RAKVERE: intervjuu Teet Suurega
PROFIIL: Teet Suur
Rakvere linnakunstnik
Olete linnakunstnik, mida see tähendab?
Olen ametnik ja suur osa mu tööst ongi bürokraatia. Linnakunstnik vastutab alates välireklaamist linna korraldatud ürituste väljanägemiseni. Mõni tuleb küll ka minu juurde küsima, et mis värvi maja värvida, mis on tore, aga eks Eesti inimene üldiselt on ikka isetegija ja nõu saada ei soovi.
Teie loodud on Rakvere erilised jõulukuused, mis on jõudnud juba ka erinevatesse rahvusvahelistesse kõige erilisema jõulukuuse nimekirjadesse, näiteks eelmisel aastal Huffington Posti “21 kõige põnevama jõulupuu” sekka.
Jõuluaeg on tõesti saanud nüüd linnas ootustega seotud ajaks. Püüame end mitte korrata, kuigi vahendid ja oskused on ju kogu aeg samad. Teeme koostööd Rakvere ametikooli puidu erialaga. Oleme ka sel aastal juba ettevalmistustega alustanud. Kuid eks väikelinna elul on plusse ja miinuseid: tahetakse kõike, aga valmis ei olda millekski. Aeg-ajalt tuleb jälle mängu see, et tahame olla rahus, et oleks vaikne ja turvaline. See on arusaadav, aga võib-olla tuleks ikkagi ka kuhugi püüelda. Kuusele on Festhearti tõttu tekkinud aktiivsed vastased, kes enne olid selle kõige suuremad pooldajad. Neli aastat kiideti kuuske kogu maailmale, kuid äkitselt hakati nägema kuuske salakavala plaanina, kuidas rahvast geifestivaliks ette valmistada, kuna kuuse autor on juhuslikult ka festivali korraldaja.
Mis on teie jaoks kõige huvitavam asi Rakvere kunstielus?
Kõige sümpaatsem on, et kunstielul üleüldse on hinge sees hoitud ning seda on teinud kindlasti Rakvere galerii entusiastid. Nad pole mitte ainult näituseid korraldanud, vaid seeläbi proovinud luua sidet koha ja inimestega, kes siit pärit on. Galerii on väike, kuid publik on olemas ja seega on galerii väga vajalik.
Üks Rakvere poliitikute valimislubadusi on Arvo Pärdi kultuurikeskuse rajamine. Mida tähendaks see kohalikule kunstielule?
Pärdi kultuurikeskus on juba väga pikka ajalooga projekt. Selleks on välja pakutud väga erinevaid asukohti, hetkel on aktuaalne rajada see vana Pauluse kiriku kohale. Isegi arhitektuurikonkurss on ära olnud. Muidugi on Pauluse renoveerimine oluline kas või sellepärast, et majade kordategemine annab linnale tohutult juurde. Kuid galerii rajamisega on ikka nii, et ainult ruumist ei piisa. Hea näide on meie sõpruslinn Lapua Kesk-Soomes, kus on kaasaegne galerii, mis tähendab ka pedagoogi, publikuprogramme jne. Praegu antakse Rakvere kunstigaleriile toetust näpuotsaga, inimesed teevad seda entusiasmist. Muuseum või galerii pole ainult pildi seinariputamine, see eeldab kaasaegseid lahendusi ja lisainvesteeringuid. Poliitikud räägivad tihti galeriist kui näitusepinnast, kuid kaasaegne galerii tähendab midagi palju rohkemat. Võrdluseks pole ka raamatukogu vaid hulk raamatud riiulis.
Lisaks jõulukuusele tunnevad inimesed Rakveret veel tänu mitmele skulptuurile ja linnaruumi lahendusele – Tarva kuju Linnamäel, Turu plats, teatri kaduvikumehed. Käimas on riigihange “protsendiseaduse” alusel teatrile teose tellimiseks. Samuti on Rakverre järgmisel suvel taas oodata kunstifestivali “Kilomeeter skulptuuri”. Kas Rakverest on saamas skulptuuripealinn?
Omaette eesmärk skulptuuride rajamine pole siin olnud. Eks linn on väike ja nii tundub ka, et skulptuure on palju. Valimised on tulemas ning ega kellegi lubadus pole, et teeme mõne uue monumendi, inimesi huvitab ikka, et tänavad oleks aukudeta – selliseid asju lubatakse. Skulptuurid eluliselt vajalikud ei ole. Mis puutub “Kilomeeter skulptuuri”, siis esimene aasta oli see eriliselt õnnestunud, kui toimus Vallimäel. Siiski annab igasugune linnaruumi kunst linnale midagi juurde, mulle meeldib, kui linnas tänaval kõndides on tunda, et linnas on kohal loov ja mõtlev inimene. Et üldine suhtumine ei oleks lihtsalt hingetu, et teeme kõik majad beežiks ja siledaks, et oleks kõik ühtemoodi. Linnas on erinevaid inimesi ja on oluline, et see ka välja paistaks. See näitab millegi poolest ka linna suurust, sest provintsiks teeb linna ikka mõtteväiksus ja seda võiks vähem olla. Kui jõuluinstallatsioonidega edetabelitesse jõudsime mõistsin, et isegi kui meil pole sama palju rahalisi võimalusi kui suurlinnadel, siis idee tasandil võime võistelda ükskõik kellega.
