PÄRNU: intervjuu Marian Kivilaga
Mis tööd sa teed?
Töötan galeriis Avangard, kuigi palga poolest on see rohkem vabatahtlikutöö või hobi, mida ma teen neljapäevast pühapäevani. Põhisissetulek tuleb siiski muust tegevusest.
Kust sa tuled?
Õppisin EKAs kunstiteadust, enne seda Academia Non Gratas, mis tol hetkel oli juba EKA Kolledži staatuse kaotanud ja toimis erakoolina, kus sai õppida maalimist, joonistamist, performance’it, videot jne. Sealt edasi EKA-sse minek oli paljude jaoks loogiline jätk. Proovisin sisse saada kahele erialale: esmane valik oli kunstiteadus, teine tootedisain, kuhu mind ei võetud, kuna mind huvitas toona keskkonnateadlik disain, aga neid miskipärast plastik. Oma roheliste ideedega sain sisseastumiskatsetel sain pigem kriitika osaliseks, sest nende eesmärk oli vist leida tudengid, kelle visiooniks oligi disainida tootjale võimalikult odavaid lahendusi. Nii sai minust kunstiteaduse eriala tudeng. Vahepeal käisin ka Pariisis vahetusüliõpilaseks, peale mida läksin Pärnu Muuseumisse tööle ja selle kõrvalt hakkasin Avangardi galeriid tegema. Hetkel on magistriõpingud pooleli ja ootavad lõputöö kirjutamist.
Mis on Pärnu kunstiväljal kõige huvitavam?
Köidab eeskätt see, et siin ei ole eriti midagi, kõike saab ise teha ja leiutada.
Mis on su viimase aja parim kunstielamus?
Möödnud aasta augusti lõpus Taanis olles veetsin ühe õhtupooliku Copenhagen Contemporarys, kus oli korraga kaks väga head näitust - Ragnar Kjartanson ja Bruce Nauman. Siinsetest näitustest andis omamoodi elamuse Agu Pildi näitus Kastellaanimaja galeriis.
Milline on su unistuste kunstigalerii?
Galerii on eelkõige vajalik kunstnikele ja publikule, galerist on rohkem sotsiaaltöötaja. Publiku aspektist pean oluliseks kvaliteetset programmi ja info kättesaadavust, seda eelkõige galeriis kohapeal. Ristsõnu lahendava tädi pidamine kunstigaleriis on ressursi raiskamine. Külastajad tahavad tegelikult saada väga palju infot ja enamus võtab selle suure huvi ja tänuga vastu. Kunstniku aspektist ei saa alahinnata ka müügiga seotud küsimusi. Riiklikult rahastatavates galeriides viimast varianti väga ei praktiseerita ning mõnikord tundub, et kunstnikke toetades kardetakse justkui kunstivaldkonna kommertsialiseerumist. Samas on see halb variant, sest paneb kunstnikud sõltuma ainult Kulkast, mille toetused üksikisikutele on niigi nähtavalt langevas tendentsis. Kommertsialiseerumist ei tasu karta, sest vaevalt hakkaks Leonhard Lapin või Peeter Allik hea müügi korral tegema lillemaale või maastikke - uue põlvkonna inimesed ei tahagi neid ja on ka kunsti suhtes palju avatumad. Tähtis on, et kunstnik suudaks elatuda kunstist, mitte kõrvaltegevustest ja siin on galeriil väga suur roll. Me pole kordagi teinud näitust eesmärgiga teha näitusmüüki, samas on siin olnud kunstnikel päris häid võimalusi ka teenida. Ideaalis tahaksingi rohkem keskenduda kunstnike promomisele ja vähem argiprobleemidele. Praegune kultuuripoliitika omaalgatusi väga ei toeta ja see on paras peavalu. Loomulikult oleks kergem tegutseda ja pikalt programmi planeerida, kui oleks olemas elementaarne tegevustoetus, mis katab kas või esmased kulud - üüri, kommunaalid. Tahaksin anda rohkem võimalusi ka kuraatoritele ning korraldada avatud konkursse. Näen, et Avangard võiks olla koht, kus eksperimenteerida. Loodame selles suunas töötada.
