RAPLA: intervjuu Elena Pastiga (Sadolin)
Rapla reisijuht ilmus kaasaegse kunsti uudiskirjas septembris 2017. Reisijuhi pdfi saab alla laadida siit.
Intervjuu Akzo Nobel Balticsi juhatuse esimehe Elena Pastiga
Raplas asub Sadolini (kuulub kontserni Akzo Nobel Baltics) tehas. Sadolin on aastast 1996 välja andnud omanimelist kunstipreemiat, kuid juba 1990. aastal pandi alus ettevõtte kunstikogule, mis praegu on väljas Tallinna ja Rapla üksustes.
Sadolini kunstikogu on tänu kunstipreemiale ehk üks tuntumaid kunstikogusid Eestis. Kui suure osa moodustab see firma identiteedist?
Kindlasti on see meie jaoks hästi oluline. Kogumine sai alguse ettevõtte algusajal investeerimise soovist, nüüdseks on sellest kasvanud meie identiteedi oluline osa. Oma inimesed vahest ei oskagi aru saada, et nende igapäevakeskkond on ümbritsetud kvaliteetkunstiga. Külalised jäävad küll keeletuks, kui seda näevad! Töötajad ise on aga sellega nii harjunud, et kui võtsime näituse tarbeks kunsti maha, siis oli üldine seisukoht, et tooge pildid tagasi – olenemata sellest, milline oli töötajate suhe kunstiga enne olnud. Tööandjana usungi, et kunstikogu suurim tähendus on selles, et loome oma töötajatele kvalitatiivselt erineva töökeskkonna.
Teie kollektsiooni põhiosa asub Tallinnas, kuid on tore näha, et kunsti on ka siin, Rapla tehases. Kui palju see jõuab aga kohaliku kogukonnani? Kas kollektsioon on avatud?
Siin tehases on tööl peaaegu sada inimest, kes saavad kunstikollektsioonist igapäevaselt osa. Siiani pole eraldi näituste korraldamine meil omaette suund olnud. Tegime juubelinäituse, kuhu panime välja paremiku. Samuti on kõigil ligipääs meie kodulehele, kus saab teoseid vaadata ja nende kohta lugeda. Kuid oleme aktiivselt otsinud Raplast projekte, millega kaasa minna, ja alati, kui on võimalik kuskile tulla, tuleme ise koos värvidega ja kaasame kohalikke inimesi. Sel aastal maalisime üle Rapla noore kunstniku Helena Lasneri kavandi järgi ühe tehase õuel asuva betoonaia.
Niisiis on kunstikogu mõeldud rohkem oma töötajatele?
Meil kehtib nii Raplas kui Tallinnas reegel, et kunst ei ole ühegi direktori kabinetis, vaid on väljas laborimajas, koridorides, seminariruumides ehk üldkasutatavates ruumides. Viimastel aastatel oleme võtnud suunaks suurendada oma töötajate teadlikkust kunstikogust ja kaasata neid endid rohkem kunstiga tegelema. Üks selliseid kanaleid on kunstipreemia. Varem on seda tehtud erineval moel, on olnud žürii, kes on valiku teinud. Täna töötame nii, et Eesti tähtsamad kunstiasutused esitavad oma nominendi ja meie töötajatel on kõigil võimalik valida ja oma hääl anda. Eelmisel aastal osales näiteks 70% kõigist töötajatest, mis näitab, et inimesed on huvitatud ja kunst läheb neile korda. Samas, kuna eelvaliku teevad spetsialistid, välistab see ebasobivad tööd, mis preemia tähtsust vähendaksid.Kui meil oli oma kunstinäitus, korraldasime töötajatele giidiga näituseekskursioone, et nad saaksid teoste taustast aimu – kes on kunstnikud, mida nad kajastavad. Alati võis oma pere kaasa võtta. Kui tähistasime Kadrioru lossis ettevõtte 30. sünnipäeva, oli kõigil külalistel võimalik osaleda ekskursioonil muuseumis ning seda kasutas 90% külalistest. Olime hämmingus, kui suur huvi neil muuseumi vastu oli! Meie jaoks on olulised ka projektid, mis puudutavad värvimaailma. Näiteks Akzo Nobeli projekti „Let’s colour” raames, mida tegime koostöös Tallinna linnavalitsuse ja noorte kunstnikega, maalisime lauluväljaku klaasmajad värviliseks ja rõõmsaks.
Usun, et kunstiväljal pole Sadolini nimi tuntud mitte ainult kunstipreemia kaudu, vaid selle leiab ka peaaegu kõikide näituste pressitekstide toetajate nimekirjast. Kui oluline on teile kunsti toetada mitte ainult kogumise, vaid ka sponsoreerimisega
Värvidega sponsoreerimine on meile muutunud nii igapäevaseks. Meil on pikaajaline leping Kumu ja Tallinna Kunstihoonega, oleme nendega aastaid koostööd teinud. Lisaks kujutavale kunstile on meil olnud koostöö Pille Lille muusikute fondiga Rapla kirikumuusikafestivali kaudu ja paljude noorte artistide toetamise kaudu laiemalt. Lisaks sellele oleme toetanud kunstnikke personaalselt, eriti neid, kes on olnud preemia laureaadid või nominendid.
On teil ka eeskujusid? Mõni välismaa kunstikogu või ehk jälgite mõne erakoguja tegevust huviga?
Võib-olla on võrdlusmoment Akzo Nobeli peakontoriga, kontserni keskusega, kellel on samuti kunstikogu. Eestist on võrdlust raske leida, sest oleme oma koguga siin üks vanemaid. Ja nagu ütlevad ka kunstispetsialistid, tõenäoliselt on meie käes üks mastaapsemaid ja ainulaadsema ajalooga erakogusid. Kunstikogumine pole johtunud eeskujudest, vaid enda loogilisest arengust. Nii et pigem oleme ise üks eeskujusid teistele ettevõtetele! Meie kunagise nõukogu liikmed olid ise suured kunstikogujad, nemad tõid tarkuse siia Raplasse juba nõukogude aja lõpus, ettevõtte huvi kunstikogumise vastu ulatub 1990ndate algusesse. Sellest ajast alates on ka professionaalset tuge kaasatud. Oli Jüri Hain, kes aitas seemne kokku panna kümnest teosest, pärast jätkus temaga tihe koostöö.
Kui suur kunstihuviline te ise olete? Milline on teie viimane suurim kunstielamus?
Olen olnud üsna kunstihuviline terve oma teadliku elu. Kui vähegi mahti on, siis ei pelga isegi pintslit kätte võtta. On palju toredaid näituseid nii meil kui ka välismaal ja peaaegu igal näitusel on mõni ahhaa-moment, mis paneb mõtlema või avab teadvust ühel või teisel moel. Üritan olla avatud nii kaasaegse kunsti kui ka klassika poole pealt. Enda eelistused on vast pigem konservatiivsed ja jäävad 1930ndatesse. Kuid on äärmiselt põnev jälgida ka kaasaegset kunsti, millised trendid ja millised teemad on mõjutanud koloriiti, millised on seosed üleüldise poliitilise olukorra ja maailmaga.
