Andmetsunami. Laura Poitras, Trevor Paglen, Hito Steyerl ja teised räägivad Whitney muuseumis jälitustehnoloogiast

Alex Greenberger

Artikkel ilmus kunstiajakirjas Art News 9.02.2016

Laura Poitras hoiatas laupäeva pärastlõunal New Yorgi Whitney muuseumisse kogunenud publikut: „Kui siin on kedagi, kellel on luureandmeid või ligipääs salastatud andmetele, siis teadke, et peaaegu kõik meie teosed, mida me teile näitame, sisaldavad salastatud teavet.“

„Siis on nad näinud asju, mida nad ei oleks tohtinud näha,” naljatas filmiprodutsent Jess Search. „Seda me küll ei taha.” Publik naeris.

Poitras istus kunstnike Hito Steyerli, Trevor Pagleni ja Jill Magidi ning andmeteadlase Kate Crawfordi ja Whitney muuseumi kuraatori Jay Sandersiga ühes reas. Muuseumisse koguneti selleks, et rääkida jälitustehnoloogiast seoses reedel sealsamas avatud Poitrase näitusega „Astro Noise”, ning vestlust juhtis Search. Õhkkond oli üllatavalt helge ja sundimatu – visati nalja NSA (USA Riiklik Julgeolekuagentuur) nigelate slaididisainerite üle ning Steyerl oli oma roosade Nike’i tossudega kogu seltskonnast veel kõige nooblimalt riides. Hoolimata vestlusringi tõsisest teemast naerdi palju.

Pärast ürituse alguse 20-minutilist hilinemist astusid vestlusringis osalejad täissaali ette ja tutvustasid üksteist. Search esitles Paglenit, kes rääkis omakorda Magidist, kes kõneles Sandersist, kes rääkis Steyerlist, kes tegi siis paar märkust Poitrase kohta, kes jagas omakorda kiitust Crawfordile, ning pärast seda, kui Crawford tutvustas Searchi, saigi ring täis. Kõigele sellele kulus veel 20 minutit. 

Kui tutvustamisega ühele poole saadi, hakkasid Poitras ja Sanders rääkima näitusest „Astro Noise”. Näituse korraldanud Sanders võttis Poitrasega kõigepealt ühendust 2012. aastal, kui ta tutvustas Poitrase töid muuseumi biennaalil. Järgmisel aastal pakkus ta kunstnikule isikunäitust. „Üldiselt olid näitusel mõned elemendid, mida Laura kindlalt nõudis,” ütles ta. „Üks neist oli raamatu idee – et see ei oleks monograafia ega ajaloo- või teoreetiliste artiklite kogumik, mis tema tööd selgitaks, vaid et me nihutaksime kohe žanripiire.” Teatud mõttes kujunes raamatust jälgimisühiskonnas ellu jäämise käsiraamat ning selle kaasautorid olid Edward Snowden, Ai Weiwei, Dave Eggers, andmeajakirjanikud ja kõik vestlusringis osalejad.

Kataloogi kirjutas loo ka kaks aastat näljastreiki pidanud endine Guantanamo Bay vang Lakhdar Boumediene. Kuna ta ei saanud vestlusringis osaleda, näitas Poitras temaga tehtud videointervjuud. Videos kirjeldas Boumediene enda vägisi toitmist sedavõrd mõjusalt, et üks kuulaja minestas. Järgnes viieminutiline paus, mil publik jälgis närviliselt, kuidas arst ja mõned Whitney turvatöötajad minestanu auditooriumist välja toimetasid. „Võib-olla me oleksime pidanud ütlema, et video sisu on tundlik – ma loodan, et seda olete ka teie,” lausus Search.

Poitras nõustus ja juhtis vestluse kiiresti algse mõtte juurde tagasi. „Teine suur teema, mis meid huvitas,” ütles ta, „oli kahe žanri – faktide ja väljamõeldiste – ühendamine, sest terrorismivastasest sõjast on teada nii palju sedavõrd jubedaid lugusid, et hakkad nende tõepäras kahtlema. Me tahame need kõrvutada. Boumediene’i lugu on üks selline näide.”

Järgmisena kõneles Crawford, kes tegutses enne teadlaseks hakkamist minimalistliku elektroonilise muusika bändis. „Mul pole teile samasuguseid ilusaid pilte näidata,” ütles ta, „kuid õnneks avaldas Edward Snowdeni nimeline ilus inimene hulga dokumente ja see tähendab, et me võime neid vaadata. Soovi korral võime neid võtta kui teatavat riigi rahastatud kunsti.”

Crawford keskendus peamiselt sellele, kuidas ta Snowdeni arhiivi läbi töötas. „Kui neid dokumente uurima hakata,” ütles ta, „leiab sealt kummalise segu ülespuhutud, tehnilisest registrist ning siis muutub asi naljatlevamaks ja jultunud hooplemiseks, kuidas süsteemidesse tungida. Ma hakkasin neist mõtlema kui signaalluure kuttidest.”

Dokumentide lugemine muutus Crawfordile järjest raskemaks ja hirmutavamaks. Kõigil slaididel paistis olevat oma keel ja signaalluure kutid tunnistasid, et nemad ise ei suuda samuti oma informatsiooni läbi töötada. „Selle kohta öeldakse „pealtkuulamise tsunami”, „infouputus,” ütles Crawford. „Nad peavad lihtsalt liiga palju luureandmeid analüüsima. See ongi vastuolu, millest tahtsin täna rääkida – me kasutame üha rohkem suuri andmesüsteeme, kuid jõuame sellisesse ülimalt keerulisse seisu, kus tahame aina rohkem infot, kuigi pole enam lootustki mõista, mida see info tähendab.”

Poitras küsis, mida Crawford esimest korda Snowdeni arhiivi lugedes tundis. „Pärast nende dokumentide nägemist läksin koju, vajusin ära ja magasin 12 tundi jutti. See oli lihtsalt nii rabav,” vastas Crawford. Ja Steyerl? „Oh, polnud see nii kurnav midagi,” ütles too.

Steyerl otsis välja Snowdeni arhiivist pärineva krüpteeritud videokaadri. Tundus, et pildil ei ole õieti midagi, kuid Steyerl selgitas, et tal on salajane mõtteline algoritm, mis eristab signaali mürast. Crawfordi mainitud tsunami teemal jätkates selgitas Steyerl, et pilt – mis on pärast dekrüpteerimist lihtsalt Iisraeli drooni filmitud kaadrid pilvedest – näeb välja nagu andmete ookean. Crawford noogutas nõusolevalt.

„Tekib küsimus, et keda tunnustatakse nii-öelda signaalina ja kes jääb lihtsalt müraks, mis kõrvale lükatakse,” ütles Steyerl. Ta selgitas, et see on kunstiajaloole omane. Vaadakem vaid abstraktsionismi pärandit, millest osa sarnaneb õõvastaval kombel NSA jälitusseadmete piltidega. Ta viitas Jerry Saltzi „kräpstraktsionismiteooriale”: „suvaliste andmete põhjal suvalistest mustritest maalitud suvalised pildid, mis maksavad spekuleerivate investorite tegevuse tõttu rõvedalt palju raha”.

„Kuidas leiab NSA suvalise eimiski seest mustreid?” küsis Steyerl. „Kräpstraktsionism ei ole paha pakkumine.” Arutleti, et krüpteeritud kujutis võib anda aimu, mis tunne on olla näiteks droonirünnakust pimestatud, ning sellele järgnes tohutu aplaus.

Vestlusaeg hakkas nüüd otsa saama, nii et Search andis nii Paglenile kui ka Magidile esinemiseks ainult kaheksa minutit. Enne ürituse algust oli Paglen Searchile öelnud, et suudab vähem kui kaheksa minutiga näidata 800 slaidi, nii et Search paluski tal seda teha. Kohe algusest peale tundus, et Paglen võidab. Sähvisid ilusate randade ja päikeseloojangutega slaidid, mis kujutasid jälgimisvahendeid kohtades, kus neid tavaliselt ei nähta. Palavikuliselt slaide vahetades selgitas Paglen, et Snowdeni arhiiv „annab prillid, mis võimaldavad näha NSA pilguga”.

Ta näitas fotot, mille oli võtnud NSA ülisalajasest fotokogust. Kaheksajalg oli kombitsad ümber maakera ajanud ja selle kohal seisis lause: „Miski ei jää meie haardeulatusest välja.” Paglen küsis: „Kui sa oled juba kord õppinud nägema läbi NSA filtri, kuidas see laseb sul maailma teisiti näha?”

Vestlusringi viimane esineja Magid tõmbas Snowdeni NSA failide seast foto, millel oli Batmani T-särgiga inimene. Tema pea oli kaadrist välja jäetud ja ta hoidis käes rebitud servaga paberitükki kirjaga: „Ma ei püüa teile küll muljet avaldada, aga ma olen BATMAN.” Publik pahvatas Magidi slaidi peale naerma. „Ma arvan tegelikult, et nad värbavad poeete,” ütles ta, „sest nad on suurepärased.”

Magid rääkis oma kunstnikutööst, mille hulka kuuluvad jutuajamised spioonidega, ametivõimude jälitustegevuse sihilik esilekutsumine ja isegi kohtu keeld jätkata teatud andmete kasutamist. Kogu ta tegevus oli tehniliselt seaduslik. Kõik oli avalikkusele vabalt kättesaadav. „Ma arvasin kogu aeg, et kaevan üha sügavamalt, aga kõik, mis ma leidsin, oli avalik,” nentis ta. „Nendesse süsteemidesse on võimalik tungida küll, tuleb vaid sissepääs üles otsida.”

Eestikeelne artikkel ilmus 11. aprillil kaasaegse kunsti uudiskirjas.