Ludmilla Siim: pealehakkamine ja entusiasm ei ole aastate jooksul kuhugi kadunud

Kaarin Kivirähk

Artikkel ilmus esimest korda 25. märtsi kaasaegse kunsti uudiskirjas.

Milla Siim-Kaasinen (1938) on Eesti kunstiajaloos tuntud kui Ludmilla Siim, 1970ndaid defineerinud maalide autor, kelle toonastes töödes segunesid popkunst, hüperrealism ja metafüüsiline maal. Oma sõpru, näiteks Andres Toltsi, Mati Unti või Jaak Kangilaskit portreteerides ei kujutanud ta mitte ainult mõttekaaslasi, vaid ka 1970ndate Eesti vaimsust. 1977. aastal emigreerus Ludmilla Siim Soome ning seetõttu ei ole Eestis tema hilisemad tegemised enam nõnda tuntud. 

Uudiskiri käis Ludmillal külas tema Helsingi Vallila kunstnike majas asuvas avaras ateljees, et uurida, mis elu kunstiklassik praegu elab. Ludmilla maalib aktiivselt siiani ning nagu ta intervjuus räägib, ei ole tal ideedest puudust. Praegu valmistub kunstnik mitmeks näituseks. Oma teosed on ta saatnud Eesti Kunstnike Liidu kevadnäituse žüriile. Sügisel on tulemas mitu projekti, millest praegu on veel vara täpsemalt rääkida. Intervjuus jutustab Ludmilla oma õpingutest, tegemistest 1970ndatel, Soome minekust ja tähelepanekutest praeguse ühiskonna kohta. 

Olete sündinud väga põnevas kohas – Kasahstanis, selle toonases pealinnas Almatõs (tollal Alma-Ata). Mida teie vanemad seal tegid ja kuidas neil tekkis mõte Tartusse kolida? 

Sel ajal, kui mu vanemad kohtusid, töötasid nad mõlemad botaanikaaias. Isa oli enne töötanud sepana, kuid ta sai viga ja sellest alanud veremürgitusest jäi tema käsi töövõimetuks. Nii et ta jäi varakult pensionile, kuid see päästis ta omakorda sõjast.

Ema sugulased elasid Eestis, seetõttu kippus ta Eestisse tagasi ja kui sõja lõpus tekkis võimalus, saimegi perega 1945. aasta märtsis Tartusse kolida. Olin siis kuueaastane. Ema töötas vene-eesti keele tõlgina, isa oli kodune. Isa mind väga ei kontrollinud ja ma sain vabaduse iseseisvalt Tartus ringi liikuda ja linnaga tutvuda. Võtsin kätte ja avastasin kuueaastasena põhjalikult Tartu linna. Sestpeale olengi ennast eeskätt tartlaseks pidanud.

Keskkooli lõpetasite Tartu Kunstikoolis. Kuidas tuli nii varakult mõte kunsti õppima minna? 

Koolis olin hea õpilane, ja kui oli vaja seinalehti teha või midagi muud joonistada, siis olin see alati mina. Kuid nagu ikka koolis võib juhtuda, tekkis klassis tüli, nii et ühel pool olin mina ühe grupiga ja teisel pool teised. Me ei tahtnud ka pioneeriks minna ning ka see süvendas vastuseisu. Kulminatsiooni jõudis see lugu seitsmenda klassi lõpuõhtul, kui üks tüdruk mulle kallale tuli. Siis ma otsustasingi, et selle klassiga ma edasi ei lähe ning kuigi mul oli plaan minna ülikooli, andsin järgmisel päeval avalduse kunstikooli. Kunstikoolis tutvusin oma sõbratari Maie-Ann Rauniga, kellega olime küünarnukiti koos kõik need viis aastat. Oli väga lõbus, ja kõik aastad lõpetasin kiitusega. 

Kas sealt edasi oligi loogiline samm minna ERKIsse maali õppima?

Jah, matemaatika-füüsika osakond oli jäänud juba unelmaks, sellega polnud midagi peale hakata. ERKIst tuli kooli retsensent, kes hindas meie töid. Mina olin koolidirektorile öelnud, et sooviksin minna õppima arhitektuuri või graafikat, aga kindlasti mitte maali. Aga direktor Remmelile oli retsensent omakorda seletanud, et mina sobin justnimelt maali. Remmel siis selgitaski mulle, et Tallinna poolt on selline ettepanek juba tulnud. Nii et Maie läks klaasiosakonda ja mina hakkasin maaliosakonda kandideerima.

Õppisite ERKIs maalikunsti aastatel 1958–1965. Mida mäletate oma õpingutest?

See oli tagurlik aeg. Ega üliõpilastel muidugi väga häda polnud, modellid toodi kohale ja internaadid korraldati meile ära. Kaheksa inimest elas ühes ühiselamutoas, linadega jaotati tuba boksideks. Emal olid juuksed püsti, kui ta nägi, mis olukorras me elasime. Aga polnud hullu, noored inimesed ei ole nii tundlikud. 

Meie muidugi tahtsime kohe esimesel kursusel proovida veidi vabamalt maalida. Aasta lõpus tegime näituse sellest, kuidas ei tohi maalida. Siis läks kohe jutt lahti, kuidas üliõpilased Läänt matkivad. Aga meile oli see kõik võõras, me ei teadnud midagi ei Matisse’ist ega van Goghist. Maalisin oma tunde järgi, mul oli ju kunstikool läbitud ja realism oli juba käes, seega sobiv aeg proovida midagi uut. Aga uus ei tulnud kõne allagi, pidime vaatama, et püsiksime enam-vähem realismi joonel. Meid veeti ka tööstusrajoonidesse, kus tööstus oli esimesel kohal ja tööline teisel kohal. Tegin terve hunniku stahhaanovlaste portreesid – ei teagi, kuhu need kõik nüüd saanud on. Aga tasus ära, kuna sain selle eest 1961. aastal Soome reisida.

Võimalus 1961. aastal Soome reisida tundub väga erilisena. Mis mulje jättis Soome 1961. aastal Nõukogude Eesti kunstitudengile? 

Grupis oli üliõpilasi ka teistest kõrgkoolidest, näiteks konservatooriumist olid Eri Klas ja Ada Jõgi. Umbes sama palju oli kaasareisijaid, kes pidid meid jälgima. Kõik oli ette organiseeritud ja meie olime see ilus grupp, kes pidid Soome noori õhutama olema nõukogudemeelsed. Meid oli lausa Kadriorus instrueeritud, et tuleb toetada president Kekkoneni. Juba siis seletati ausalt ära, et vajame kapitalistlikku riiki, mis oleks meile sõbralik ja kohe kõrval. Seetõttu arvan ka nüüd, et Soome püsib kaua, sest teda ei ole mõtet kuhugi liita. Soome on palju kasulikum, kui on Venemaa kõrval erapooletuna, nagu ta on kogu aeg olnud.

Sõitsime Soome läbi Leningradi. Kui Vainikkalas rongist välja hüppasime, oli kohalik rahvas imestunud, et kuskilt Eestist tulevad noored, kes ka räägivad eesti keelt. Saime kohe sõpradeks. Aga me pidimegi olema sõbralik grupp! Seejärel sõitsime Helsingisse, kus meid paigutati kesklinna hotelli. Võrreldes Leningardiga tundus Helsingi, nagu oleks maailm pahupidi pööratud. Helsingis tundus olevat absoluutne puhtus, steriilsus, kord ja rahu. Esimese asjana jooksin hommikul mere äärde. Ja mida ma näen – ei ole piirivalvureid, ei ole valvesüsteeme. Päike tõuseb samamoodi nagu Tallinnas ja kedagi ei huvita, kas keegi läheb või ei lähe merele. Siis jooksin kiiresti tagasi hommikust sööma. Ettekandjad vaatasid meid nagu imeloomi, sest siis ju keegi Nõukogude Liidust Soomes ei käinud. Ma äratasin veel tähelepanu sellega, kui kiitsin taldrikul olevat rohelist. Hiljem mõtlesin, et ilmselt oli see lihtsalt kaunistuseks pandud petersell, aga mina küsisin seda juurde. 

Pärast instituudi lõpetamist töötasite aastatel 1965–1969 kunstiõpetajana Tallinna 46. keskkoolis. Miks te kohe ei hakanud vabakutseliseks maalikunstnikuks?

Me ei saanud diplomit kätte enne, kui pidime kolm aastat tööga välja teenima. Mulle sattus õnneks kunstikallakuga 46. keskkool. Alguses õpetasin algklasse: teist ja kolmandat. Siis aga tuldi mind kontrollima ja avastati, et õpetaja räägib õpilastega liiga palju! Ja mis veel hullem – õpilased räägivad minuga ka! Siis saadeti mind üheksanda ja kümnenda klassi peale, neid peeti juba inimesteks – keegi ei tulnud ütlema, et mida sa siin räägid õpilastega.

Õpetasite mitmeid tulevasi kunstnikke. Ehk kõige tuntumaks neist said Ando Keskküla ja Andres Tolts, kellega koos moodustasite hiljem nii-öelda kuldse kolmiku. Kas te ise ka tundsite end kuldse kolmikuna või olite niisama sõbrad?

Ei, me polnud lihtsalt sõbrad, vaid väga tihedalt just ideeliselt seotud ja põhiliselt käis meie jutt kunstitegemise ümber. Mina olen neilt saanud palju abi ja vastupidi ka. Käisime läbi peaaegu iga päev. Lugesime raamatuid „hirmsast“ Ameerika popkunstist, neid sai raamatukogudest ja antikvariaadist. Minu ja Andrese suur eeskuju oli muidugi David Hockney, praegugi on tema suur raamat mul laua peal. Kuigi mulle tundub, et ideed tulevad mõnikord hoopis läbi õhu, kuidagi oli meile teada, mis Lääne kunstis toimus. 

Instituudi ajal võitlesime kolmekesi koos neile välja kunstinäitustel esinemise õiguse. Muretsesime mulle ateljee, siis Andole ja Andresele, kuigi nad olid veel üliõpilased. Minul oli plaan, et enne kolmekümnendat eluaastat peab mul käes olema kunstnike liidu pilet ja ma pean olema esinenud näitustel. Mõtlesin, et kui see ei teostu, siis ei jõua elus üldse kuhugi. Pidasime koos nõu, kuhu Ando ja Andres võiksid õppima minna. Mina ei soovitanud maaliosakonda, kuna sel ajal oli seal endiselt küllaltki ränk koolitus. Soovitasin disaini ja sinna nad läksidki, aga kunstniku mõttega. Toona käis koolis selline kummaline, mitte isegi poliitiline, vaid just ideoloogiline võitlus. Ando oleks peaaegu koolist välja visatud, sest teda lihtsalt ei sallitud. Heinz Valk oli väljaviskamise äärel. Eks neil oli teisigi sõpru, näiteks Lapin ja teised, kes põletasid rannas ajalehti. Selle eest võeti nad kinni ja pandi vanglasse. Lapin põgenes sealt ära.

Kas teie ka nendel ajalehtede põletamise või muudel happening’idel osalesite?  

Mitte mingil juhul! Lapin oli üks nendest, kes kogu seltskonda oma underground’i juttudega enda poole tõmbas. Ma ei olnud selle poolt ega hakka olemagi! Miks hakata asjata underground’iks? Saab ju ka teisiti. Lapin oli just see Tallinn–Moskva–Tallinn suhete lipujuht. Praegu oleme Lapiniga jälle sõbrad, või noh, suhtleme. Just hiljuti ütles mulle, et sa oled ikka elus! Aga toona tõesti tõmbasime omavahel köit, üks ühel, teine teisel pool.

Milline oli toonane kunstnike ja kultuuriinimeste seltskond? Olen aru saanud, et erinevate kultuurivaldkondade inimesed suhtlesid omavahel palju, teie sõpruskonda kuulusid ju peale kunstnike ka kirjanikud ja näitlejad. Kas käisitegi igal õhtul Pegasuses istumas ja olulistest asjadest rääkimas?

Pegasus oli tõesti esimese järjekorra koht. See oli kirjanduskohvik, aga ka näitlejaid liikus palju. Ja siis oli Kuku klubi. Seal käisid kõik liidud koos. Lisaks olid eraateljeed, kus sai veidi vabamalt rääkida. Küllalt valvatud see aeg muidugi oli ja see oli vastik. Alati oli jutt, et ei tea, kes meie lauast nüüd koputaja võis olla.

Samas ei olnud me nii tugevalt valvatud kui Leningrad või Moskva. Sealsed kunstnikud aeti tõepoolest põranda alla, aga me olime ikkagi mingi piiriregioon. Isegi parteisekretär Käbin kaitses mind ja Andot Moskva komisjoni ees. Näiteks mul on maal „Rõdu“, kus taevas on must rõngas. Küsiti, et ei tea, mis must rõngas see seal on, kuidas seda mõista? Ausalt öeldes ma ise ei olnud mõelnud, kuidas seda mõista. See rõngas sobis kompositsioonilt. Aga Käbin seletas kuidagi ära, küllap kui Kuud või mingit planeeti. Nii et oli, mis oli, aga päris tore oli.

Ometi otsustasite 1972. aastal abielluda soomlasega ja 1977. aastal lõplikult Eestist ära minna. Kuidas see otsus sündis?

Kui ma 1961. aastal Soomes käisin, ei olnud mul veel mingit mõtet siia elama tulla. Abiellusin 1962. aastal Rein Siimuga ja temal oli mõte, et võimaluse korral tahaks ta Eestist ära. Eks tal olid ka perekondlikud põhjused, tema isa oli Saksa sõjaväes olnud ja sugulased emigreerunud. Ma mõtlesin, et kui saab, siis miks mitte. Me nägime vaeva ja proovisime igasuguseid variante, aga asi ei võtnud kuidagi vedu. Lõpuks sai nii, et läksime Reinuga sõbralikult lahku, teadmise juures, et saame hiljem uuesti kokku, mis muidugi oli täiesti lootusetu, selleks ei olnud enam mingit võimalust. Ma ei rääkinud lahkuminekust mitte kellelegi. See tuli välja alles siis, kui abiellusin soomlasega. Siis pidin kõigilt loa saama.

Aga kuidas ikkagi Soome minek toimus? Olgu, Nõukogude Eestis oli elu raske, aga samas olid siin kõik teie sõbrad, kogu kunstiseltskond. Kas ei olnud rakse seda maha jätta?

Olen mitu korda lugenud ühe astronaudi mälestusi ja seal on osa, kus ta kirjeldab olukorda, kus on just kapslist väljunud, vaatab Maad ja tunneb, et on täiesti üksinda kosmoses. NASA Maa pealt juhendab teda, aga astronaudil on tunne, et ta ei tea, mida teha. Ta ei pääse enam Maale tagasi, kuid ei pääse ka edasi. Ta on seda nii elavalt kirjeldanud ja mul oli ausalt öeldes Soome tulles sama tunne. Sel ajal oli nii, et kui olid kord Soome läinud, siis oli keeruline tagasi pääseda. Seda ei saa võrreldagi praeguse olukorraga, kus inimesed käivad mööda maailma. Aga samas olen mõelnud, et kui praegu tekiks selline moment, et peaks kõik asjad sinnapaika jätma ja kuskile täiesti tundmatusse kosmosesse kolima, siis millegipärast arvan, et oleksin jälle nõus.

Soomes oli mul eesmärk, et samamoodi nagu varem Eestis, pidin enne aasta lõppu olema Soome kunstnike liidu liige. Tänu sellele sain tööloa ja peale seda politsei mind enam taga ei ajanud. Pärast sain ka ema siia elama kutsuda. Sain käia isal Tartus külas, käisime viisaga ka Haapsalu rannas. Kunstis olin muidugi keelatud. Ma ei saanud isegi oma töid Soome kaasa võtta, mistõttu jäi osa neist päris õnnetusse olukorda. Minu nimi oli kunstiraamatutest kustutatud, mind lihtsalt ei olnud enam. Usun, et see on ka üks põhjus, miks mõned mind enam ei mäleta. Aga kui näiteks Mati Unt ja teised hiljem Soomes käisid, siis ööbisid nad meie juures. Hiljem oli mul Soomes juba perekond, nii et mõtet Eestisse tagasi minna, kui Eesti taasiseseisvus, enam ei tekkinud.

Milline oli toonane Soome kunstielu võrreldes Nõukogude Eesti omaga, mida hästi tundsite? 

Kõige raskem oli leida ateljee. Olin selle juba Eestis läbi elanud ja lõpuks ateljee saanud, aga siin oli veel hullem olukord. Viimaks sain ühe endise poeruumi, kus olin ühe aasta. Riik polnud Soomes üldse kunstiga seotud. Toonases Eestis oli riik kunstiga ikkagi väga seotud ja tellis kunsti, aga siin ei olnud sellist asja olemas, et kuskilt tellimused tulevad. Mingi abiraha riigilt kunstnikele oli olemas, aga muidugi mitte minule, vaid omadele. Proovisin saada, aga mind naerdi kohe välja. Soome on ikkagi kapitalistlik riik, keegi kahe käega vastu ei jookse. Kunstnike stiil oli toona väga kontrollitud, näitustele lubati vaid abstraktset kunsti, midagi kujutavat ei tohtinud olla. 

Kuraator Liisa Kaljula on kirjeldanud teid kui üht 20. sajandi teise poole omanäolisimat linnamaalijat. Miks linn teid inspireeris?

Linnaga võib eksperimenteerida, teha, mida tahad, kuna tema kallal on juba enne tööd tehtud. Maastik on mulle siiani natuke püha, ma ei taha hakata selle peal oma kunsti välja elama. 1970ndatel oli linnaelus huvitav ajajärk. Nüüd läheb linn juba käest ära, kasvab liiga palju ja samas ka laguneb rohkem. Vaid ühe portreega, „Daam Hullost“ (1971), olen ma loodusmaastikku muutnud. Mind inspireeris selle Vormsi naise vastandlikkus saarega. Ta oli nii linnalikult, lausa 21. sajandi moe järgi riides. Nii ta seisabki paljajalu minikleidis ning ka maastik taga ei ole tavaline, vaid stiliseeritud. 

Kui mõtlete tagasi oma loomingule alates 1970ndatest kuni praeguseni, siis mis on kõige rohkem muutunud?

Usun, et kõige rohkem on muutunud minu pea ise ja need ideed, mis seal sees on. Kõige hullem ongi, et ideed ründavad. Keegi pole neid palunud, aga nad tulevad. Kui idee tahab tulla, siis ta lausa sunnib, ja kui seda pole kuskile panna, siis läheb ta kiirelt lihtsalt ära. Samas ei tahaks head ideed mitte mingil juhul kuskile kaotada.

Aga kas on midagi, mis on samaks jäänud?

Usun, et samaks on jäänud minu pealehakkamine ja entusiasm. Oluline on see pingemoment, kui tekib tunne, et nüüd selle teen ära! Loomingu läbiseedimise jaoks vajan kahte asja. Esiteks ideed suures plaanis. Teiseks tahan tingimata, et see idee oleks minu stiilis allutatud vormile ja teatud kindlatele reeglitele, mida õigeks pean. Peale seda on oluline õnnestunud kokkupanek, et vaataja enam ei näeks, kuidas teos on alustatud ja tehtud, vaid näeb ainult lõpptulemust. See on minu skeem. 

Olete Soomes elanud juba üle 40 aasta. Kui palju praeguse Eesti kunsti ja ühiskonnaeluga kursis olete?

Küllalt palju. Mulle meeldib, mida teeb Mall Nukke. Üleüldse meeldivad tegelikult naiskunstnikud. Näiteks Mari Roosvalti võiks palju rohkem tähele panna, temast pean tõesti lugu, sest tal on oma stiil, millest ta ei loobu. 

Ühiskonnas toimuvat jälgin samuti. Kui presidendivalimised olid, süvenesin ikka väga põhjalikult, kuulasin kõiki kõnesid ja arutelusid. Kuid ka praeguseid koalitsioonikõnelusi jälgin. Arvan, et peaksime rohkem mõtlema selle peale, mida tähendab vabadus. Ka riigid peaksid selle üle mõtlema. Mulle näib, et praegu on käes pöördemoment, kus võib juhtuda nii, et kogu praegu sündiva põlvkonna mentaliteet muutub. Maailm hakkab vananema ja nõuab uusi reegleid ning need pole kellegi muu kui meie laste käes. Juba praegu reageerivad noored ühiskonnale, aga minu meelest pole vaja mitte niivõrd loosungitega tulla, poliitikuid maha võtta ja uusi asemele panna, vaid midagi sisemiselt täiesti teisiti teha. 

Teksti keeletoimetaja on Riste Uuesoo.