kunstnike ateljeedeks. Mis on aga pika ajalooga EKLi tänapäev? Millega liit tegeleb ja millised on selle tulevikuplaanid? Läksime külla EKLi presidendile Vano Allsalule ja asepresidendile Elin Kardile ning küsisime üle. 

Milleks on vaja EKLi? Mis on teie eesmärk?

Elin: Võib-olla eristun teiste loomeliitude juhtidest selle poolest, et minu nägemuses on loomeliit pigem ametiühing. Kui siiani on EKLiga liitumise põhjuseks sageli olnud ateljee taotlemise võimalus ja aastanäitustel osalemine, siis tegelikkuses võiks EKL pakkuda enamat. Praegu nähakse loovisikut üksikisikust ettevõtjana. Riik võiks võtta vastutuse olemaks loovisikute tööandja, et loovisikutel oleks ravikindlustus, et nende laste tervis oleks kindlustatud jne. See protsess on muidugi väga vaevaline. Kõik saab toimuda koostöös teiste loomeliitude ja ministeeriumiga. Nõme on muidugi nõuda ja eeldada, et riik peab üht või teist tegema, aga keegi peale riigi ei saa olla vabakutselisele kunstnikule tööandja.

Kui võtta lahti mõni aastatagune intervjuu, siis olete öelnud, et loomeinimesel pole muud teha kui seadust vaadata ja nentida, et jah nii on. Nüüd, kui vahepeal on jõustunud näiteks loomeliitude ja kunstiteoste tellimise seaduse muudatused, siis kuidas olukorda hindate?

Elin: Praegu on olukord tõepoolest muutunud ja koostöö seaduste tegemisel suurem. Koostöö ministeeriumiga on näiteks võrreldes aastatetaguse ajaga väga intensiivne. Praegu tuleb ministeeriumist nii palju koostööpakkumisi ja -palveid, et me Vanoga kahekesi ei jõua piisavalt koostööd teha.

Eelmise jaanuari KUNST.EEs ütles Vano, et praegu tegeleb Kunstnike Liit oma kinnisvara hindamise ja kaardistamisega. Kas nüüdseks on see ära hinnatud?

Elin: Jah, oleme tellinud eksperthinnangud. Numbrid on nukrad ja nimekirjad pikad. Kõige kiiremini lahendamist vajav mure on seotud laguneva Kunstihoone fassaadiga. Oleme sotsiaalamet ja majavalitsus üheskoos. Meil on palju kinnisvara – lisaks Vabaduse väljaku hoonetele ARSi kombinaat, Muhu baas, Hobusepea 2. Kõik need on võrdselt unustatud seisus. Kinnisvara nõuab suuri investeeringuid ja raha meil ei ole.

Vano: Oleme ka alustanud näiteks Muhu „kunstitalu” projekteerimisega, püüame sisuliste tegevustega suurendada oma vara teenimisvõimet, oleme avatud koostööpartnerite kaasamisele. Tõepoolest on levinud pealiskaudne eelarvamus, et me oleme tohutult rikkad, meile kuuluvad terved majad, aga reaalsus on see, et meie majade loomingulised rentnikud maksavad võrreldes näiteks suvalise bürooga üüri mitu korda odavamalt. See on keeruline probleem, sest me peame kunstnikele pakkuma loomiseks võimalusi ning turuhinnaga nad meilt üürida ei jaksaks. Ehitusmaterjalid ja remonditeenused maksavad liidule aga paraku turuhinda.

Millised on arengud ARSi majaga?

Elin: Plaanis on sellest teha loomemajanduskeskus. Oleme muidugi plaaniga üsna alguses – hoone ja territoorium on suur. Ei taha küll võrrelda ARSi maja Telliskiviga, aga selles mõttes on tõesti plaanis tekitada suurem kompleks, kus kunstnik saab töötada ja samas tegutseksid ka kõikvõimalikud abikõlbulikud ettevõtted. Mingil määral see süsteem praegu juba ka toimib.

Millal pikenevad galeriides näituseajad?

Elin: Sellest aastast alates on Hobusepea ja Draakoni galeriis näitused avatud kolm nädalat, mis tähendab kahe galerii peale kokku ühe galerii aastase programmi mahus näituste väljajäämist – see on muidugi kurb. Samas ei näe ma näituste külastatavuses kuigivõrd suuri erinevusi, olenevalt sellest, kas näitus on kaks või kolm nädalat avatud. 

Kas EKL peaks tegelema ka kunstnike turustamisega?

Elin: Kõik ei pea tegelema samade asjadega. On galeriid, kes tegelevad müügiga ja teevad seda hästi. EKL on keskendunud pigem kunstnikele loomevõimaluste ja esitlusvõimaluste loomisele. 

Vano: Meie jaoks on oluline see, mis eelneb müügile, et oleks keskkonnad, kus kunsti luua, ning kunstnike jaoks on tähtis ka sidusus ja suhtlemisvõimalus. On oluline, et keskenduksime liidus teatud tegevussuundadele. EKL on pika ajalooga ning siin on tavapäraselt tegeldud erinevate asjadega, nüüd peame jõudma niikaugele, et teha valikuid ja samas võimalikult tasakaalustatult kaitsta loovisikute huve. 

Vano, oled intervjuudes rõhunud ka kunstiteadlikkuse tõstmise olulisusele. Mida te selle jaoks teete?

Vano: See on pigem toetav tegevus kas näituseprogrammi või kunstipoliitika, kunstihariduse küsimustega suhestumise tasandil – samuti kunstnike tegevuse toetamise kaudu. Liit on pigem ikka tingimuste looja ja suundumuste mõjutaja – vahetu tegevus jääb siin loovisikute, õpetajate jt teha. 

Aga kuidas on EKLi võimega mõjutada ühiskonnas laiemalt toimuvat? Viimane kord, kui EKL teiste loomeliitudega sõna võttis oli vist seoses Kalaranna ehitusplaanidega. Kuidas teile tundub, kas loomeliite võetakse kuulda sellistel puhkudel?

Vano: Võib öelda, et seoses Sirbi skandaaliga mängis loomeliitude ühine seisukohavõtt olulist rolli kultuuriministri väljavahetamisel. Loomeliitude mitteformaalne ühendus on olemas. Otsesed mõjud on ju ka seaduseuuendustes, kus me kaasa teeme. Kunstiteoste tellimise seadus ja autoriõiguse seadus. Koostöö vaim on üsnagi tugev. Seda toetab sisukas suhtlus Kultuuri Kojaga.

Elin: Aga kui sa nüüd seda küsid, kas keegi loomeliitude häält kuuleb, siis ei kuule. Selleks, et kuuldaks, on vaja tööd teha. Ega Rein Lang ei astunud loomeliitude pärast tagasi. Ma pigem eeldan, et ta astus tagasi sellepärast, et Reformierakond nii otsustas. 

Vano: Võib siis nii öelda, et loomeliitudel oli mingi mõju Reformi kaudu. 

Elin: Loomeliitude ühispöördumisi ei saa ega pea saatma välja iga päev, pole mõtet meie arvamust devalveerida. Arvestades üldist suhtumist kultuuri, on loomeliitudel keeruline üleöö arvamusliidriks muutuda. 

Millised on teie ootused ülejäänud kunstiväljale – teistele asutustele, kunstnikele? Millist koostööd ootate?

Vano: Hmm, mida me nüüd tahta võiks ...

Elin: Abi! Meie töövaldkond on niivõrd suur ja hoomamatu ning on juba päris palju punkte, mida me teiste institutsioonidega koos suudaks teha paremini kui kahekesi. Koostöö eesmärk oleks ka tööjaotuse suurendamine kunstiväljal. Nagu juba öeldud, kõik ei pea tegelema kõigega. 

Vano: See kaasamine on viimasel ajal intensiivistunud ning ei tahakski öelda, et juurde oleks vaja mingeid koosolekuid. Pigem võiks aeg-ajalt toimuda mingi foorum, kus me omavahel räägime. Aga samas ega praegugi ükski asi ajamata ei jää, inimesed ju tunnevad üksteist.

Elin: Oluline on ka, et tegevuste kattumisi ei oleks. Üksteise informeerimine võiks olla intensiivsem.

Sellega seoses, praegu on igal kunstiinstitutsioonil oma uudiskiri. Kas te pole mõelnud, et võiks teha EKLi uudiskirja? Või kuidas te nende 1000 liikmeni jõuate?

Elin: Vajaksime uudiskirja küll, aga me ei jõua reaalsuses isegi selleni, et üks kord aastas uudiskirja välja saata. Selleks peaks meil olema eraldi inimene, kes omaks värsket pilku ja saaks meie käest ka info kätte.

Vano: Meie liikmete loominguline tegevus ju siiski jõuab avalikkuseni.

Mis on teie jaoks kõige olulisem asi, mis te selle pooleteise aasta jooksul teinud olete?

Elin: Ebaolulisi asju ei olegi. Aga me oleme nüüd jõudnud tegeleda ka nende asjadega, mis on jäänud pikka aega tegemata. Ka see on hea, et Kunstnike Liit on veel alles.

Vano: Meie jaoks on väga oluline kaardistamine ja olukorra analüüs. Pealispind võib ju tunduda lihtne, aga kui hakkad süüvima erinevatesse probleemidesse – majanduslikesse, juriidilistesse, lõpuks ka kunstilistesse –, siis on väga palju teha. Näiteks hoonetega seotu, siis kunstnike toimetulek kõige laiemas tähenduses. Suur osa kunstnikest vajab tegevuseks välist tuge. Põhieesmärk oleks muuta organisatsiooni efektiivsemaks, kaitsta liikmete huve ja samuti anda häid sisendeid kunstiväljale, mõjutada kunstiteadlikkuse või seadusandluse kaudu. 

Elin: Võib öelda nii, et sahtlid on korda tehtud. 

Kas EKLil on ka eeskujusid? Näiteks teiste loomeliitude või välismaa asutuste seast?

Elin: Noh, Arhitektide Liit on väga ahvatlev eeskuju. Neil on aga ka hoopis teistsugused väljakutsed ja pole lagunevat kinnisvara, saavad tegeleda sellega, millega loomeliit peaks tegelema.

Lugesin kusagilt, et Kirjanike Liidu Tartu osakonna esimees Berk Vaher oli väga rahul, et Tartu Kirjanike majas on jälle aktiivne klubitegevus. Kas teie jaoks on oluline, et Kunstihoones käiks aktiivne klubitamine?

Elin: Kuku on tõesti vist ainuke asi, mille puhul võib ohata ja öelda, et võiks ju olla nagu vanasti. Aga kuidagi lonkab kogu see asi, maine pole enam päris see ja kõik on pisut võidunud vakstu feelingu’ga. Aga mis me ikka juubilarist halba räägime. [Kuku klubi pidas äsja oma 80. sünnipäeva.]

Vano: Eks seal on sama asi, mis meilgi. Paigalseis on tagasiminek. Seda tõdemust pole EKLi lähiajaloos piisavalt teadvustatud. Teatav alalhoidlikkuse vaim ei ole edasiminekut soodustanud, kardetakse kaotada vana ja head, samas tahetakse näha edusamme. Tuleb leida mingi tasakaal, et ei tuleks valida äärmuste vahel – karmilt kapitalistliku majanduse ning täielikult välisele toetusele ja abile lootmise vahel. 

Siit jõuamegi EKLi enda edasiste väljakutseteni. Kuigi tundub, et teha on veel jube palju, siis mis on need üldised suunad, kuhu poole te teel olete?

Vano: Olen ennegi öelnud, et EKL on organisatsioonina olnud traditsiooniline ja intuitiivne. Mingi annus intuitiivsust peaks ikka alles jääma. Aga see kolmas, uus „alustala” võiks olla efektiivsus. Elin, oled sa päri? Peame arendama ratsionaalset poolt. Siin on palju struktuurselt lahendamata küsimusi, mis on taasiseseisvumisest peale kulgedes kuidagi loomuldasa välja kujunenud. EKL pole paljudes küsimustes pidanud sammu ühiskonna-majanduse arenguga.

Elin: Mitte ainult majanduse, vaid ka mõtteviisi arenguga, ka see pole olnud tänapäevane. Vano: Muidugi ei tohi uuenduste tõttu muutuda karmiks ja eemalolevaks, vaid peab säilitama ka sisulisuse. Kuigi edusammudest ei maksa vaimustusse sattuda, ütleksin, et meie organisatsioon on elujõuline ja jätkusuutlik. Eelmisel aastal lahkus 11 liiget ja juurde tuli 29. Tahame olla avatud organisatsioon: mitte otsida kinnistunud tõdesid, vaid areneda, lähtudes humaansetest ja kultuurilistest headest tavadest.