Soome uudised: Kimmo Modig

Kord kvartalis ilmub kaasaegse kunsti uudiskirjas artikkel Soome kunstielust. 30.01.2017 saab sõna kunstnik KIMMO MODIG.

Ma teen ettepaneku lõpetada temaatiliste kunstinäituste korraldamine. Ma pöördun sellega kõigi poole, kes teevad näituseid. Kui kunstikogemust serveeritakse teemasse pakituna, hakatakse täpselt ette kujutama, millest need teosed räägivad ja kuidas neid tuleks vaadata. See on eriti probleemne, kui tahetakse esitada uusi ideid, mis võivad muuta vaataja ettekujutust maailmast. Miks üldsearvata, et selliseid ideid on kõige parem esitleda ette paika pandud esteetika, eksponeerimisvormide ja tootmisviisidega?

Kes teeb puuri valmis enne kanaarilinnu kinnipüüdmist? See on loogiline vaidkauplemise puhul, näiteks loomade või ideedega. Sellisele inimesele võiböelda vaid kahte asja: “Kas sul on see olemas?” ja “Mul on vaja tõendeid”.

See ongi temaatiliste näituste retoorika.

Teemad kätkevad endas miskit. Nad ei ole asi ise ega asjast endast tehtud. Nad on viimane kättesaadav vaimne vahend asjade vahele trellide panemiseks. Säärase distantsi ja lahutamisega võid ennast veenda, et see, mida sa teed, ei ole asi ise.

Temaatiline näitus esindab lootust, et ei pea end määrima maailmas olemisega. See on safari läbi reaalsuse. Võib-olla seetõttu ongi temaatilised näitused Helsingi muuseumites nii populaarsed – tasub vaid vaadata mõne suure kunstimuuseumi programmi. Nad annavad korraks maitsta tunnet, et oled millegi osa, kuid säästavad selle täielikust korratusest.

Temaatiline näitus ei taha midagi olla, vaid hoopis väita, et midagi toimus mingil viisil. Näitus tõestab omaenda nägemuse õigsust. Seda uurides ei saa aru, kas tegu on ühe või mitme tõendiga. Kataloogitekstis käsitletakse üksikasjalikult näituse üldkehtivust ja legitiimsust. Seal esitatakse kuumade akadeemiliste viidete ja kunstimaailma tegijatelt võetud tsitaatide näol täiendavaid tõendeid.

Temaatilise näitusega suhestudes lased nii näitust kui ka kunstimaailma tõestuse pähe tõsiselt võtta. Vaataja üles näidatud huvi on mõjuvõim, mida nad mõlemad vajavad.

Teemanäitused on üks põhjuseid, miks muuseumi kuraatoritele meeldib mõte publiku tehtud näitusest. Nad tahavad teiega valikuriski jagada. Seetõttu mulle külastajanaei meeldi, kui mulleöeldakse, et tänu minule sai näitus teoks, või et ma pean selle teoks tegema, eriti kui mulle antakse binaarne valik, mis taandab mind üksnes lülitiks. 

Suvalise näitena võib tuua kirjutamise ajal veel Helsingi kunstimuuseumis avatud Yayoi Kusama näituse kõrvalruumi. Külalisi julgustati allkorrusel asuvas ruumis oma suva järgi kleepse kleepima. Seda reklaamiti kui võimalust koos kunstiteost teostada.

Minu vastikus tuimalt näitusega suhestumise kohustuse vastu on ühest küljest seotud tööga: ma ei taha teha tasustamata tööd lisaks sellele, et olen loonud väärtust oma keha, ühe keha näitusele toomisega. Teisest küljest ei vasta see väide tõele: näituseterviku moodustavad kõik, mitte ainult publik, ja mõned teevad seda rohkem kui teised. Näitus on oma seoste elav summa. Ilma minu kehata, ilma ükskõik millise kehata on näitusel väiksem kaal. 

Helsingi muuseumites ja galeriides töötavad kuraatorid, kunstnikud ja produtsendid, ärge tõestage, et on midagi, mida me kõik peame nüüd tõsiselt võtma, sest rahvusvaheline biennaaliringkond on nii otsustanud! Hakake parem rääkima, kes selle siia pani ja miks.

Millal tekkis teil – hästi, meil – armastus asitõendite vastu? Miks me laseme kunstimaailmal isegi siinsetes kaugetes paikades nagu Helsingi või Tallinn oma huve dikteerida? Kas meil ei ole pigem hädasti tarvis kirjutada ja ümber kirjutada kohalikke ajalugusid, mitte pressida oma ellu sõjajärgse postmodernistliku Põhja-Ameerika kunstiõpetust?

Kuid ennekõike tekitab minus segadust praegune näituste tegemise loogika, mis paistab käivat vastu sellele, kuidas mina elu kogen. Kvantajastul ei ole mulle vaja pidevat asjade lahutamist, vaid ma tahan tunda näituseruumis korraga kaikuvat tohutut hulka seoseid ja amplituude. Näitusele teema valimine loob tehisliku sidususe seal, kus peaks valitsema hoopis stimuleeriv kaos.

Teosed on lihtsalt terve kogemuse üks osa. Katsed hoida kõik muu eemal, et teema teoste taustal särada saaks, solvab nii vaataja arukust kui teoseid, ja on mulle vastumeelne.

Ma tõlgendan näitust selle toetajate nimede kaudu, inimeste kaudu, keda ma näen seal ruumis töötamas, asukoha kaudu, selle kaudu, kui palju maksab kohv all kohvikus, vestlusringi kutsutud inimeste valiku kaudu, tasuta wifi kiiruse kaudu, graafilise disaini kaudu, kunsti kaudu, kõige kaudu. Teema võtab neilt asjadelt toimejõu ega jäta sellisteks tõlgendusteks ruumi.

Mu kriitika võiks olla suunatud ka kõigi Helsingis tegutsevate galeriide pihta. Olgu näitus kas posthumanismist, kapitalismivastasest võitlusest või sinisest värvist, on selle aluseks alati ühesugune loogika–me tõime rahvusvahelised inimesed Helsingisse kohale, me kulutasime raha käsitsi tehtud puuriiulitele ja HDMI-pistikutele ja noortele disaineritele ja alkoholile, me tellisime Amazonist teemakohaseid raamatuid ja tegime mõned dringid inimestega, kelle teoseid te nüüd vaatate: näitus on tõestus, et me kõike seda tegime.

Ma ei taha kõike seda uskuda ega mitte uskuda. Ma tahan sellest tõestuseärist lahkuda. 

Teksti tõlkis inglise keelest Kaisa Kaer.