Staar-kunstiüritus Köler Prize

Staar-kunstiüritus Köler Prize

Kaarin Kivirähk

Kaasaegses kunstis omistatakse kommunikatsioonile aina olulisemat rolli. Eestis on Köler Prize oma aktiivse meediakajastusega kindlasti üks parimaid sellekohaseid näiteid. Mida võiksid teised Köleri auhinna kommunikatsioonitegevusest õppida ning kas meie staar-kunstiüritusel on kuhugi pürgida, seda uuris Kaarin Kivirähk.

„Kaasaegse kunsti muuseum suurendab panuseid,” kirjutas Hanno Soans viis aastat tagasi prohvetlikult Eesti Päevalehes ja selgitas kohe ka uue kunstiauhinna omapära, tuues välja sõnapaari „mängu ilu”. See on auhind, mis on mõeldud avalikkusele – „EKKMi eesmärk on öelda, et hoidke neil viiel [kunstnikul] silma peal, nad teevad huvitavaid asju,” seletas samal aastal Anders Härm, mees, kes paljude jaoks võrdub EKKMiga. Just seesama lihtne ja lööv sõnum kehtib ka praegu, kinnitab Härm nüüd. Kui laenata ideid kommunikatsiooniteooriast, siis just ühtne, selge ja arusaadav sõnum on iga tunnustatud tootemargi raudne alustala. Siit vaadatuna tundub Köler Prize’i tuum olevat justkui mõnest tooteturunduse õpikust maha kirjutatud.

Eesti kunst vajas Köler Prize’i

Siiski oli esialgu rohkem katse-eksituse meetodit kui nüüd tunduda võib. „Toona me ei teadnud, mis töötab ja mis mitte,” avaldab Anders Härm, „või et kas Köler Prize kui idee töötab.Meie arvasime, et võiks töötada, aga seda kindlalt väita ei saanud, enne kui me olime selle järele proovinud. Kui me hakkasime esimesi „Ekraaniproove”filmima, polnud meil veel mingit selget ettekujutust, mis sellest saab, kas sellest üldse saab midagi, mida avalikult näidata. See lihtsalt selgines tegemise käigus, et tegemist on päris hea inimmõõtmelise filmiga, mida saab ka meedias edukalt kasutada, et üritusele tähelepanu tõmmata ja mis tegelikult loob konteksti selle kunsti vaatamiseks.Ka meedia ei teadnud 2011. aastal tegelikult, mida asjast arvata, aga kuidagi õnnestus meil neid ära võluda.Ma arvan, et meediat võlus, et tegemist on sündmusega, et tegemist ei ole lihtsalt ühe järjekordse näitusega, vaid et see asi on n-ö tõstetud, oluline. Me lootsime, et kõigepealt võtab kunstiväli selle just sellise enda jaoks olulise üritusena omaks, et tekitataks kunsti ümber positiivseid vaibe. Tegelikult võttis meedia selle kohe üles ja publik ka. Ma arvan, et Köler Prize’i oli sel hetkel eesti kunstile lihtsalt väga vaja. Seda oli vaja kunstnikele, seda oli vaja meediale ja seda oli vaja ka EKKMile.”Teine märksõna oleks seega omapära – teadlik eristumine teistest omasugustest.

Nüüd, viis aastat hiljem käib Köler Prize’iga kaasas terve meediaürituste sari. Nominentide väljakuulutamine. Väljavalitud kunstnikke tutvustav film kinos Sõprus. EKKMi koostatud kataloog ja näituseplakatid, avamisüritus ja väljapanek ise. Võitja väljakuulutamine ja gala maikuu lõpus.Eesti artiklite andmebaasi põhjal on Köler Prize’i kajastanud KUNST.EE, Estonian Art, Postimees, Eesti Päevaleht, Eesti Ekspress, Sirp, Vikerkaar, Müürileht, aga ka alternatiivsemad väljaanded, nagu Ida-Virumaa Linnaleht (vene keeles) ja 2011. aasta kulturipealinna väljaanne. ERRi arhiivist leian aga märksõnaga „Köler Prize” sobituvat vaid paar „OP!” saadet.

Postimehe kultuuritoimetaja Janar Ala, kes on teinud süsteemselt võiduintervjuud vast peaaegu kõigi Köleri auhinna laureaatidega, leiab, et auhinna ja sellega kaasnevate ürituste kajastamine, on saanud juba harjumuseks. „Näitused on korralikud olnud ju ka ning eks võistlusmoment mängib samuti kaasa. Teisi selliseid pikemaid ja justkui live’is protsessidega auhindu polegi vist.” Ekspressi kultuurilisa Areen, mis on samuti igal viiel aastal Köler Prize’i nimel peetavat võistlust kajastanud, peatoimetaja Kadri Karro toob samuti Köler Prize’i meediakajastuse põhjusena välja nominentide tööde kunstilise taseme. „Kokku annavad nad üsna põneva pildi meie nüüdiskunstiväljal toimuvast,” arvab ta. Samuti hindab Karro ettevõtmise põhjalikku teostust, millest kultuurikülgedel pole kuidagi võimalik mööda vaadata. Ka Sirbi kunstitoimetaja Reet Varblane arvab, et „näitus on väga läbimõeldult esitatud ja eelkõige professionaalselt (selle parimas tähenduses) turustatud”. Kuigi Varblane nendib osalejate valiku subjektiivsust, siis kogenud ajakirjanikuna ta teab, et „oluline on selle valiku esitamine, vormimine tervikuks ja selle terviku publikule, vastuvõtjale esitamine. See ongi põhjus, miks Köler Prize saab rohkem tähelepanu kui ükskõik milline teine kunstiauhind, mida Eestis välja antakse”. Niisiis perfektne pakend ja professionaalne sisu. Ja jälle võib tooteturunduse õpikust näpuga järge ajada: olgu pakend kuitahes kena, kultuurilise tootemargi tõsiseltvõetavuseks peab ka sisu olema meeletult maitsev.

Reikopist portreid ei joonista

Me näeme, et Köler Prize’il on ühtne sõnum, selge eristus teistest ja professionaalne tase, mis on toonud talle nii eesti kunstiväljal harvaesineva erarahastuse kui ka ustava meedia tähelepanu. Kas Köler Prize on nüüd valmis? Muidugi võiks nüüd Teleturu stiilis hõigata: „Sugugi mitte!” See pole veel kõik! EKKMi Facebook on informatiivne, aga kaasaegsetest sotsiaalmeedia turundusnippidest veel puutumata, seda enam, et ei Köler Prize’il ega EKKMil pole ju ka Twitterit ega Instagrami. Veel enam, Köleri kunstiauhinnast on samuti õndsas teadmatuses kollane ajakirjandus ja välismeedia.

Anders Härm leiab ise, et kollane ajakirjandus nende eesmärk ei ole ning „selge on, et me ei vii „Ringvaatesse” kunstnikke ja ei lase neil Reikopist portreid joonistada, et asja „huvitavamaks” teha. Välisajakirjandus eeldab aga suuri lisaressursse – selleks tuleks ajakirjanikud oma kulul kõigepealt kohale tuua. Sellel päeval kui meile öeldakse,” lisab Härm, „te teete ägedat asja,tehke seda paremini, näete, siin on selleks reaalne raha. Siis me ei kõhkleks hetkegi – välisajakirjandus oleks esimene, kelle me kohale tooks.” Köler Prize’il pole eraldi projekti-, turundus- ja reklaamiinimesi. Kommunikatsiooni peab Härm loomulikult oluliseks, kuid nii inim- kui rahaliste ressursside puudumisel on sellele eraldi eesmärgina keskenduda peaaegu võimatu.

Niisiis on ka meie staar-kunstiauhinna probleemid tegelikult samad mis kõigil teistel maisematel auhindadel ja üritustel. Siiski võiks Köler Prize’i „omaalgatuslik”kommunikatsioon olla eeskujuks ka paljudele teistele eesti kunstiinstitutsioonidele. Ajakirjanikele tunduvad ikka huvitavad teemad, mis nende jaoks huvitavaks tehakse, ning nagu sõnastas tabavalt Köler Prize’i fenomeni Janar Ala: „Eks Härm on trummi peksnud.”Seega võiks kokkuvõttena nentida, et kui kellelgi on juhuslikult soovi olla sama palju pildis kui Köler Prize – trummid põrisema!