Performance-kunsti ABC

1990. aastatel jõudis humanitaarteadustesse performatiivne pööre, kus uurijad distantseerisid end kõigist uurimisobjektidest, vaadeldes ükskõik mida kultuurilise esitusena. Nii võib vaadata performatiivsena nii poliitilisi sõnavõtte, kunstiteoseid, armastust, koolitusi, teatrit, ajakirjandust, rassismi, žongleerimist või saltot. Performance-kunsti algne eesmärk on olnud paremini põimida igapäevaelu ja mõtestatud kunstilist väljendust. Järgnevas sõnastikus toome paremini orienteerumiseks välja mõned performance-kunsti olulisemad mõisted, tegijad ja suundmused. 

A
Aktsioon

Termin on kasutuses nii sünonüümina performance’i-kunstile kui viitena mitmesugstele performatiivsetele ja protsessikesksetele kunstiloomega seotud tegevustele. Esmakordselt võttis mõiste kasutusele Ameerika kunstikriitik ja filosoof Harold Rosenberg 1952. aastal seoses ebatraditsiooniliste maalitehnikatega kirjeldamaks värvi lõuendile kandmise viisi. Aktsioonmaal tähtsustab teose lõpptulemuse kõrval selle loomise protsessi ning vaatleb seda kui iseseisvat kunstiteose osa. Liikumise kõige tuntum näide on Jackson Pollock, kes rõhutas maalimise puhul kunstniku füüsilist osalemist loomeprotsessis. Teiste näidetena võib esile tuua Briti maalikunstnikku William Greeni ja Jaapani päritolu rühmitust Gutai Group, kes tavatses maalida jalgadega, samal ajal köie otsas rippudes. Viini aktsionistid ja neo-dada liikumise esindajad on valdavalt kasutanud terminit performance’i-kunsti sünonüümina viidates kunstiteosele, mis põhineb kunstniku tegevusel.

D
Dokumentatsioon
Performance’i efemeersest loomusest lähtuvalt on olululiseks märksõnaks performance’i-kunstis dokumentatsiooni. On kunstnikke, kes peavad oluliseks oma teoseid dokumenteerida sõltumata ajalikkusest ning esitavad neid kas dokumentide või ka eraldiseisvate kunstiteostena, kuid on ka kunstnikke, kes austavad performance’ile omast mööduvat loomust ja keelavad publikul oma teoseid dokumenteerimast, muutes oma tegevuse eksklusiivseks teatud ajas ja kohas, teatud publikule tajutavaks kunstiteoseks.
 
E
Efemeersus
Efemeersus väljendab performance’i-kunstis tegevuse ajalist kestvust ning selle lühiajalist, mööduvat ning kordumatut iseloomu. Efemeersus on performance’i-kunsti üheks peamiseks tunnuseks kunstniku enda, publiku ja ruumi kõrval. Erinevalt maalikunstist või skulptuurist, mille loomeprotsessi lõpptulemuseks on traditsiooniliselt kestlik objekt, mida on võimalik presenteerida erinevatel perioodidel erinevates kohtades erinevale publikule, sünnib performance reeglina publiku ees ja kaotab füüsilise kuju performance’i lõppedes. Kaasaegses kunstis on efemeersuse printsiip levinud ka teistes kunstiliikides, nt ajutise elueaga installatsioonid, skulptuurid jms objektid, mis on entroopia, keskkonnamõjude või kunstniku loodud tingimuste tõttu mõeldud püsima lühiajalisena.
 
Etenduskunst 
Etenduskunstid on koondnimetus erinevatele žanritele ja kunstivormidele, kus esinejate peamiseks töövahendiks on reeglina nende hääl või keha ning lõppteos sünnib publiku slime all. Etenduskunstide alla loetakse traditsiooniliselt teoseid, mida võib käsitleda tantsu, muusika, ooperi, teatri, muusikali, mustkunsti, pontomiimi, sõnateatri, nukuteatri, tsirkuse, performance’i või avaliku esinemisena. 

K
Performance-kunsti kaanon - performance-kunsti kaanonilised esivanemad on dadaistid, nt Antonin Artaud. Osa varasest performance’i ajaloost on situatsionistid, Fluxus, protsessikunst ja institutsioonikriitiline kunst. Performance-kunsti üheks oluliseks märksõnaks on materiaalse objekti marginaliseerumine, efemeersuse ehk mööduvuse väärtustamine ja sideme loomine kohaloleva publikuga. Performance on üldjoontest teatrile pigem vastandunud, sest teatris esitatakse alati sama näidendit sama stsenograafiaga, mõnevõrra publikust sõltumatumalt võrreldes performance’iga. Tihti on kunstnikud performatiivsuse poole pöördunud, et oma loomingusse värskust tuua, või et selgemalt väljendada oma poliitilist meelsust senisest radikaalsemalt. Seetõttu seostatakse performance’it ka anarhistlike väärtustega, kuna kunstnike poliitiliselt radikaalsed seisukohad ei ühti tavaliselt olemasolevate valikutega. 

Performance-kunsti kaanonisse arvatakse näiteks Barbara T. Smith, Carolee Schneemann, Joan Jonas, Yoko Ono, Joseph Beuys, Nam June Paik, Allan Kaprow, Vito Acconci, Chris Burden, Marina Abramović, Ron Athey, Franko B, Joseph Beuys, Günter Brus, Valie Export, Bob Flanagan, Yves Klein, Yayoi Kusama, Suzanne Lacy, Bruce Nauman, Gina Pane, Stelarc, Jack Smith, Hannah Wilke, Adrian Piper, Andrea Fraser, Simon Fujiwara, Roee Rosen, Women’s House. Eestis kindlasti Mare Tralla, Jaan Toomik, Non Grata, Valie Export Society, Sandra Jõgeva, Margus Tamm, Eva Labotkin, Tiina ja Mai Sööt.

Kaasaegne tants
Kaasaegne tants on performance-i žanr, mille lähtepunktiks on tantsuline liikumine. Kaasaegne tants, nagu me seda täna mõistame, sai alguse 20. sajandi keskel, kui traditsiooniliselt haritud tantsijad hakkasid katsetame muusika- ja tantsustiilidega, mis seni polnud klassikalise tantsu lavadele jõudnud. Kaasaegset tantsu tuntakse nii balletile omase tehnilise fookuse poolest. Olulisel kohal on rütmide ja pingete vaheldumine, mis tihti toimub laval kõhuli rullides.

Kehakunst
Kehakunsti seostatakse feministliku kunsti traditsiooniga, ent see on üks 1960ndatel alguse saanud performance-kunsti kategooriaid, kus kunstnikud tavaliselt piinavad või väärkohtlevad mõtte selgeks väljendamiseks ise-enda keha. Keha kunsti kandvaks ideeks on tihti ühiskondliku ebaõigluse näitlikustamine, teatavate eranditega, kus kunstik on soovinud väljendada isiklikke eksistentsiaalseid paineid. Ekstreemsemad kehakunstnikud on end mutileerinud või enda tervisele mingil muul viisil kahju teinud. Post-interneti kunstile järgnenud trendis võib täheldada tehnoloogia-arengut käsitlevat uut kehakunsti lainet, mis otsib keha kohta üha virtuaalsemas maailmas.

N
Non Grata & Viini aktsionistid
Kunstnikerühmitus Non Grata on rahvusvaheline performance’i-kunstnike grupeering, mille liikmete koosseis ja arv on pidevalt muutuv sõltuvalt performance’ite loomise kohast ja hetkest. Non Grata performance’irühmitus kujunes paralleelselt 1998. a. Pärnus asutatud erakooli Academia Non Grata tegevusega. Akadeemia ja rühmituse ühisosaks sai algusaastatel eksperimentaalse ruumi loomine, dialoog nn. peavoolu-kunstiväljaga ja alternatiivsete vaatepunktide otsimine. Nii õppemeetodid kui Non Grata aktsioonid soosisid protsessikesksust ja vaba loomingulist õhkkonda, mis ei oleks orienteeritud sissetallatud meetodite kaudu kindlaksmääratud tulemuste saavutamisele. Rühmituse ideoloogiliste eesmärkidena võib veel välja tuua autoripositsioonist taandumise ja anonüümse-kollektiivse kunstipraktika kujundamist. Kui Non Grata algusaastatel seisnes anonüümsus muuhulgas meedia vältimises, siis nüüd on rühmituse identiteedi lahutamatuks osaks saanud konstantsetel performance-tuuridel esinemine ja pidevalt muutuv liikmeskond, mis samuti tekitab Non Grata ümber teatava anonüümsuse loori.

Kunstikriitikud on tõmmanud Non Grata tegevuses paralleele 1960ndatel aastatel tegutsenud Viini aktsionistidega. Seda nii anarhistliku kontseptsiooni, improvisatsiooniliste stseenide kui ka elementide, nagu alasti kehad, provokatiivsed improvisatsioonid, ohuga mängimine, ebaesteetilised kujundid (liha, veri jne) kasutamise tõttu. Sarnaselt Non Grataga, ei olnud Viini aktsionistidel ühtset agendat. “Vienna aktsionism polnud kunagi kunstirühmitus,” ütles selle kohta üks aktsionistidest, Hermann Nitsch, “Lihtsalt hulk kunstnikke reageerisid teatavatele olukordadele, mida nad kõik tunnistasid ühel kindlal ajal sarnaste vahendite ja tulemustega.”

P
Performatiivne skulptuur 
1950ndate lõpus alanud minimalistlik ja kontseptuaalne skulptuuri traditsioon hakkas ruumi ja objektide suhet mõtestama uuel viisil, mis erines fotost, videost ja keelepõhisest kunstist. Viini Kunstide Akadeemia veebis on “performatiivsust” skulptuuri puhul tõlgendatud kui eneseleviitamist teose siseselt aga ka võimalike tegevuste uurimust, mis seisneb materjalis, kohas, ajas, vaatajas, objektis ja keskkonnas ja sündmustes, millesse teos asetub. Siinkohal on keskkonna all silmas peetud igasugust arhitektuurset keskkonda, nii ruumilist kui sotsiaalmajanduslikku ja identiteete loovat struktuuri, kus kunstiteos sisustab selgelt just käesolevat ühiskonda kindlal viisil.

Publik
Publik ehk kunstiteose pealtvaataja on performance´i lahutamatu komponent ja selle tingimus. Erinevalt klassikalistest teatrietendustest, kus publikut ja näitlejat eraldab lava, on performance´is osalev kustnik reeglina publikuga vahetus suhtes.  Performance´is ei pruugi publik täita vaid pealtvaataja rolli ning rõhk on interaktsioonil ja interaktiivsusel, mille käigus publikul sekkub teose loomise protsessi.  Nii jagavad publikukesksed aktsioonid autorlust publikuga – kunstnik ja pealtvaatajad viivad tegevuse üheskoos lõpule ja loovad sellest teose.  Klassikaline näide publikut kaasavatest performance´itest on Marina Abramovici 1974. aastal Serbias esitatud „Rhytm O“, mille käigus kutsus kunstnik lauale asetatud 72 eset enda pealt publikule sobival viisil kasutama. Esemete hulgas oli ka laetud revolver.

R
Remake
Performance-kunstis  väjeldab remake (nagu ka omastamine, laenamine, taaslavastamine, kordamine) performance´i kui tegevusel põhineva kunstiteose taasloomist. Performance´i orgaanilisteks osadeks on kunstnik, aeg, ruum ja publik, mille koosmõjul sünnib unikaalne ja kordumatu teos. Seetõttu peetakse remake-tüüpi aktsioone enamasti täiesti uuteks ja eraldiseisvateks kunstiteosteks, mis oma kontseptsiooniga püüavad avada sedalaadi vastuoludest ilmnevaid küsimusi autori, aegruumi või publiku rolli kohta.

Remake  protestib modernistlike arusaamade vastu originaalsusest ja edukast kunstnikust ning seda mitte ainult performance´i valdkonnas, vaid kujutavas kunstis laiemalt. 1980. aastal eksponeeris Sherry Levine tuntud meesfotograafide fotode ümberpildistusi, mis olid tehtud kataloogireproduktsioonidest, esitades nii  kriitilise küsimuse teose autentsuse ja teiste oluliste kriteeriumide kohta, mille abil reeglina teosele väärtus antakse. Mitmed postmodernistlikud kunstnikud tundsid vajadust muuta autorikeskset arusaama kunstist, mis modernistlike väärtuste järgi oli vaid geniaalse kunstniku tegutsemise tulemus.

Hea näide taaslavastustest on Marina Abramovici  2005. aastal Guggenheim´i kunstimuuseumis tehtud kordusaktsioonid möödunud sajandi legendaarseimatest performance´itest. Korduste eesmärgiks oli luua simulaakrum ajalukku kadunud efemeersest teostest. Performance-kunsti uurimisele pühendunud kunstiajaloolane RoseLee Goldberg leiab, et kordusaktsioonid on muutumas omaette žanriks ning sellel on juba oma ajalugu ja praktikud. 

V
Video performance
Mõned kunstnikud kasutavad osana oma performance’ist videokunsti, teised esitavad performance’i videos. Video abil võib edastada infot, mida muidu vaataja ei näeks performance’ist, millest vaataja osa võtnud. Video abil on võimalik performance’it ka kauem säilitada, kuigi selle tähendus ajas alati muutub. Sellised kunstnikud on näiteks Vito Acconci, Nao Bustamante, Alp Haydar, Shana Moulton, Jaan Toomik, Kai Kaljo, Valie Export, jpt. 

Performance-kunsti ABC panid kokku Marian Kivila, Rebeka Põldsam ja Kaarin Kivirähk.