Tigude võidujooks või loterii? Karikatuure kunstipreemiate materiaalsetest tingimustest
Tigude võidujooks või loterii? Karikatuure kunstipreemiate materiaalsetest tingimustest
Airi Triisberg
Mõni aasta tagasi, kui ma töötasin Leipzigi Kaasaegse Kunsti Muuseumis, olin tunnistajaks huvitavale situatsioonile. Selle muuseumi poolt väljaantava graafilise disaini auhinna INFORM võitja püüdis muuseumi veenda, et 5000-eurost preemiaraha tuleks käsitleda tunnustusena tema senise praktika eest. Kuigi argument kõlab täiesti loogiliselt, tekitas see muuseumi toimimisloogikas ometi lühise. Ootamatult tõusid läbirääkimiste keskmesse tingimused, mis on auhinna statuudis kirjutatud ridade vahele. Kas preemiaga kaasnev auhinnanäitus on võimalus või kohustus? Kas preemiaraha kuulub tingimusteta auhinnatud kunstnikule või makstakse see välja üksnes eeldusel, et kunstnik nõustub teostama näitust või projekti, mille eelarvesse pole töötasu sisse arvestatud? Mida teha, kui kunstnikul puudub motivatsioon võtta vastu auhinda, mis sisuliselt premeerib kunstnikku märkimisväärse hulga tasustamata tööga?
Et säärane motivatsioonipuudus on pigem erand kui reegel, tõestab fakt, et auhinnanäituste ökonoomika on peaaegu igal pool sarnane. Hiljuti ilmunud raamatus „Art Workers – Material Conditions and Labour Struggles in Contemporary Art Practice”kirjeldab 2009. aastal Ars Fennica auhinna võitnud kunstnik Jussi Kivi, kuidas vahetevahel on nomineeritud kunstnike motivatsioon nii kõrge, et näitusel osalemiseks võetakse pangalaenu.
Kunstimajanduse paradoksaalsus
Raamatus „Why Are Artists Poor?”väidab majandusteadlane Hans Abbing, et klassikalise majandusteooria kaudu on kunstiökonoomikat keeruline kirjeldada, sest seda valdkonda iseloomustab ebastandardne suhe töö ja sissetuleku vahel. Alternatiivina mõtestab Abbing kunstiökonoomikat duaalse majandusmudelina, mis on seotud kaheastmelise väärtussüsteemiga. Abbingi käsitluses põhineb kunstivaldkond ühelt poolt kinkemajandusel, mille kesksed elemendid on riiklik ja/või avalik rahastus, sponsorlus, metseenlus, aga ka raha, mille kunstnikud oma mujal teenitud sissetulekutest kunstipraktikasse kanaliseerivad. Teisest küljest on kunstivaldkond loomulikult turumajanduse osa. Abbingi sõnutsi seisneb kunstimajanduse paradoksaalsus esmajoones just selles, et kingisfäärile ja turusfäärile omistatakse väärtusahelas vastandlikud positsioonid – kinkesfääri seostatakse kõrgete ja turusfääri madalate väärtustega.
Abbingi teeside valguses on auhinnanäitus mõneti erandlik institutsioon, sest see ei põhine vältimatult arusaamal, nagu oleksid kunsti sümboolne ja materiaalne väärtus omavahel pöördvõrdelises suhtes. Ent kui analüüsida auhinnanäituste materiaalseid tingimusi, siis tuleb paraku ilmsiks, et kunstiökonoomika Gordioni sõlme lahtiraiumise ambitsiooni need päris kindlasti ei kanna.
Winner takes it all
Köler Prize pole selles kontekstis erand ja väärib seetõttu samasugust kriitikat, nagu iga teine auhinnanäitus, mis ekspluateerib preemia egiidi all tasustamata tööd. Mul on suur kiusatus kontseptualiseerida Köler Prize’i näitust kui loteriid. Kui asetada tähelepanu keskmesse 7000-eurone peapreemia, mis pole ju sugugi tühine summa, siis võiks Köler Prize’i auhinnanäitust kujutleda võistlusliku mänguna, kus kõik viis nominenti lunastavad endale loteriipileti, selleks et üks saaks koju minna jackpot’iga. Kuivõrd kunstnikud pole eriti ostujõuline ühiskonnagrupp, siis panuseid tehakse tasustamata töö vormis. Tegemist pole ka päris õnnemänguga – teatud ulatuses saavad osalejad oma kreatiivsusega tulemust mõjutada, kuid garanteeritud pole miski, sest fortuuna on suveräänne. Jackpot’i paneb välja deus ex machina, st kunstisõbralik erakapital, ehkki ebaselgeks jääb, kelle algatusel on mäng allutatud kapitali reeglitele. Võimalik, et sellele kirjutavad alla kõik osapooled, sest winner takes it all loogika pole kunstimaailmale võõras.
Kuid milles täpselt jackpot seisneb? Kui konverteerida õnneliku võitja tasustamata töötunnid rahasse ja lahutada saadud summa 7000-eurosest loteriivõidust, siis preemia on ju üpris tühine ... Nii et võib-olla on selle mängu nimi hoopis tigude võidujooks? Tigude võidujooks on võistluslike elementidega mäng, milles osalejad konkureerivad oma kõige nõrgemate võimete valdkonnas. Kunstivaldkonnas on selleks teatavasti võimekus oma tööst elatuda. Ent tigude võidujooks on siiski pisut teistsugune mäng kui loterii. Siin on osavõtt tähtsam kui võit ja sellest põhimõttest lähtuvalt teevad osalejad endale võistlusprotsessi nautimisväärseks, pühendudes jooksurajal intellektuaalsetele väljakutsetele. Egalitaarse atmosfääri loomisele aitab kaasa Kultuurkapital, kes varustab kõik viis osalejat ühe karguga, kattes (eelarve piires) võistluse kontekstis loodavate ja näidatavate kunstiteoste materjalikulud. Jackpot’iks on jällegi rahaline sissetulek, aga kuna summa pole teab kui suur, siis kõik nõustuvad, et tähtsam on ikkagi osavõtt ega aseta võistluse materiaalseid tingimusi küsimuse alla. Selles ongi ju mängu võlu – nii nagu teod ei hakka jooksurajal kiiremini liikuma, niisamuti pole kuigivõrd ootuspärane, et kunstnikud hakkaksid näitusi tehes oma töötunde lugema või nende eest tasu nõudma ...
Tahaksin väga loota, et EKKM ja Köler Prize’il osalevad kunstnikud ei jäta mängureeglite muutmist fortuuna hooleks.
