EKL läbi liikmete silmade
Kes on EKLi liikmed?
Eesti Kunstnike Liidus on 967 liiget ja 19 alaliitu. Nagu liikmete muljetavaldavast arvust ja alaliitude rohkusest järeldada võib, on EKLi liikmed eri vanuses, erineva loomingulise käekirjaga ja spetsialiseerunud erinevatele kunsti valdkondadele. Küsisime EKLi liikmetelt, mis on nende jaoks liidu mõte ja miks peaksid loovisikud liitu kuuluma. Küsimusele vastasid Heie Treier, Kaido Ole, Liina Siib ja Eve Kiiler.
Heie Treier, AICA, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühing
EKL võib ju tunduda vanaaegne ja lohisev, kuid on võimatu kujutleda sellist maailma, kus EKLi olemas pole.
Saan aru noorte kunstnike küsimusest, miks on EKL olemasolu vajalik. Mullegi on see organisatsioon vahel tundunud kergelt vanaaegne ja lohisev. Samas kõrvalt vaadates on EKL juhtide jaoks „üliraske” väljakutse, sest kõik ca 1000 väga erinevate huvidega liiget soovivad siit tavaliselt midagi saada. Tavapäraselt on EKL esimene, kuhu omadega puntras kunstnik tuleb midagi nõudma. EKL juht peab olema siis korraga psühholoog, jurist, arst, kunstiajaloolane, õpetaja, oraator, poliitik, diplomaat jne, mis ei välista, et võib-olla inimeste käitumiskultuur tulevikus ka muutub. Lähtudes senistest kokkupuudetest EKLiga, loetlen tema funktsioone nii, nagu olen neid enda jaoks mõtestanud.
1. EKL on vahendaja kunstnikkonna kui terviku ja laiema ühiskonna vahel. See võib puudutada seadusandlust, võrdseid õigusi, finantseerimist, stipendiume, jooksvaid küsimusi jms. Kunstnikud võivad võtta tugevalt individualistliku ja ebasotsiaalse hoiaku, nii et keegi peaks ikka esindama selle tegevusala eripära avalikkuse ees.
2. EKL (erinevalt mistahes teistest loomeliitudest) omab märkimisväärset kinnisvara väärtuslikus asukohas. Kinnisvara on pärandus nõukogude perioodist. Osa selle omandisuhte säilimise eest (endine ARSi maja) võitlesid kunstnikud 1990ndatel oma tervise ja heaolu hinnaga, et suvalised ärihaid ei saaks seda „privatiseerida”. Viimane on üldiselt vähetuntud fakt, mille jälile sain EKLi kongressil juhuslikult kunstnikega vesteldes. Kinnisvara omanikuks olemine tähendab nii privileegi (võimu!) kui ka vastutust, sest kinnisvara nõuab hooldamist. Mulle siiski imponeerib mõte, et EKL on nagu mingi saar keset ultraliberaalset kapitalismi, kus ühiskonna kõige vähem kaitstud kontingendil on omad „varjatud varandused”. Poliitilisel skaalal on see nagu „kommunism”, kommuuni-värk, ühisomand, ka rahvusvaheliselt väga erakordne nähtus, mis vääriks muinsuskaitse alla võtmist.
3. Tänu eelnevale saab EKL rentida oma liikmetele ateljeesid ja kortereid vabaturust soodsamate hindadega. Nii mõnigi noor kunstnik ja kunstiteadlane on tänu EKLi rendipindadele saanud hakata omal käel elama ning „jalad alla”.
4. EKL on viimastel aastatel hakanud jagama väikeseid stippe ja toetusi, mis on välja võideldud aastatepikkuse lobitöö käigus EV valitsusega.
5. EKL teenindab oma liikmeid aeg-ajalt näitustega, mis lähtuvad puht kunstnike huvist ja on „kommunism” selles mõttes, et keskmes on subjekt, mitte objekt. Seevastu kuraatorinäituste (ranges tähenduses) keskmes on alati objekt ehk kunstiteos. Nõustun lõpuks kunstikriitikuna väitega, et EKLi näitused on vajalikud kunstielu tervise seisukohast. Sest kunstielu on kui ökoloogiline süsteem, mille nähtamatu toimimise ja heaolu tagab väga erinevate kunstnike olemasolu. Mitte kõik kunstnikud ja kriitikud ei saa olla pidevalt eesliinil, osa jääb alati ka tagalasse. Nende huvid võivad olla väga lahknevad, aga EKLi kohustus on olla sõbralik kõigi oma liikmete vastu.
6. EKL vahendab ka mõningaid rahvusvahelisi näitusi ja üritusi. On olemas kanaleid, mille tööstiil eeldab pöördumist organisatsiooni, mitte eraisiku poole. EKL kuulub omasuguste rahvusvahelisse võrgustikku.
7. Ja lisaks kõik muud, avalikult näha olevad funktsioonid: kongressid, volikogud, juubilaride õnnitlemised, tunnustuste määramised, matuste korraldamised, pidude organiseerimised, aastalõpu klaasitõstmised, auliikmete abistamised, aeg-ajalt tööde transport mikrobussiga, liikmemaksu kogumised, ateljeede määramised, komisjonide kinnitamised jne.
Peamine küsimus on tasakaal – kuidas säilitada organisatsiooni mõttekust, nii et erinevad huvid saaks kaetud ja kunstnikud tunneksid end esindatuna.
Kaido Ole, individuaalliige
Kunstnike Liit peaks olema selline tagasihoidlik, aga usin asutus, kes seisab hea kõige selle eest, mis kunstnikke ja kunstielu toetab, kuid selle vahetu toimimise jätab oma liikmete hooleks.
Seisab hea, et kinnisvara oleks hoolitsetud, katused peaksid ja torud ei tilguks ning kus vaja, seal mõtestab ka hoonete kasutuse niimoodi ümber, et asjad paremini sujuksid. Liit on paraku üsna suur kinnisvaraomanik, ning see vara mängib kunstielus olulist rolli. Järelikult peavad hooned korras olema ja asja ette minema. Muidugi on see üks suur ja tänamatu töö, mille lõppu pole näha, sest raha kõigeks selleks pole kindlasti kunagi (pehmelt öeldes) piisavalt. Teine pool tööst on sõnaline ehk siis kunstnike sotsiaalse staatuse eest seismine. Ka see pole lihtne ülesanne, kuid ehk tasakaalustab esimest ning ühe kaudu puhkab veidi teisest ning vastupidi.
Pean tõe huvides tunnistama, et ega ma end liidu tegemiste ja otsustega eriti kursis ei hoia, volikogus ei ole ja vabatahtlikult dokumente ei lappa ning meie valitud juhtegi küsitlen pigem erandkorras. Seega oskan hetkel käimasolevate arengute kohta arvata vaid kildude põhjal, mis kogunevad Vabaduse väljakul oma ateljeed või ARSi majas ladusid külastades. Nähtu on arvatavasti vaid jäämäe veepealne osa, kuid tundub, et tandem Allsalu–Kard toimib koos hästi, probleemidega tegeldakse ning õhkkond on töine ja mõõdukalt optimistlik. Respekt ning loodan, et ma ei eksi.
Eve Kiiler, Sõltumatute Ühendus
Liidu eesmärk on kunstnike esindamine ja kunstivaldkonna esindamine ühiskondlikus elus.
Tulevikku kujundada julgevate kunstnike kuulumine loomeliitu võimaldab riigi mõõtkavas kaalukamat tegutsemist. Nii muutuvad nähtavaks ka need kunstnikud, kelle professionaalne panus valdkonnas ei ole mõõdetav töökohtade ja loomemajanduse statistika tabelites. Minu kui EKLi liikme jaoks on liidu laiemaks ülesandeks valdkonna esindamine avalikes aruteludes ja läbirääkimistes, osalemine kultuuriorganisatsioonides.
Viimase aasta jooksul on kunstnikud jälle aktiivsemalt EKLi liikmeks astunud. Siiski on sünniaastaid kümnendite kaupa jälgides näha, et nooremaid kui 50aastasi EKLi liikmeid vastavates vanuseastmetes on ikka veel palju vähem kui vanemate generatsioonide esindajaid. Kas me peaksime uskuma, et kunstnike edukas väljasure(ta)mine materialistlikus ja kapitalistlikus vabas Eestis on tõeks osutunud?
Ka individualistlikult tegutsevatel kunstnikel on oluline ennast koos nähtavamaks ja kuuldavamaks teha, sest teistes kultuurivaldkondades tegutsevad niivõrd ülekaalulised organisatsioonid ja korporatsioonid. Aastal 2014 asutati ülemaaline kunstnike liit isegi nii edukas loomemajanduse kuningriigis nagu Inglismaa. Samuti nagu Eestis, on peamisteks mureküsimusteks kunstnike tasustamata loominguline töö ja sotsiaalsete garantiide ebakindlus.
Liina Siib, Fotokunstnike Ühendus
Nii funktsioone kui ka liitumispõhjusi on väga erinevaid – alates soodushinnaga galeriinäituste korraldamise võimalusest kuni kuuluvustunde tekitamiseni.
EKL on ametiühing, kinnisvara haldaja, loominguga tegelemiseks vajaliku infrastruktuuri pakkuja, galeriide omanik jms – need tegevuse eri tahud peaksid edendama meie kunstikultuuri, nagu EKLi põhikiri ka ühe oma eesmärgina välja toob. Eri funktsioonid ei pruugi omavahel olla alati sünergias, mistõttu võib tekkida pingeid nii esteetilisel kui ka ökonoomilisel väljal. Loodetavasti viivad need konfliktid EKLi tegelikult edasi.
Põhjused, miks liituda, on ajas muutuvad. Nõukogude ajal andis EKLi liikmelisus võimaluse olla vabakutseline, teatud hüvesid ja privileege, ent tähendas ka ideoloogilist kontrolli. Ühel hetkel privileegid kadusid, kuigi majad jäid alles. Tänapäeval võiks panna liitu astuma kuuluvusvajadus. Soov olla koos tuhande oma eriala inimesega. Alahinnata ei saa pragmaatilist poolt – ateljeepinnad, soodushinnaga galeriinäitused jne. Tundub ka, et Kunstnike Liidul endal on vaja uusi liikmeid.