Kadi Estland Guggenheimi muuseumi näitustest

kõndisin guggenburksi näitusest mööda - isegi parimad kunstnikud surid seal. agathe snow oli uus meeldiv prügi

Kadi Estland käis vaatamas näitusi „Storylines: Contemporary art at the Guggenheim“, 05.06 – 09.09.2015 ja Doris Salcedo retrospektiivi (26.06 – 12.10.2015) Guggenheimi muuseumis New Yorgis.

Ma väga ei süvenenudki „Storylines`i“ näitusesse, sest viimasel ajal on tekkinud pragmaatiline trend, et klapitame uuemaid ja vanemaid asju ühe katuse alla, võtame need, mis meil on kogudes, siis pole vaja kunstnikult küsida. Uusi töid ei telli, siis pole vaja maksta. Ja surnult elavatel kunstnikel on alati nende noorusaastate tööd korralikult pappkastis alles ja nad toovad need ka autoga ise kohale.

Näitus nägi välja nagu tort, aga eks lugusid vist räägitaksegi sünnipäevalauas ja ega neid, keda ei tunne, oma sünnipäevale ei kutsuta - ühtegi tumedanahalist külastajat ma laupäeva lõuna paiku selles muuseumis ei näinud.

Agathe Snow oli minu jaoks uus meeldiv prügi. Muidu tundub, et ikka veel on kõige in-im raamida ära üks tekst ja kirjutada selle kohta tekst. Agathe ei näita meile fotosid inimestest, kujuteldavaid lugusid, mida nad võiksid rääkida, ei näita meile raamatuid, mis võiksid olla kirjutatud või kirjutamata. Isegi valgeid luukeresid ei näita, vaid korjab üles kõik peojäägid ja puru, mis inimiha ja ahnuse järel tekivad, putitab ja seob need omavahel. Need pole Picasso nutvad naised, vaid tugevad töötavast pehmest madratsist ja läikivast pakkepaberist isetegevusringis valmistatud trollid. Kui mõni neist koost laguneks, mis võiks vabalt juhtuda, siis tõttaksime seda kohe parandama, mida me närtsinud inimkuuskede puhul ei tee, kui nad peale kahedollarist laksu vanas ostukärus magavad.

Kõrval päkapikutrepist jookseb paralleelselt Doris Salcedo poliitiline muld. Vanale mööblile, mis lahkunud inimestest üle on jäänud, on ta ehitanud uue ja lihvitud elu. Nagu istuks terapeudi kabinetis, kes võtab hunniku savi ja hakkab sinu traumasid kokku kleepima. Võtab ühe jala siit ja voodi ääre sealt ja näitab sulle, et su sneakersid, mis arvasid endal jalas olevat on tegelikult päris vanad kingad seinaorva sees.

Väga tõsine on see näitus. Isegi turvamees käseb käed koti peale panna, et mitte ajaloolist olevikku riivata. Kolumbias maksab valge jahu rohkem kui inimelu ja NY tänaval kümme korda vähem kui näituse pilet. See peen savi, mis mööblit seob, on krematooriumis põletatud inimese tuhk. Nõnda valmibki kallis esteetiline objekt, mis on valmistatud poliitilistel põhjustel.

• Loe juurde ka Hal Fosteri artiklit performance-kunsti musealiseerimisest.