Sponsorid versus filantroobid. Kas erakapital peaks toetama kaasaegset kunsti?
Sponsorid versus filantroobid. Kas erakapital peaks toetama kaasaegset kunsti?
Peeter Kutman
Köler Prize’i teeb Eesti kontekstis eriliseks ja oluliseks ka seik, et auhinna paneb välja kunstisõbralik erakapital. Traditsiooniliselt toetab sel aastal Köler Prize’i Smarten Logistics AS. Publikuauhinna paneb taas välja SALTO AB. Peeter Kutman advokaadibüroost Borenius, mis sel aastal toetas juba teist korda Eesti esinemist Veneetsia biennaalil, lahkab kaasaegse kunsti toetamisel kerkivaid küsimusi ja leiab, et tõenäoliselt võib lähitulevikus näha erakapitali kasvu kunstiväljal.
Vastusena pealkirjas esitatud küsimusele võib alustuseks öelda, et tegelikult ei peagi. Ei ole sellist kohustust üheski seaduses ja minu meelest pole meil ka ühiskondlikku või sümboolset kokkulepet, et erakapital peaks toetama kultuuri laiemalt. Ei aita siin ka paljuviidatud põhiseaduse preambul. Samuti tundub, et riigi (loe: valitsuse ja asjaomaste ministeeriumite) viimased seadusandlikud initsiatiivid viitavad sellele, et seda ei ole ka vaja (vt nt 18.05.2015 Postimees „Valitsuse maksuvikat ohustab ka annetusi”, sama teemat olen avanud ka Sirbi intervjuus Reet Varblasega). Kuid tegelikkus tundub olevat vastupidine – järjest rohkem on vaja raha, mis ei tuleks ainult riigieelarvest.
Sponsorite kasu tuleb turunduse kaudu
Siiski – vaatamata kõigele ju toetatakse. Selleks, et paremini aru saada, kes ja miks toetavad, jagaksin ma toetajad kaheks – sponsorid ja filantroobid (kuigi muidugi on selline jaotus mõnevõrra lihtsustav). Sponsorid on tavaliselt ettevõtted, kellel tegelikult, vaatamata sellele, et toetamisest otsest tulu ei saada, on siiski toetamine küllaltki selgelt seotud oma põhieesmärgi ehk tulu teenimisega. Nende sooviks on turunduse kaudu kasu saada, näidata oma seotust oluliste projektide või sündmustega, esile tõsta oma sotsiaalset vastutust. Filantroobid on aga lihtsalt jõukad inimesed ja üldjuhul toetavad suurest kunstiarmastusest. Loomulikult võib ka neil olla oma kasu mängus, kuid see pole siiski enamasti otseselt rahas mõõdetav. Sponsoritel on toetused enamasti osaks nende turunduseelarvest. Niisiis on loogiline, et nendega suhtlemisel peab arvestama, et midagi on vaja vastu anda – logo avaldamine, kutsed avamisele, lood kodulehel, ühised toetajapildid jms. Seega pole sponsorluse puhul heategevusest rääkimine ilmselt asjakohane.
Arvan, et praegu on võimalik rohkem toetust saada sponsorluse korras, sest filantroope on meil vähe. Heaolutase ei ole Eesti ühiskonnas veel piisav ning ka enamik praeguseid jõukaid on rikkuse „oma kätega”teeninud ja pigem jagavad oma toetust sotsiaalsetele projektidele kui kunstile. Tulevase põlvkonna, kes on saavutanud juba kõrgema elatustaseme, huvid ja silmaring on ilmselt laiem ning rohkem raha võib liikuda kultuurile. Seega on praegu kõige reaalsem toetusraha saada ikkagi sponsorluse korras. Selleks aga konkureerib kunstivaldkond sponsorite lemmikvaldkonna – spordiga. Ärimaailmal on end lihtsam viimasega seostada. Spordis väljendub kvaliteet võidus ja tippsportlane sobib hästi kokku eduka ettevõtte kuvandiga.
Millised eelised on kunsti toetamisel?
Kuidas võiks siis kunst sponsorite silmis spordile vastu astuda? Ettevõtlus vajab järjest rohkem loovust, mängu, kriitilist suhtumist senitehtusse. Need on teemad, mis võivad korda minna ka sponsoritele, eriti neile, kelle äritegevus selliste valdkondadega haakub. Näiteks erinevad konsultatsiooniäriga tegelevad ettevõtted: suhtekorraldajad, advokaadi- ja audiitorbürood, aga ka reklaami- ja arhitektuuribürood. Isegi kui kõigi nende tegevused ja ärimudelid ei olegi nii uuenduslikud, siis kindlasti on nad juba ainuüksi omanikeringist tingituna kunsti toetamiseks mõnevõrra avatumad kui mõni tööstus- või kaubandusettevõte.
Nagu ma viitasin, siis sponsorite jaoks on toetamine osa turundustegevusest – seega on arusaadav, et väga ühiskonnakriitilise või eri maailmavaateid vastandava projektiga on ilmselt raske minna küsima toetust pangalt või suurettevõttelt. Mõnes mõttes vastupidine, kuid siiski haakuv näide on Swedbanki soov küsida tagasi raha sihtasutuselt, kes toetas Varro Vooglaiu tegemisi. Väiksemas ja spetsiifilisemas valdkonnas tegutsevad ettevõtted võivad olla märksa paindlikumad, samuti ei tohiks filantroobil olla probleemi oma maailmaavaate kohaselt meelepärast projekti toetada. Seepärast on ka sponsoril võib-olla lihtsam toetada mõnd kunsti/kultuuri institutsiooni, mitte niivõrd konkreetset projekti.
Vaatamata kõigele, võib siiski täheldada, et erakapitali toetuse osatähtsus kunsti rahastamisel suureneb ka mujal Euroopas, sest riigieelarve on kõikjal pingeline. Nii kasvab erasponsorluse roll meie valitsuse jõupingutustest sõltumata tõenäoliselt ka Eestis.
