Airi Triisberg: kunstnikupalka ei tasu üle tähtsustada
Artikkel ilmus esimest korda 7. jaanuaril 2019 kaasaegse kunsti uudiskirjas.
Korraldasime eelmise aasta novembrikuus koos Maarin Ektermanniga kõnekoosoleku “Räägime kunstipoliitikast!”, kus kutsusime kolleege andma ülevaate kunstivaldkonna probleemidest. Paljudes sõnavõttudes mainiti alustuseks hea sõnaga kunstnikupalka, ent see oligi vist ainus positiivne nähtus, mida üha esile tõsteti. Kunstiinimeste poolehoidev suhtumine kunstnikupalka on kindlasti seotud selle sümbolväärtusega. Kunstnikupalk kehtestab elementaarsed standardid, mis võiksid kehtida laiemalt.
Sotsiaalne kindlustunne
Teiste stipendiumide ja toetustega võrreldes on kunstnikupalk kõige eeskujulikum. Näiteks Kultuurkapitali stipendiumid on problemaatilised, sest ei võta arvesse vabakutseliste loovisikute hädavajadusi, mis ei ole sugugi üksnes sissetulekuga seotud, vaid hõlmavad ka sotsiaalset kindlustunnet. Loometoetuski pole oluliselt parem, sest tagab üksnes ravikindlustuse. Ent sotsiaalsete garantiide nimekiri on pikem, sinna kuuluvad ka pension, vanemapalk, tasustatud haiguspäevad, võimalus taotleda töötutoetust või töövõimetoetust. Sarnaselt ravikindlustusega on need hüved seotud sotsiaalmaksu miinimumkohustusega, mida kultuuritöötajatel on keeruline täita.
Kunstnikupalk on ainuke toetus, mille vabakutseline loovisik võib rahuliku südamega vastu võtta, ilma et ta peaks paar aastat hiljem avastama, et on selle stipendiumi saamise tõttu kaotanud ligipääsu sotsiaalkindlustussüsteemile. Muude stipendiumiskeemide loomisel võiks kunstnikupalgast õppust võtta. Samas tahaksin loota, et järgmine kord, kui kultuuriministeerium hakkab otsima lahendusi loovisikute sotsiaalkaitse küsimusele, võiks sealt järjekordse loometoetuse, stipendiumi või palga asemel välja tulla mõni laiahaardelisem poliitiline meede. Kunstnikupalka ei tasu üle tähtsustada. Tegemist on toetusmudeliga, mille mõju on kitsas, sest seda jagatakse vaid üksikutele.
Institutsioonide võim
Praktilisema poole pealt võiks küsida, miks on kunstnikupalga žürii nii institutsionaalne. Žürii paistab küll silma institutsionaalse mitmekesisusega: sinna kuuluvad Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Kunstimuuseumi, Tartmusi, Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi, Tallinna Kunstihoone, Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse, Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Tartu Kunstimaja ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskuse juhid või töötajad. Samas tekib küsimus, miks antakse just institutsioonidele õigus otsustada, kes saab võimaluse kolme aasta jooksul vabakutseliselt oma loomingulist tegevust arendada. Võib ju väita, et Eesti väiksuse tõttu tunnetavad siinsed institutsioonid suhteliselt hästi kunstielu pulssi ega ole nii konservatiivsed kui suuremates riikides. Kunstiajaloost teame seevastu väga hästi, et murranguline kunst areneb sageli väljaspool institutsioone ja pälvib nende tunnustuse viivitusega. Igatahes pole kahtlust, et institutsionaalne valik on loomupäraselt kallutatud ja kipub eelistama sellist kunsti, mis sobib institutsionaalsetesse raamidesse. Näiteks pööratakse üsna selgelt rohkem tähelepanu kunstnikule, kes toodab näitusi. Kahtlen, kas näiteks Mierle Laderman Ukeles kunstnikupalga žürii heakskiidu leiaks…
Kohalik ja rahvusvaheline
Kunstnikupalga kutsus ellu kultuuriministeerium, mis on viimastel aastatel seadnud prioriteediks Eesti kultuuri rahvusvahelistumise. Ministeeriumi vaatepunktist on kunstnikupalk kindlasti üks vahend, mis aitab seda eesmärki saavutada. Palga saajatena eelistatakse ühemõtteliselt kolmekümnendates või neljakümnendates eluaastates olevaid kunstnikke, kes on rahvusvaheliselt aktiivsed ning palga saamise ajal püütakse rahvusvahelist karjääri veel enam soodustada.
Kuna ettevõtmisse on kaasatud riik, ei jää vahel kasutamata ka võimalus kunstnikke instrumentaliseerida. Näiteks ei söanda kunstnikupalga saajad tõenäoliselt ära öelda ühestki EV100 programmi näitusest, isegi kui osalemise tingimused on allpool igasugust arvestust ning sisu ja teostus on küsitava väärtusega. Kunstnikupalga saajad figureerivad sageli ka ühes koomilises nn välisuudiste rubriigis, mis nõukogude aega meenutava hoolikusega loeb üles kõik nende välisreisid: residentuurid, loengud, näituse- ja laadaosalused. Tuletan siin igaks juhuks meelde, et välisuudis on see, kui vahetub Läti kultuuriminister, kuulutatakse välja Ars Fennica võitja või Balti triennaali uus kuraator. Eesti kunstnike tegemised välismaal on kõrge uudisväärtusega esmajoones Eestis. Ühtlasi näitab see, et rahvusvahelistumise eesmärki ei ole veel saavutatud. Kas kunsti kvaliteedi olulisim näitaja on rahvusvaheline levik? Miks mitte toetada kunstnikupalgaga kedagi, kes paneb oma energia just kohaliku tasandi töösse? Kliimakatastroofi ajastul tundub veider, kui kultuuripoliitilise saavutusena tõstetakse esile kunstnike panust keskkonda reostavatesse lennureisidesse. Kultuuripoliitiliste prioriteetide sõnastamisel võiks vahelduseks silmas pidada laiemat ühiskondlikku pilti.
Vähem kompromisse
Kunstnikupalga suurim eelis võrreldes teiste toetuste ja stipendiumidega on kahtlemata asjaolu, et see lubab kunstnikel oma tööd pikemalt planeerida. Ehk annab see ka kindluse öelda ära alatasustatud tööst ja ebahuvitavatest ettepanekutest. Loodetavasti lubab see kunstnikel mõelda, mida nad ise kõige rohkem teha tahavad, ning vahel ka ei öelda.
Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.
