Aili Vint: ideed hõljuvad õhus, oska need ainult õigel ajal ja õiges kohas kinni püüda

Kaarin Kivirähk

Aili Vint on üks 1960. aastate kunstiuuendajatest ja rühmituse ANK’64 liige, kelle toonastest ribalaadis guaššmaalidest on saanud nüüdseks kunstiklassika. Viimasel ajal sobitab ta kokku oma vanu ja uusi teoseid – meremaale, popkunsti ja graafikat – ning unistab ulmenäitusest “Mere hing”, kus väikeste abstraktsete guaššmaalide suured mered muunduvad veel suuremaks.

2007. aastal ETV “Tähelaeva” saates asus Aili Vint ühel hetkel ise saatejuht Andres Raidi kohale ja hakkas temalt küsimusi küsima. Toonane krapsakus pole kuhugi kadunud. Enne kui jõuan midagi küsida, hakkab Aili jutustama.

ERKI ajal oli meil ikka päris lõbus elu. Ega me, tallinlased, ju kohe sisse ei saanud, nii et sõpradeks saime Tõnis Vindi ja teistega juba ettevalmistuskursustel ja hakkasime kohe uljalt kunstnikke mängima. Saime Instasse (kunstiinstituuti – toim) kolmandal korral sisse ja kohe hakkas väga igav. No näiteks viidi meid suvepraktikale Kohtla-Järvele, kus tuli joonistada tööstusmaastikke. Sügisel pidime hakkama neid graafilistesse tehnikatesse viima. Igav oli. Arutasime asja ja siis tuli jutuks, et Tõnis teeb kodus pilte, Malle Leis ja Kristiina van Jung (Kaasik), Jüri Arrak, Marju Mutsu, Tõnis Laanemaa, Vello Tamm, Tiiu Pallo ja Enno Ootsing teevad ka. Ja minagi tegin pilte.

Leppisime siis kokku, et võtame pildid kooli kaasa ja kui neid koos vaatasime, oli juba kindel, et tuleb näitus teha. Kus me siis teeme? Loomulikult põranda all, sest kõik tööd olid abstraktsed ja neid ametlikult näidata ei tulnud tol ajal kõne allagi. Estonia teatris oli üks ametnike tubadest antud ERKI diplomandile ja tema laenas meile näituse ajaks oma ateljeeruumi. Iga päev kutsusime kokku grupi huvilisi, keerasime ukse lukust lahti ja näitasime oma kunsti.

Alustasid kunstnikuna raudse eesriide taga Nõukogude Eestis. Kust said inspiratsiooni ja kuidas end välismaailmaga kursis hoidsid?
Meie õnneks saime ERKI Üliõpilaste Teadusliku Ühingu varjus toimetada vabalt ja iseseisvalt. Olime üllatunud, et meid toetasid – ja isegi tiivustasid – meie õppejõud-professorid Leo Soonpää, Boris Bernstein, isegi rektor Jaan Vares ning kõik tolleaegsed noored kunstiteadlased: Sirje Helme, Jaak Kangilaski, Evi Pihelgas, Eha Komissarov. Nii ei osanud Venemaa poolt meile riiki juhtima sokutatud juhid kahtlustadagi, millega me, tudengihakatised, tegelikult tegelesime. Ega me isegi ei mõistnud, et õõnestame sotsrealismi alustalasid.

Tellisime endale Poola, Ungari ja Tšehhoslovakkia kunstiajakirju. Tõnis oli see, kes kõik need võimalused, kuidas ja milliseid tellida, välja nuhkis. Sealt see välismaa värske hõng meisse imbus. Aga teha, nagu välismaal tehakse, ei tulnud kõne allagi. Otsisime kõik ikka oma stiili.

Meid inspireerisid sõidud Ermitaaži ja selle vägevasse raamatukokku. Tutvusime Leningradi kunstnikega. Edasi “tungisime” Moskva alla. Ülo Sooster tutvustas meid oma põrandaalustele sõpradele. Isegi Ernst Neizvestnõi ateljeesse õnnestus meil ennast pika mangumise peale sisse kaubelda. Olime tema juures tunde. Kutsusime nad omakorda Eestisse, kuhu nemad tulid kui välismaale. Suursündmusteks olid meil ka sõidud Poola graafikatriennaalidele.

Pärast Insta lõpetamist, kui olime juba noored kunstnikud, lubati sõita terve grupiga Poola turismireisile, kus oli programmis kohtumine noorte Poola kunstnikega. Enesestmõistetavalt tahtsime kaasa võtta ka oma pildid. Aga tuli välja, et Nõukogude Liidust polnud lubatud omavoliliselt pilte välja viia, selleks tuli hankida tempel “Ne goden” (sobimatu), et ka tolliametnik piiril aru saaks, et sellise templiga teos ei kõlba kuhugi, et seda võib küll välja viia. Jõudsime piltidega Poola, aga kohalike kunstnikega oli lihtsalt üks lõbus kohtumisõhtu. Me rääkisime küll, et meil on terve näitus kaasas, aga see ei huvitanud kedagi. Nii jäigi meie esimene näitus välismaal ära!

Rühmitusest ANK’64, mis sündis põrandaaluse näitusega Estonias, on saanud Eesti kunsti legendaarne rühmitus. Kui aga vaadata kõigi sinna kuulunud kunstnike loomingut eraldi, näiteks võrrelda sinu enda teoseid Jüri Arraku, Malle Leisi või kellegi teise omadega, siis olete ikka kunstnikena üsna erinevad. Mis teid õpingute ajal ühendas – nii kunstnike kui ka inimestena?
Meid oli kümme kunsti jumaldavat tudengit – hasartset mõttekaaslast eri kateedritest –, kes elasid venemeelses suletud ajas ja ruumis. Igaühel oli oma elu ja lugu, kuid meid ühendas meeletu soov ise kunsti teha. Tegutsesime pühendunult, pidevalt erilises meeleseisundis juba ettevalmistuskursustel. Nii pingestus see nagu kogemata kunstiks juba enne instituuti astumist.

Sai traditsiooniks, et pärast stipendiumi kättesaamist kohtusime südaööl Balti jaamas, istusime Leningradi rongi ja terve järgmise päeva veetsime Leningradis. Tõnis oli ERKIst kaubelnud välja viisaka loa, et saaksime minna Ermitaaži raamatukokku. Mäletan väikest lugemissaali, kus ruumi täitis pikk laud. Meelde on jäänud lahke olemisega paksuvõitu tädike, kes kandis meie lauale suurte virnade viisi raamatuid, millest Tõnis oli juba kodus nimekirja teinud. Lõpuks oli raamatuid laual nii palju, et üksteise vastas istujaid me enam ei näinud. Alles pärastlõunal, kui virnad kahanesid, nägime jälle oma kaaslasi. Seejärel vaatas igaüks Ermitaažis üle oma lemmikud ning kui meid sealt välja aeti, läksime kiiruga raamatupoodi ja ostsime kogu stipi eest kunstiraamatuid. Ostsime kõik erinevaid, et saaksime neid omavahel vahetada.

Kuidas on kunstielu muutunud võrreldes selle ajaga, kui alustasid?
Tegelikult on päris palju muutunud. Kui olime noored kunstnikud, siis suhtlesime peaaegu igas vanuses eesti kunstnikega. Nad kutsusid ise meid ateljeedesse, näitasid oma maale, räägitud sai ainult kunstist. Me austasime üksteist. Oma kolleegi kohta halvasti öelda ei tulnud kõne allagi.

Insta ajal oli meil suur sõpruskond. Vahel tundus, et õpime hoopis kaunite kunstide akadeemias. Käisime konservatooriumis esmaspäeviti kuulamas uut muusikat. Suhtlesime noorte kirjanike, luuletajate ja näitlejatega. Kohtusime ka noorte teadlastega ning alati võtsime välknäituse kaasa. Kõiki huvitas kõik.

Ma ei teagi, kuidas noor kunstnik praegu ära elab. See võib kohutav olla! Näitustelt enam töid ei osteta. Isikunäituse tegemiseks peab kunstnik kinni maksma galeriipinna. Kulka antud rahast tavaliselt ei piisa. Mul oli hiljuti Tartu Kunstimajas suur ülevaatenäitus. Kunstimaja kolm saali olid küll tasuta ja Kulka andis mulle 1000 eurot, aga juba kahe video tegemise eest tuli maksta 500 eurot, ülejäänu eest sain tellida mõned suured raamid uutele meremaalidele. Näitus sai tehtud tänu galerist Indrek Grigorile, kes andis oma parima, mida suutis. Meelde jäi üks suur madistamine näitusesaalides, kolm päeva järjest, ikka hilisõhtuni välja. Hea, et olin kaasa võtnud oma sugulase, kes mind aitas. Ta imestas, et laulja või näitleja ei maksa lava eest, millel esineb. Ta laulab oma laulud ja saab tehtud töö eest väärilise tasu. Praegu antakse vist Kunstihoones näituse tegemise eest 50 eurot.

Kas midagi on samaks ka jäänud?
Samaks on jäänud see, et iga kunstnik tahab elu lõpuni tööd teha. Kahjuks ei ole enam väga palju võimalusi, kus esineda. Siis rahustad end maha: käes on noorte aeg oma kunsti näidata. Aga õige pea hakkab midagi hinges kriipima, et võiks ju ühe näituse veel teha. Mootor käib, küll kihutaks! Ideid tuleb aina juurde. Kui kummaline, et ideed hõljuvad õhus, oska ainult kinni püüda, õigel ajal õiges kohas.

Üle maailma on olemas kunstnikud, kellel on uskumatult sarnased mõtted ja ideed. Ma nimetaksin neid hingesugulasteks. Üks minu hingesugulane on kindlasti Jaapani kunstnik Ay-O. Tõnis käis Poolas graafikatriennaalil, tuli tagasi ja teatas, et triennaali võitis kunstnik Ay-O, kes teeb täitsa minu moodi, ainult siiditrükki. Mul käis see nii hinge pihta, et tükk aega ei tahtnud enam selles laadis töid teha. Keegi Ai-Li kusagil põhjamaal viksib kuulsa Ay-O pealt maha. Ja ma hakkasin hoopis merd maalima. Selles mõttes kadestan Ay-O-d, kes teeb väikese kavandi, seletab töömeestele, mida ja kuidas, lisab värviribad juurde ning läheb kokkulepitud ajal tööle järele. Nii oleks küll võimalik elu lõpuni head kunsti teha.

Hiljem hakkas Ay-O treenima oma õpilasi loovamaks – sellest oli juttu ühes ingliskeelses ajakirjas, mida Heie Treier mulle näitas siis, kui olin sama asja ERKIs välja mõelnud. Õpetasin tudengeid loovamaks, peibutasin neid kasutama kõiki oma meeli. Hiljem moodustas hulk minu sealseid õpilasi kunstigrupi õhuLoss, mille tegemisi huviga jälginud olen.

Kas kunstikriitika on sind ka kuidagi mõjutanud või arendanud?
Üldiselt ei ole minust halvasti kirjutatud. Aga võib-olla ei taha ma mäletada. Kui tulin kunstiväljale oma guašštehnikaga 1960ndatel, siis oli see stiil kõigile päris üllatav ja sain hea vastuvõtu. Kui hakkasin merd maalima, tundus mulle, et kunstikriitik Boris Bernstein oli minus veidi pettunud. Tema oli minu abstraktse kunsti esimene ostja. Mitte mingil juhul polnud ta nõus seda kingituseks võtma. Ta tahtis osta, et kunstnik tunneks oma töö väärtust. Kaasaegne kunstikriitika on võtnud hoiaku põlastada meremaali. Võib olla, et meremeeleolud kätkevad liiga tugevat esteetilis-meelelist elamust, mis ei oma kaasaegses kunstipildis enam kaalu. Ent kui inimene – kunstnik, publik, kriitik – jääb iseendaga kahekesi, siis naudib küll.

Kunstnikutüüp on inimene, kes igal hetkel oma elus annab oma parima, mida ta sel hetkel suudab. Ja sellepärast ei ole keegi meist ära teeninud ei eiramist ega süüdistusi, ka enda poolt mitte. Mul on olnud pikki vahesid, mil ma ei ole tahtnud oma töid enam näitusele panna.

Milline on olnud koostöö abikaasa Toomasega? Kas vaatate ka üksteise töid või arutate koos kunsti üle?
Kunstnikupaare, kes elavad eluloojanguni koos, on maailmas päris palju. Võib-olla nüüd on teisiti, aga meie põlvkonna kunstnikud juba nii kergesti lahku pole läinud. Me teeme Toomas Vindiga sama asja ja oleme samadest asjadest huvitatud. Ega armastusest üksi ei piisa. Me hoiame teineteise annet ja toetame seda.

Me oleme isegi maalinud koos pildi "Aili vaatab oma unenägu“ (2011) Mulle see koosmaalimine täitsa meeldis! Tom maalis taeva ja aasa, metsavööndi, minul jäi vaid vesi peale lasta. Vahel mõtlen, et see ongi vinge metafoor meie elule.

Tom ei ole kunstikoolis käinud ja vahel, kui ta hakkab figuure tegema, siis näen, kuidas ta vaevleb. Aga ega mina enne end õpetajaks paku, kui ta mu käest ise küsib. On ju teada, et Toomas armastab selja tagant kübaraga naisi maalida. Kord tahtis ta kübaraga akti maalida. Ootasin huviga, kuidas ta hakkama saab. Lõpuks küsis minult nõu. Soovitasin tal neiule pluus selga panna. Maaliski särgi selga, aga tagumik veel paljas. Küll proovis ja proovis, polnud vist inspiratsiooni peal ja lõpuks ma ütlesin, et pane talle püksid jalga. Tom ütles, et peab vist jah, ja maaliski juba kuivanud aktile teksased jalga, aga ka sellega ei jäänud ta rahule. Pükste värv oli veel kuivamata, kui meie ateljeesse saabus Heinz Valk koos Pariisi Kunstnike Liidu esimehe saatkonnaga. Mõtlesin, et teeks nalja ning ütlesin oma mehele, et võta sel neiul püksid jalast ära. Sedamaid võttis Toomas tärpentinise lapi, tegi vussa-vussa, ja õrn naiseihu tuli pükste alt välja. Naersime end ribadeks!

Toomas on ka kirjanik ja ta on öelnud, et kirjutab oma naistegelased sinu pealt maha. Mis tunne on elada kirjaniku valvsa pilgu all?
Ütlen ikka, et olen abielus kordamööda kahe mehega. Kolleeg ja kunstnik Toomas Vint on lahe tüüp, temaga on kerge olla. Kui kirjanik hakkab majas toimetama, siis on ta nii tüütu, ei maga, on tujukas, ähib, ohib ja õiendab. Kirjanikuproual peab olema oidu taibata, kas tema ees seisab ta oma armas mees või vastik kirjanik. Loomise nimel tuleb mitu korda päevas andeks anda. Vanasti, kui Toomas tahtis Kukusse boheemlastest seltskonda jääda, siis ütles ikka, et on kirjanik ja peab elu tundma õppima. Leppisime kokku, et pärast tema lõbutsemist võin mina sama palju raha ära kulutada. Nii sain oma musta kübara juurde viimaks ometi väga peenest riidest mantli, järgmine kord sain samast riidest püksid, siis seeliku ning kõige lõpuks vesti ka veel – nii olingi pikapeale elegantselt riides. Abielu alguses ei mõistnud ma tema kummalist, justkui teeseldud ükskõiksust ja tundekohmakust. Omamoodi armas, aga kuidagi masendav oli näha toorest kirjanikuhakatist, kes jumaldas Camus’d ja ei olnud seetõttu just kerge meelega inimene.

Keda jälgid tänapäeva kunstnikest või millised näitused on viimasest ajast meelde jäänud?
Eredalt on meelde jäänud kahe kunstipõlvkonna staari Tiit Pääsukese ja Kris Lemsalu ühisnäitus Tallinna Kunstihoones, kuraatoriks Tamara Luuk. Kummardus talle! Viimati üllatas Andres Tolts Kumus. Kõik tema pildid koos mõjusid uskumatult värskelt. Noorematest jälgin Katja Novitskovat, kes on meeletult väge täis. Põnevaid noori tuleb üha juurde. Jälgin rõõmuga Tõnis Saadoja, kogu tema maksimaalselt minimaalselt mõjuvat loomingut. Kõike, mida ta teeb, teeb ta hästi. Maailma vägevatest on minu lemmikud Anish Kapoor ja Olafur Eliasson. Hoian hinge kinni, kui vaatan Eliassoni valgusinstallatsioone ja tunnen alati mingit arusaamatut sisemist ärevust, isegi kõhedust, et millal ta oma valgusinstallatsioonides minu armastatud, seda jumalikku kumajõudu kasutama hakkab. Kui ma tema töid esimest korda nägin, siis mõtlesin, et see on üks vana vinge kunstnik. Ja ühel päeval vaatasin, et ta on 1967. aastal sündinud – võiks olla minu poeg!

Peaaegu igal hommikul vaatame kohvi juues FashionTV-d. Moekunst on üks kõige-kõige loomingulisem kunstiliik, seal voolab kõigi kaunite kunstide sünergia. Mood peegeldab maailma hetkeseisu perfektsemalt kui ükski teine kunstiliik. Maailm muutub minutitega! Kui peaksin praegu kunstnikuna alustama, siis valiksin erialaks moekunsti.

Intervjuu keeletoimetaja on Riste Uuesoo ja see ilmus 19. märtsi kaasaegse kunsti uudiskirjas.