Veebinäitus "Body Anxiety"

Anxiety – moodne haigus Ameerikast

Kaarin Kivirähk

New Yorgi kunstnikud Leah Schrager ja Jennifer Chan avasid selle aasta alguses veebilehel bodyanxiety.com rahvusvahelise näituse „Body Anxiety“. Näitusel saab osa naiskunstnike töödest, keda huvitab sooline kujutamine, online performance ja enda esitlemine internetis. Kaarin Kivirähk seletab, mis on anxiety ja mida võiks sellest kõigest arvata eesti vaataja.

Näitust läbivad mitu suurt teemat – räägitakse „päris maailmas“ kehtivate soostereotüüpide kandumisest virtuaalsesse. Vaatamata müütilisele internetiutoopiale, on virtuaalne reaalsus kohati seksistlikumgi kui traditsiooniline maailm. Ja lõppude lõpuks, pärast Baudrillard`i on ju kõik hüperreaalsus. Teiseks räägitakse vahetegemisest nais-ja meeskunstnike vahel. „See näitus üritab välja tuua, et kunstimaailmas hinnatakse pigem naisi, kes on „tehtud kunstiks“ kui naisi, kes „teevad kunsti“,“ kirjutab Leah Schrager.

Ja kolmandaks räägitakse kehaga seotud ärevusest (body anxiety). Anxiety ehk ärevushäired on meditsiinilisest vaatepunktist lai teema, mis ulatub inimese jaoks normaalseks peetavast ärevusest depressiooni ja enesetapumõteteni ning esineb rohkem naistel kui meestel. Peavoolumeedias räägitakse ärevushäirete põlvkonnast: Y- generatsiooni (naiste) haigusest, mille on põhjustanud liiga palju valikuid, liiga suur konkurents, liiga palju nutiseadmeid. Ärevushäired võivad viia paanikahoogude ja sotsiaalse ebakindluseni, hirmutavalt võivad mõjuda mõtted tulevikule, karjäärile; koguni pangaarve seisu või mailboxi nägemine võib tekitada stressi.  

„Iga kord, kui naine postitab oma pildi internetti, saab temast sotsiaalne uurimisobjekt. Tema pilt astub dialoogi kõige teiste selfie`de, kohtinguportaalide profiilipiltide, porno, telereklaamide, modellifotodega internetis. Naise pilt saab avalikuks omandiks,“ kirjutab näituse avatekstis Jennifer Chan.  See on sama teema, millest on viimastel aastatel hakanud rääkima sellised USA naismeelelahutajad nagu Lena Dunham või Amy Schumer. Iga naise kujutis internetis peab olema piisavalt hot, piisavalt sale ja seksikas, piisavalt tagasihoidlik, aga mitte liiga tagasihoidlik, mitte liiga kõhn ja mitte liiga pornograafiline (isegi juhul, kui tegu on pornoga).

Kuidas seostuvad ärevushäired eestlastega? Me oleme ju terved, külmadest talvedest karastunud ja rammusast maatoidust prisked. Meie naised ei pea tundma ebakindlust, sest kõik teavad, et eesti naised on ilusad. Probleemid, nagu ärevushäired, geid ja pagulased ei jõua  kunagi meieni. Olgu, ilma irooniata öeldes on võib-olla tõesti Eesti noorte seas ebakindlust vähem, sest nutitelefonistumine pole veel nii totaalne kui USAs või Aasias ja arvestades meie elanike arvu kahanemist, pole ka konkurents tööelus võrreldav New Yorgi olukorraga. Kuid internet (ühes modellipiltide, Kardashiani õdede Instagramide, lugematute pornosaitide ja õelate kommentaaridega) on eestlastele ehk rohkemgi kättesaadav kui mõnele teisele rahvale, kel pole üle kogu maa katvat 3G levi. Nii et – andke siis teada, kui vaatasite näitust ja ükski teos ei tekitanud teis äratundmist ega seost varemnähtuga. Auhinnad neile, kes jäävad ausaks!

Näitus „Body Anxiety“: http://bodyanxiety.com/gallery/landing/

Fiona Duncani artikliseeria „Generation Anxiety“: http://www.alldayeveryday.com/articles/generation-anxiety/shit-just-got-real

Artikkel Eesti Päevalehes ärevushäitetest Eestis: http://epl.delfi.ee/news/melu/arevushaire-uus-moehaigus-voi-tosine-tervisehada?id=51290113