Franco ‘Bifo’ Berardi „Irooniline eetika”

Tõlkinud Kaisa Kaer

Tekst on esimest korda avaldatud dOCUMENTA `13 kataloogis „The Book of Books”

Peajumalanna Hera muutis selgeltnägija Teiresiase naiseks, sest mees oli kahe paarituva mao tapmisega pannud toime jumalateotuse. Kui Teiresias oli teeninud seitse aastat preestrinna ja prostituudina ning sünnitanud tütre nimega Manto (kes oli samuti selgeltnägija), lubas jumalanna tal uuesti meheks saada. Kuna Teiresias oli elanud nii naise kui ka mehena, küsisid Hera ja tema abikaasa Zeus temalt kord, kes tunneb seksist suuremat naudingut – kas mees või naine. Selgeltnägija vastas, et naise nauding on piiritu, samas kui mehe oma on piiratud – Hera oli väitnud täpselt vastupidist. Nii karistas Hera Teiresiast uuesti, muutes ta pimedaks. Seda erinevust naise piiritu ja mehe piiratud naudingu vahel võibki nimetada patriarhaalse poliitilise ja majandusliku võimu ajaloos peituvaks saladuseks, kuivõrd naiste naudingu kadestamisel põhinevvõim taandab naudingu omandamiseks, omamiseks ja ohjeldamiseks.

Teiresias meenub mulle ajal, mil riik, kus ma elan – Itaalia –, vajub korruptsiooni ja kurikuulsuse mädasohu. Kolmkümmend aastat semiodiktatuuri on määrinud ära itaalia keele, Itaalia kollektiivse kujutlusvõime, keha ja meeled. See maffia- ja meediamogul, kes on riigi enda kätte haaranud, on ühiskondlikesse kiindumussuhetesse ja ootustesse aeglaselt psühholoogilist mürki süstinud. Nagu Ingmar Bergmani filmis „Ussimuna” (1977), kus keemiline reostus hävitab David Carradine’i ja Liv Ullmanni kehad, on tänapäeva Itaalias televisiooni ja reklaamitööstuse igapäevane toodang sulanud kokku pornograafia nukraks valguseks, ning see segu on ühiskondlikus tajuskutsunud esile eneseviha ja agressiivse häbitunde.

Säärane küüniline enesevihkamine on andnud Itaalia kultuuris tooni alates 16. sajandi vastureformatsioonist. Vastureformatsioon oli Rooma katoliku kiriku vastulöök kirikust eraldunud protestantidele, kes seisid isikliku vastutuse, eetilise ranguse ja lihtsuse eest. Vastureformatsioon toetas inimlikku nõrkust, rõhutades sallivust ja andestamist, mis uusaja katoliiklike rahvaste iseloomu mahendasid. Vastureformatsioonile järgnes mitu sajandit Hispaania, Prantsusmaa ja Austria ikke all.

19. sajandi Risorgimento ajal võitles itaallaste tähelepanuväärne vähemus riikliku iseseisvuse ja ühendamise eest, kuid rahvusriigi loomine ei sobinud kokku nende romantilise retoorikaga: ühendamine, mille 150. aastapäeva tänavu kahetsusväärselt tähistatakse, on osutunud läbikukkumiseks, mida tähistavad küündimatus Euroopa poliitikas ja Itaalia poliitilise eliidi lõpmatu korruptsioon.

Seega varjutab küündimatuse tunne ja enesepõlgus kogu Itaalia identiteeti ning selle mõju on olnud vastuoksuslik ja dramaatiline: see riik on 20. sajandi jooksul olnud kaks korda hälliks autoritaarsetele režiimidele, mis põhinevad „tugeva mehe” kultusel ja rõhutatult moraalsetel normidel, mida silmakirjalikult ühtaegu ülistatakse ja rikutakse.

Naiste jälestamine ja enesevihkamine

Vastureformatsioonile järgnenud sajanditepikkust majanduslikku mandumist ja poliitilist orjameelsust võib iseloomustada nii naiselikkuse kui ka enesehaletsusena. Ometi hakati tänapäeval Itaalia rahvuskehandi naiselikku kujutluspilti pidama häbiväärseks või vähemalt mingiks nõrkuse vormiks. Benito Mussolini ja Silvio Berlusconi poliitilise edu iseloomulik tunnus on olnud nende võime tungida oma macho’liku energiaga keelde ja kollektiivsesse enesekuvandisse. Mehelikkuse demonstreerimise fassaadi taha jääb sügavama, naiselikuma kultuurilise enesetaju – Vahemere rahvaste laisa sensuaalsuse – eitamine. Kui rahvuslik uhkus 20. sajandi alguses end agressiivselt kehtestas, püüti rahvuslaste ja futuristide kultuuriprogrammides Itaalia allaheitlikkuse ajaloolist pärandit maha salata ja hävitada. Rahvuslased, kes 20. sajandi esimestel kümnenditel esinesid reformaatoritena, seostasid sellist järeleandlikkust laiskusega ja laiskust naiseliku sensuaalsusega, mida peeti põlastusväärseks ohuks. Fašistlikus propagandas kasutati laialdaselt väljendit „Italietta” (Itaaliakene), et hurjutada neid mõnusat igapäevaelu nautivaid itaallasi, kellele ei meeldinud tööstuses töötada ega sõda, ning kes eelistasid sellele häbiväärselt hoopis spagette ja „amore’t”. Need, kes ei toetanud Itaalia osalemist Esimeses maailmasõjas, tembeldati „panciafichisti’deks” (mis loodi sõnadest „patsifist” ja „viigimarju täis kõht”), samas kui 1909. aastal F. T. Marinetti „Futurismi manifestis” kuulutati „naiste vihkamist” ja teatati, et sõda on „maailma ainus hügieenivahend”. Nii tõi rahvusliku identiteedi loomine – samamoodi nagu moodsa tööstusliku majanduse ülesehitamine – kaasa naiseliku „nõtruse” eitamise. Samal ajal muudeti mehelik sensuaalsus agressiivseks võistluseks ning iha taandati penetratsiooni kujundiks. Marinetti ja Mussolini futuristlik-fašistlikus retoorikas väljendasid end noored mehed, sportlikud seiklejad, kes kasutasid oma loomulikke andeid – füüsilist jõudu, söakust, hulljulgust – vallutamiseks ja hävitamiseks, et kinnistada fašistlik võim ja eneseteadvus.

20. sajandi teise poole Berlusconi ajastut tähistab teistsugune kujutelm. Berlusconimaa uued fašistid on vanad semud, kes on kolmekümne aasta jooksul krabanud riigi raha omastades kokku tohutuid varandusi: nad kombivad võimu biopoliitilisi piire ja kehastavad väljakutset elueale, seadustele, kuid peamiselt ilule ja tundlikkusele, mis on alistatud rahale ja võimule. Suutmata toime tulla vananemise reaalsuse ning füüsilise ja seksuaalse allakäiguga, vastavad nad sellele simulatsioonidega: meediapettuse, poliitiliste manipulatsioonide, farmakoloogia, laguneva keha biotehnilise täiustamisega. Nad ei ole vägivaldsed inimesed – enamik neist on vanad kupeldajad, kelle võimuallikas on meediakuninga truualamlik teenimine. Nende „naisteviha” ei väljendu mitte naiste füüsilises alistamises või naistevastases vägivallas, vaid alandamises: naise keha rüvetamine paistab Berlusconimaal olevat peamine naudinguallikas.

Naiste jälestamine ja enesevihkamine on riigi tähtsaima tööstuse, Berlusconile kuuluva ja viimasel kolmekümnel aastal oma kasumit jõudsalt kasvatanud finants-, tele-, ja reklaamiimpeeriumi Mediaseti peamised tooted. Selle semiokonglomeraadi ülesanne on süstida psühhosfääri künismi.

Paradiisi fantoom

Vuajerism, katoliiklik „perekondlikkus”, kadedus, meeste konkurents – Berlusconi sõu võtab need kõik kokku; vanamehed lavastavad seksi, raha ja võimu komöödiat, mis on naudingu aseaine. Härra Berlusconi, 74aastane mees, kes käis mõni aasta tagasi eesnäärmeoperatsioonil, võtab oma kuulsas magamistoas öö jooksul vastu viis-kuus noort naist. Järgmisel hommikul lähevad õnnelikud daamid Berlusconi valitsuse ametniku härra Spinelli kontorisse, kus neile antakse ümbrik, milles on mõni tuhat eurot. Meediakuninga õhtuid valmistab ette meelelahutajate, kupeldajate, lipitsejate ja tallalakkujate barokne õukond. See meenutab Brian de Palma suurepärast filmi „Paradiisi fantoom” („Phantom of the Paradise”, 1974), kus saatanlik muusikaprodutsent Swan võrgutab ja vägistab kauni Phoenixi, hävitades nii luuletaja, artisti ja laulja Winslow Leachi, kes armastab Phoenixit ja kellelt mõjuvõimas meediaomanik kõik röövib. Filmi lõpus sulavad Swani nägu ja keha ära, need kõdunevad ja mädanevad, sest tema surematus on üksnes virtuaalse tehnoloogia kujutis. De Palma film on irooniline ja imeilus mõtiskelu tunnetusliku töö ekspluateerimisest ja luule alandavast meediale allutamisest. Raha ja võimu agressiivse võluga silmitsi seistes saab seksile ja loovusele osaks sama saatus. Kui raha võtab seksuaalaktis – nagu ka loomeaktis – keskse koha, samastatakse nauding võimuga. Seega lükatakse naudingut edasi, see tuuakse ohvriks, unustatakse. Kus on Berlusconi-Swani sundkäitumises nauding?

Berlusconimaal on futuristide agressiivsuse aseaineks raha: naudinguallikas on teise (noore, naissoost, metsiku, Maroko või Brasiilia päritolu saaklooma) alandamine. Nauding eksisteerib eurodega täidetud ümbrikus, mille härra Spinelli järgmisel hommikul neiudele annab, ning naudingu kliimaks saavutatakse siis, kui vastutasuks seksuaalsete teenete eest viiakse naine valitsusse. „Berlusconi toob mu parlamenti, et riik taoks tema orgiate arve kinni,” ütles üks Berlusconi kaaskonda kuulunud neiu lindistatud telefonikõnes. Ajakirjanik ja mõtleja Ida Dominijanni tõi ajalehes Il Manifesto välja olukorra huvitava ja iroonilise külje: Berlusconi võimule esitavad väljakutse needsamad tüdrukud, keda ta seksuaalselt ära kasutas, ja kes kuulutavad nüüd oma tülgastust vana autokraadi lotendava tagumiku vastu.

Eetika ja ainulaadsus? 

2011. aasta Itaalia kultuurimaastik 2011. aastal on hea keskkond, milles mõelda uuesti eetika ning eetika ja poliitika suhte üle. Sellele suhtele ei tohiks anda hinnangut mitte tavapäraste kõlbeliste väärtuste seisukohast (miks peaksid avalik arvamus või riigiasutused reguleerima eraelu?), vaid naudingust lähtudes. Kui me tahame võimu materialistlikule künismile tõhusalt vastu seista, on meil vaja materialistliku naudingu ja tunnetuse kõlblusnorme. Moraalsest hukkamõistust ja nördimusest ei piisa, et astuda vastu sellele vaimsele patoloogiale, mida nimetatakse tavaliselt korruptsiooniks ja mida meedia üldiselt soodustab. Iha ühiskondliku panuse seisukohast ei seisne küsimus universaalsete kõlblusnormide järgimises. Probleem on naudingus. Naudingu kuvandit kujundatakse kultuuriliselt. Milliseks on muutunud naudingu kuvand? Meedia – eriti reklaamitööstus – mängib naudinguga seonduvate ootuste vormimises otsustavat rolli. Sellepärast Itaalia ühiskond nii õnnetu ja närviline ongi. Sellepärast ongi Itaalia linnade igapäevaelu nii sünge ja nii paljud inimesed on masenduses, noored teadlased lähevad välismaale, riik on suremas ja – nagu öeldi 2008. aasta aprillis Roomas peetud Euroopa Seksuoloogialiidu 9. kongressile kogunenud Itaalia seksuoloogide, naiste- ja meestearstide raportis – sajast Itaalia paarist nelikümmend ei seksi mitte kunagi: sest nauding on paigutatud majandusvaldkonda kuuluva konkurentsi konteksti.

Mis on nauding? Iha on ainulaadse universumi loomine, tundlikku organismi ümbritsevate asjade, inimeste, häälte maailma kujutamine kütkestavana. Nauding (jouissance) on organismi ja teda ümbritseva maailma vaheliste piiride varisemine; see on minu keha teise kehast ja universumi kehast eraldava kultuurilise väliskihi lagunemine. Viimase kolmekümne aasta jooksul infovaldkonna kapitalistlikust arengu kiirendamisest tingitud patoloogia on tõstnud naudingu tunnete valdkonnast tehingute valdkonda: meedia levitatav naudingu sümboolne aseaine levib psühhosfääris nagu viirus. Seetõttu peabki eetiline küsimus tõusma esteetika valdkonnast. Tõepoolest, esteetika ongi tunnetus ja tundlikkus, seega on kapitalistlikul ajastul eetilise poliitika koht just seal.

Oma viimases raamatus „Kaosmoosis” (“Chaosmose”, 1992) räägib Félix Guattari „esteetilisest paradigmast” ja väidab, et esteetikameel seab poliitilised ja eetilised veendumused uude konteksti. Ta viitab „esteetikale” etümoloogilises tähenduses – see märgib taju, naudingu ja kannatamise teadust, transmonaadilist teadust, mis uurib seda, mis teeb võimalikuks empaatia. Guattari sõnul on esteetiline paradigma „singulaarsuse poliitika ja eetika [algus], lahtiütlemine konsensusest, infantiilsest „kinnitamisest”, mille on esile tõstnud domineeriv subjektiivsus.”[1]

Kunstiteraapia ja suur kaastunne

Guattari seab esteetilise ja psühhoteraapilise mõõtme vahel sisse eelistega jõuvahekorra. Tema skisoanalüüsi nägemuses on otsustava tähtsusega probleem, mis peitub kaootilise kiiruse ja elatud aja ainukordsuse vahel. Ajavoo külge klammerdumiseks peab mõistus ehitama endale singulaarsed temporaalsused ehk orienteerumist võimaldavad „kammitsad”. Kammitsate mõiste toob meid selle nägemuse tuuma juurde, sest kammitsad on meie enda sopid, mille sees on võimalik kõiksust luua.

„Kunst ei ole kaos, vaid kaose kompositsioon, mis annab nägemuse ja aistingu, nii et ta moodustab ettenägematu ja etteaimamatu komponeeritud kaose – kaosmose, nagu ütleb Joyce. Kunst muudab kaootilise variatiivsuse kaoidseks oluvormiks… Kunst sõdib kaosega, kuid üksnes seepärast, et muuta kaos aistinguliseks.”[2]

Väljendiga „esteetiline paradigma” viitab Guattari olulisele positsioonile, mille tunnetus omandab praegusel ajastul, mil meie tajutava ruumis on kinnistunud tootmine ja meedia. Kui infosfääri aktseleratsioon häirib organismi ja keskkonna häälestust, registreerib kunst selle ebakõla ja annab sellest märku, kuid samal ajal määrab kunst tingimused uute saamise modaalsuste loomiseks. Skisoteraapia vaatepunktist toimib kunst kahel erineval moel: psühhosfääri saaste diagnoosijana ning organismi ja maailma vahelise suhte tervendajana.

Budistlikud mõtlejad räägivad „suurest kaastundest”, pidades silmas minu keha jätkumist sinu kehas ja kümne tuhande elusolendi koosolemist ja -hingamist. Tunnetuse kaudu võivad kümme tuhat eluosolendit saada üheks. Ja praeguses mutatsioonis on kaalul tunnetus. Praegune närviseoste toimimise kiirendamine, mis on kollektiivse aju üha suurema ekspluateerimise tulemus, seab ohtu empaatia olemasolu. See on naudingu patoloogia.

Psühhiaatrid ja epidemioloogid väidavad, et internetikasutajate uut põlvkonda ja ebakindlas töösuhtes inimesi tabavad viimasel ajal paanika- ja masendushood. Need noored kannatavad sisuliselt esteetilise haiguse käes. Nad ei kannata moraalse ülekohtu all: neis tekitavad esteetilist tülgastust meedia-rahanduslik „fašism”, korporatiivne klass ja poliitika üldisemalt, kuivõrd poliitika on neoliberaalse diktatuuri all muutunud kupeldajate ametiks. Noorte seas laialt levinud enesetappe kasutavad oma agressiooni tööriistana islamistlikud shaheed’id, Ameerika koolide hullud tulistajad ja ka Foxconni ekspluateerimisest kurnatud hiina töötajad. Noored inimesed avastavad, et üksi jäädes ei ole sul tulevikku, ja enesetapp näib ainus väljapääs. Aga kui sa ühendad oma keha ja hingamise tuhandete ja miljonite teistega, muutub su tulevik ühiseks kujutluseks ja iseseisvaks eluks. 2011. aasta alguses Euroopa ja Vahemere piirkonda raputanud liikumiste laine (Ateenast Londonini, Tunisest Kairo ja Roomani) on selle esimese ühenduva ja ebakindla põlvkonna ülestõus. See liikumine ei ole ainult poliitiline, vaid ka eetiline ja esteetiline. Liikumise eesmärk on ühendada kollektiivne kehand uuesti, ja samas luua ka teatud iroonilisel retoorikal põhinev uus eetika.

Mis puutub eetilisse keelde, siis on lähiajaloos arusaamatuse tõttu tõmmatud iroonia ja künismi vahele võrdusmärk. Usk inimese moraali universaalsusesse on hääbunud ning me oleme läinud usurežiimilt üle juhuslikkuse ja umbusu režiimile. Seega on nüüd meie proovikiviks mõelda jälle eetiliselt, kuid skeptilisest seisukohast. Wilhelm Weischedel üritab oma raamatus „Skeptische Ethik” (1976) eetika alused skeptilisest vaatepunktist ümber mõtestada. Ta möönab, et eetika kui imperatiivse keele ja skeptilise epoché käsituse vahel – mis hoidub sekkumisest ja ütleb lahti normidest ja käskudest – valitseb loogikavastuolu.[3] Sellest vastuolust võime järeldada, et poliitika ja tõhususe seisukohast ei saa skeptiline eetika tugineda moraalsetele hinnangutele ega imperatiivsele regulatsioonile, vaid ainult naudingule ja eneseaustusele.

Kohustuslik eetika eeldab moraalset autoriteeti ja seda kehtestavad totalitaarse tõe institutsioonid (kirik, riik, partei). Postmodernistlik võim on fundamentaalse tõe teisaldanud ja tal ei ole enam sellist eetilist autoriteeti, mis võimaldaks nõuda mingitki seaduskuulekust. Võim võetakse omaks ja propageeritakse tehniliste ja lingivistiliste automaatseadmete kaudu (dispositif): seega ei ole moraalsed väärtused enam poliitiliselt tõhusad ning süsteemi sidusus antakse üle psüühilisele automatismile.

Eetiline poliitika ei tegele tänapäeval moraalsete väärtuste ega poliitiliste reeglitega. See tegeleb vaimsete kannatuste, tundlikkuse ja ilu, naudingu ja eneseuhkusega. Eetiline poliitika ei pea tänapäeval olema normatiivne ega imperatiivne, vaid teraapiline selles mõttes, et empaatia kui tee naudinguni võetakse uuesti kasutusele. Budistlik suur kaastunne ei ole moraalne imperatiiv, vaid tundlik arusaam teise kehast kui enda keha pikendusest.

Skeptitsism, künism, iroonia

Alates sellest ajast, kui uusaegne mõtlemine hülgas metafüüsika kuningriigi, on meie teadmiste aluseks saanud skeptitsism. Kui me soovime hoiduda moralismist ja totalitarismist, peab eetika ja poliitika lähtepunktiks olema skeptitsism. Pyrrhon Elisest oli Kreeka filosoof, keda tuntakse skeptitsismi rajajana. Nagu Sokratesest, ei jäänud ka Pyrrhonist maha ühtegi kirjalikku teksti. Me teame, et ta elas umbes 4.–3. sajandil eKr, ning et ta osales Aleksander Suure India-sõjakäigul. Diogenes Laertios jutustab meile, et algselt oli Pyrrhon maalikunstnik, kes puutus kokku India gümnosofistidega – tarkadega, kelle teadmised tuginesid kehalisusele. Pyrrhonit tsiteerivad ja ülistavad Sextus Empiricus, Saturninus ja teised, kes end hellenistlikus maailmas 250–150 eKr skeptikuks nimetasid. Pyrrhoni järgi on skeptitsism filosoofia tagajärg, mille tõid kaasa kokkupuuted teisesuse mõtlemisega ja suhtelise olemuse avastamineKreeka mõtlemises. Selle avastuse tegi ta pärast seda, kui oli tutvunud Kesk- ja Lõuna-Aasia mõtlemisega ning tegevusega, mille harrastajaid kreeklased seejärel gümnosofistideks nimetasid.

Skepsis tähendab teadmiste tasandil hinnangutest hoidumist (epoché) ja moraalsel tasandil tuimust ehk apatheia’t (termin, mida tuleks tõlkida pigem „laitmatuseks” kui „apaatiaks”). Teisesuse kogemine paneb meid omaenda eelnevaid uskumusi hetkeks kõrvale jätma: Husserli fenomenoloogiat ja Marxi materialismi võib pidada kaheks koonduvaks skeptitsismi vormiks. Pärast seda, kui filosoofia vabastas end usu metafüüsilisest režiimist, oleme (koos Stéphane Mallarmé’ ja Werner Heisenbergiga) ühtlasi avastanud, et luulekeel ja isegi teaduslik keel ei esinda maailma, vaid hoopis loovad maailma keset ebakindluse ruumi. Ometi on usu metafüüsilisest võimust vabanemise väärastunud tagajärg olnud künismi ekslik samastamine irooniaga. Künism ja iroonia on tõepoolest kaks retoorilist kõneviisi ja kaks eetilist seisukohta, mis mõlemad on ajutiselt loobunud usust, et reaalsuse ja keele vahel on kindel seos. Kuid sarnasusest palju olulisem on künismi ja iroonia erinevus.

Künism on teatud lausumine[4] umbusu seisundis, kus subjektiviseerimise akt on võimu saavutamise või hoidmise vahend või vähemalt võimu kaassüül millegi saavutamise vahend. Neoliberaalse dogma varjus on künism ainus aktsepteeritud keel, ainus „cool” käitumisviis. Peter Sloterdijk kirjutas „Küünilise mõistuse kriitikas” (1983), et viimasele, 1968. aasta utoopiale järgnenud ajastul on valdav meelelaad künism.[5] Ta ei kujuta küünikut erilise tegelase, vaid tavalise inimesena. Tema arvates seisnebki selles erinevus tänapäeva künismi ja Diogenese iidse filosoofilise seisukoha vahel: kui Diogenes ja tema õpilased olid askeetlikud individualistid, kes keeldusid mõjukate võimule alistumast, siis tänapäeva küünikud on tohutu hulk konformiste, kes teavad vägagi hästi, et mõjuvõimsate „pahade” seadused on halvad, ent alluvad neile meelsasti, sest midagi muud ei ole võimalik teha.

Iroonia alustab künismiga sarnaselt skeptiliselt positsioonilt, kuid liigub edasi täiesti teises suunas. Mõistagi võib irooniline keel olla künismi väljendus, kuid eetika seisukohast on iroonia ja künism täiesti eri asjad, ning iroonia (mitte moralism) kujutab endast valdava võimukünismi ja kuulekuse aadressil tehtavat esteetilist kriitikat. Vladimir Jankélévitch määratleb künismi „pettunud moralismina”: küünik on keegi, kes uskus tõde, kuid on oma usu kaotanud.[6] Irooniline diskursus ei eelda kunagi, et on olemas tõde, mis peab täituma. Iroonia eeldab tõlgendamisprotsessi lõputust, samas kui künism eeldab (kaotatud) usku. Kaotanud usu, alistub küüniline inimene võimule, tõe aseainele, samas kui iroonilisele inimesele ei ole mingit tõde vaja, sest ta usub, et nauding ja tajutava jagamine on ainsad tõed, milleni inimene küündida võib. Iroonia eeldab osalejatevahelises suhtluses solidaarsust. Jankélévitchi sõnul: „Iroonia ei ole kunagi lummusest vabanenud sellel mõjuval põhjusel, et ta ei ole lasknud end lummata”.[7]

Iroonia ja künismi ühine lähtekoht on see, et küünik ja iroonik loobuvad ajutiselt oma usust tõe moraalsesse sisusse (ja ühtlasi moraali tõesesse sisusse). Nad teavad, et jumala silmis ega ka ajaloos tõde ja headust ei eksisteeri, ning nad teavad, et inimeste käitumine ei põhine mitte seaduste austamisel, vaid empaatial ja jagatud naudingul – teisisõnu sellel, mida budistid nimetaksid suureks kaastundeks. Küüniline inimene kuuletub seadusele, pilgates ise selle väärtushinnangud valeks ja silmakirjalikuks, samas kui irooniline inimene põgeneb seaduse eest ja loob keelelise ruumi, kus seadused ei kehti. Küünik tahab olla võimu poolel, kuid ei usu selle õigsusse. Iroonik lihtsalt keeldub mängus osalemast ning loob lingivistilise lausumise tulemusena uue maailma.

1970. aastatel avastas Itaalia movimento Deleuze’i ja Guattarit lugedes, et reaalsusel ei ole iseenesest mõtet, ning et mõte tekkis üksnes ühiskondlikus ruumis liikuvate kultuurihoovuste tulemusena, mis muutsid keelt, ootusi ja kujutlusviise. Nii kaotas autonomia loominguline liikumine arusaama, et silmapiiri tähistab ajalooline paratamatus ning eksperimenteeris iroonilise poliitilise tegevusega. Moraalse ebakindluse ruumis ei ole lausumisel ja tegevusel mingit ontoloogilist alust. See on iroonia ja künismi ühisosa: ei jumal ega ajalugu saa tagada headuse lõplikku võitu, nagu ei saa ei jumal ega ajalugu tagada tähistaja ja tähenduse vahelist suhet. Kuid sellest hetkest alates lähevad iroonia ja künismi teed lahku: iroonia peatab ajutiselt tähistaja tähenduslikkuse ja valib vabalt mitmesuguste võimalike tõlgenduste vahel. Künism alustab samaga, kuid piirab hoopis tõlgendusvälja: hea on üksnes see, mis on võimukas – tõhus, konkurentsivõimeline ja edukas. Iroonia magab sügavalt, sest iroonikut ei ole võimalik tema unenägudest äratada. Küüniku uni on seevastu rahutu: ta ei näe unenägusid ja ärkab niipea, kui võim teda kutsub.

1970. aastate teisel poolel kasutas Itaalia autonomia-liikumine võimu ja dogmatismi kritiseerimiseks irooniat. Iroonilise ja küünilise kõneviisi segiajamise tõttu leidis aset ajalooline katastroof: autonomia uppus ja sumbus künismilaines, mis vallandus samal ajal kui meediadiktatuur, mille all me endiselt kannatame. 

[1] Félix Guattari, „Chaosmosis: An Ethico-Aesthetic Paradigm”, tõlkinud Paul Bains ja Julian Pefanis (Bloomington: Indiana University Press, 1995 [originaal 1992]), lk 117.

[2] Gilles Deleuze, FélixGuattari, „Mis on filosoofia?”, tõlkinud Anti Saar (Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2014), lk 202–203.

[3] WilhelmWeischedel, „Skeptische Ethik”(Frankfurt/Main: Suhrkamp, 1976).

[4] Vaste prantsuskeelsele sõnale énonciation (Tlk.)

[5] Peter Sloterdijk, „Critique of Cynical Reason” (Theory and History of Literature, vol. 40), tõlkinud Michael Eldred (Minneapolis: University of Minnesota Press, 1987 [originaal 1983]). 

[6] VladimirJankélévitch, „L’Ironie”(Paris: Flammarion, 1964 [originaal 1936]), lk 32.

[7] Samas.