Marge Monko: mul on hea meel, et kunstnikupalk ei jäänud vaid ühekordseks populistlikuks žestiks
Artikkel ilmus esimest korda 7. jaanuaril 2019 kaasaegse kunsti uudiskirjas.
Ma ei usu, et kunstnikupalga mõju kunstnikele või laiemalt kogu kunstiväljale oleks võimalik kuidagi mõõta. Ja võib-olla nii ongi parem. See tähendab, et edasine jutt põhineb algusest lõpuni minu isiklikel kogemustel, sest olin esimese viie kunstniku hulgas, kellele 2015. aasta lõpus otsustati kunstnikupalk anda.
Esimene asi, mis seoses kirjaniku- ja kunstnikupalga väljakuulutamisega meenub, on see, kuidas ühiskond kihama lõi. Isegi TV3 uudised avastasid enda jaoks sellise isendi nagu kunstnik ja avaldasid soovi tulla kunstniku koju uurima, millised on tema pesitsemiskombed ja kuidas ta käitub. Kunstnikupalga asutamisega kerkis taas pinnale kusagil kihistustes settinud müüt kunstnikust kui muiduleivasööjast. Töö, mida ei anna paigutada enamlevinud vormidesse (nt vabriku- või kontoritöö) ja mis on seotud individuaalse tegevusega, tundub siiani paljudele arusaamatu (mida sa seal ateljees siis ikkagi teed?) ja seega kahtlustäratavad (kas see on ikkagi töö?). Sarnane müüt käib kaasas kodanikupalgaga – arvatakse, et kui pole ette kirjutatud, mida inimene peab tegema, lõpetab ta töötamise ja ühiskonda panustamise.
Peale avaliku diskussiooni tõi kunstnikupalk esile pinged kunstiväljal. Kolleegide hulgas oli neid, kes leidsid, et palgaga võiks kaasneda mõni konkreetne tööülesanne: näiteks esitleda teoseid avalikus ruumis ja osaleda kunstiteemalistes debattides. Avaldati arvamust, et palka saavaid kunstnikke võib võrrelda ühe protsendiga elanikkonnast, kelle kätte on koondunud maailma rikkus. Üks kunstnik soovis sotsiaalmeedias surma kolleegidele (ja mitte žüriile), kes olid tema asemel palgasaajateks valitud.
Kui mul oleks kunstnikupalga väljakuulutamise ajal, 2015. aasta lõpus, olnud regulaarne sissetulek, siis ei oleks ma – nagu mõni teinegi kolleeg – eelkirjeldatud kirgliku fooni tõttu oma taotlust Kunstnike Liitu üldse saatnud. Aga kuna ma töötasin sel ajal osalise koormusega (0,25 kohta) õpetajana keskkoolis, kus mu töötasu oli nii väike, et sellega ei kaasnenud isegi ravikindlustust, tuli kunstnikupalk sobival ajal ja parandas minu elukvaliteeti märgatavalt. Mitte seetõttu, et mul oleks korraga olnud palju raha. Küll aga oli varasemast rohkem aega nii enda kui ka lapse jaoks ja ma ei pidanud pidevalt muretsema selle pärast, mis järgmisel kuul saab. Kunstnikutööd ei olnud vaja enam teha õhtuti ja nädalavahetustel, muude asjade kõrvalt ja arvel. Ja kuigi ma arsti juurde just eriti sageli ei satu, oli turvaline teada, et on võimalus arsti juurde minna. Vabakutselisena tegutsemise ajal sain tunda, kui keeruline – et mitte öelda võimatu – on Eestis ravikindlustuslepingut sõlmida, kui tööandja puudub.
Pidevalt (ja mitte ainult näitusest näituseni) töötamisel on see hea külg, et ei pea ennast ateljees iga kord uuesti nii-öelda lainele viima. Sa ei ole sunnitud oma tööd jupitama ega kusagilt tunde näpistama, vaid oled teemas jäägitult sees. Ainult siis, kui on aega teosega seotud detaile läbi mängida ja mõelda, saavad tekkida uued võimalused.
Marju Lauristin kirjutab oma elulooraamatus: "Kui teed iga päev natuke, üle päeva veel, siis jääb sügavam kiht kätte saamata, avanemata. Sama lugu on ka kunstiga, kuigi kunstniku ambitsiooni pole mul kunagi olnud, olen selleks liiga enesekriitiline. Vahel vaatan kunstnikke ja mõtlen, miks ei taheta minna põhjade põhjani või kõrgele kosmosesse, tundes, et nüüd on käeulatuses viimne tõde ja tasakaal?" Lauristini viimast mõtet võib tõlgendada üht- või teistviisi, aga peamine sõnum on ju see, et süvitsiminekuks on vaja aega ja keskendumist.
Vähemalt seni, kuni kodanikupalka veel ei ole, on riigi finantseeritud loomestipendiumid hädavajalikud. Jah, tõsi, neid ei jagu kõigile. Niisamuti nagu ei jagu kõigile ka teisi olemasolevaid stipendiume, toetusi ja auhindu. Arvestades, et praegu on 12 kunstnikku, kes kolme aasta jooksul toetust saavad, ei olegi seda nii vähe. Loodan, et kunstnikupalga žüriil jätkub mõistust ja südant neid raskeid otsuseid langetada. Alati leidub Jaan Elkeneid, kes arvavad, et struktuurides on kallutatud jõud ja kõik palgasaajad on juba ette teada.
Mul on hea meel, et kunstnikupalk ei jäänud vaid ühekordseks populistlikuks žestiks. Tore, et Kunstnike Liit leidis võimaluse seda omalt poolt kaasrahastada, kui 2016. aastal eraldati ministeeriumist palgafond esialgse viie asemel vaid kolmele inimesele. Sümpaatne oli ka see, et ministeerium ei seadnud palgasaajatele lisatingimusi ega -kriteeriume, näidates nii üles usaldust kunstnike ja kirjanike vastu. Need, kes palga väljakuulutamise järel riigikunsti ja -kirjandust ootama jäid, on praeguseks ilmselt pettuma pidanud.
Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.
