Andrew Berardini: "Kuidas olla ebaprofessionaalne kunstnik"

Artikkel on esimest korda avaldatud kunstikriitika portaalis Momus

Tõlkinud Kaisa Kaer

Mitte kellelegi ei meeldi, kui teda kutsutakse asjaarmastajaks, diletandiks, harrastajaks.

„Ebaprofessionaalne” on kerge solvang.

Professionaal tegutseb alati õigesti, oskab öelda täpselt õigeid asju, mainida õiget nime. Vaoshoitud ja tasakaalukas professionaal ei maga kunagi vale inimesega ega liialda peol alkoholiga. Ta ei nuta kunagi avamisel, ei leba kunagi päevade kaupa voodis, sest on liigutamiseks liiga masendunud, haige, murtud.

Professionaali kohta öeldakse: „temaga on kerge töötada” või „nii nõudlik, aga geniaalne”. Professionaal pöörab iga kohtumise enda kasuks, paneb iga uue tuttava enda jaoks tööle, peab alati tähtajast kinni. Kui temalt ta teoste kohta küsitakse, oskab ta alati öelda mõne selgitava lause, kuhu on lisatud parajalt peent intriigi, vihjamaks põhjatule uurimistööle, valmistamise saladustele. Ta vastab e-kirjadele vaid mõne minutiga. Tema Powerpointi ettekanded on superkonkreetsed. Vaadake tema kodulehekülge – nii selge, nii moodne, nii proff. Sinu kohta seda kõike öelda ei saa.

Sa oled näljane, väsinud, ületöötanud. Sa jõid peol liiga palju ja magasid siis vale inimesega ja seejärel kohe tõeliselt vale inimesega. Sa ei pidanud tähtajast kinni, see lihtsalt vuhises mööda. Spekulandid sinu ümber upuvad rikkusesse ja kuulsusse. Sinu galerist nõuab, et teeksid rohkem töid punasega, need punasega müüvad tõesti hästi. „Äkki sa teeksid natuke aega ainult punaseid töid?” ütleb ta. Sinu õpilane jätab tundi tulemata, et minna kunstimessile.Kõige suurem nõudlus sinu järele on nende seas, kes on sulle õppelaenu andnud.Nad muudkui helistavad, sa tahaksid, et saaksid neile joonistusega maksta. Kõige lihtsamalegi e-kirjale vastamine võib võtta mitu päeva. Su kodulehekülg, kui see üldse olemas on, on täielik käkk.

Sa eksled. Sa kahtled. Sa vahetad stiile, tehnikaid, linnu. Sa katsetad, sa põrud. Ikka ja jälle. Ja uuesti.

Ebaprofessionaalne tähendab sõna otseses mõttes „tasustatud töö standarditele mitte vastav või nendega vastuolus”. Kes neid standardeid välja mõtleb? Kas kõigile makstakse? Õiglast tasu? Kas kunstnik olla on töö või midagi muud? Kes neid standardeid kehtestab? Kas sa tahad olla standardne?

Kunst ja edu.

Nii lihtne on need kaks sõna „professionaalsuseks” kokku liita. Võta mõne kuulsa kunstniku CV ette ja hakka otsast vaatama. Kas edu näeb välja nagu Versailles’ lossi ette pandud skulptuur? Kas see on biennaal, preemia, hinnatud esindaja? Kas see on ajakirjakaas, retrospektiivnäituse kogukas kataloog? Isegi vaid viivuks märgatud varjatumad asjad, nagu luksussedaan, läikiv ja kõva nagu kuul, mille vananev fotograaf ostis pärast seda, kui ta oli oma väiksevõitu galerii suurema vastu vahetanud ja ühtlasi võtnud uue pruudi, sama läikiva ja kõva nagu ta auto; või äkki teenija, isikliku koka, kolmanda lapsehoidja justkui muuseas mainimine, väikseimgi täke läbipaistmatus rikkuses, mis on sedavõrd kaugel köögivalamus ringisibavatest prussakatest ja asjaolust, et sa oled kuu aega toitunud vaid kõrvitsasupist ja sigarettidest.

See ei tundunud professionaalsena, kuid see on tõsi. Neid asju kogesid sa selleks, et olla kunstnik.

Sinu looming tähistab läbielatut, rohkeid mõtteid ja kõige sügavamaid tundeid. Ainuüksi selle kunstis väljendamine on raske, kuid tänapäeval sa tunned, et pead olema ka professionaalne. Surve ja vaesus teevad sind närviliseks ja ettevaatlikuks. Mida sa saaksid siis ette võtta, et heita endalt viletsuse valjad ja tekitada tunne, et see ei olegi kohutav viga?

 

Can’t you tell by my clothes I never made it

Can’t you hear that my songs just won’t sing

Can’t you see in my eyes that I hate it

Wasting twenty long years on a dream.

Lee Hazlewood, „The Performer” (1973)

 

Millegipärast tekitab rahateenimine meis ehtsaid tundeid. Me võime raha eest saada toitu või peavarju, aega ja ruumi ja materjali, et jätkata. Need on rasked ja pakilised asjad, kuid mitte raha ei tee meid tõeliseks. Me juba olemegi tõelised.

Kõik võivad olla kunstnikud – mitte sellepärast, et neil on kraad või nende teosed müüvad, vaid sellepärast, et nad elavad oma elu loominguliselt, oskuslikult ja fantaasiarohkelt, vabalt ja teadlikult.

Kuid kunstnikud kauplevad vekslitega ja koondavad võimu institutsioonidesse, et saada mingit välist tunnustust. Tõestust su lähedastele, et nad ei olnud hullud, kui sind rahaliselt, emotsionaalselt, vaimselt toetasid. Hiljem, kui sul on näpud põhjas, vahetad sa unistused raha vastu, või veelgi hiljem teostad teiste inimeste unistusi ja kaubitsed hoopis nendega.

Kollektsionäärid tunnevad kohe eriti suurt huvi nende punaste tööde vastu.

Professionaalile on tee selge. Vabade kunstide bakalaureus, magister, galerii, muuseum. Viis asja, mida iga kunstnik peab galerii leidmiseks teadma. Kümme lihtsat võtet edukaks ateljeekülastuseks. Kolm väga lihtsat sammu, et kunstitäheks saada. Lisa veel ehk mõni õppejõukoht, kübeke stipendiumi, natuke residentuuri.

Ebaprofessionaali jaoks ei ole asi nii kitsalt määratletud. Nagu kirjutas Charles Bukowski, on kahe punkti vaheline väikseim vahemaa sageli väljakannatamatu.

Asi ei ole selles, et kunstnikele ei tohiks nende töö eest maksta, vaid me ei tohiks omistada tähtsust ja väärtust müüdavuse või institutsioonide tunnustuse põhjal. Süsteemid tahavad meid kogu aeg alla neelata. Me peame nende tõhusale masinavärgile seisma vastu oma inimliku pehmusega. Ebaprofessionaalsus tähendab, et me kaitseme selle masinavärgi eest oma õigust olla inimesed.

Habras, nõrk, kahtlev, kohmakas – „ebaprofessionaalsus” on lihtsalt inimlikkus. See ei tähenda, et tegutsetakse ebaeetiliselt, autult või ebasõbralikult. Toredad omadused võivad ikka olemas olla sõltumata sellest, kuidas me oma aega raha vastu vahetame.

Professionaalsus teeb inimesest kaubamärgi. Küünikud arvavad, et see on juba juhtunud: iga meie liigutust jälgitakse isikustatud reklaamide tarbeks; sõnavõtud ja fotod, mida me teistega jagame, muudetakse kaubamärkideks ja kasutatakse nendena; eneseteadvus kui äri. Ja kuigi teised võivad üritada sind professionaliseerida ja sinu vaimu vaid hüüdlauseks, tooteks, logoks taandada, ei pea sa seda ometi ise tegema.

Praegu me elame kapitalismis, kuidme ei pea lahustuma sellele iseloomulikus võõrandumises, lahkhelides, ebavõrdsuses, igasuguse väärtuse turuväärtuseks teisendamises.

Teatud mõttes ajendas mind seda artiklit kirjutama äsja Artnewsis avaldatud Daniel S. Palmeri essee hüperprofessionaliseerumisest, mis lõpeb innustaval toonil: „Monotoonsuse ja mugandumise ajal peavad kunstnikud oma vabaduse tagasi nõudma.”

Ta alustab oma esseed vilunud mesijuttu ajava noore kunstnikuga, keda ümbritsevad ja majandavad kunstiprofessionaalid. Kõne ei avalda Daniel Palmerile mingit muljet. On selge, et niisugune professionaalsus alati ei toimi. See võib mõjutada neid, kes on samuti hüperprofessionaliseeritud nagu see konkreetne tõusev kunstnik, kes läheb ludinal läbi süsteemi, mis on täpselt selle jaoks loodud. Aga Daniel Palmeri puhul see ei toiminud ega toimiks ka minu puhul.

Selline selge professionaalsus on jäme, karjeristlik, tühi. Isegi tülgastav. „Ambitsioonikas noor kunstnik” on minu kõrvus kõlanud alati solvanguna.

Mina näen kunstitegemises inimhinge väljendust. Me kõik peame elama, ent kui rikastumine saab peamiseks eesmärgiks, ei ole sa enam kunstnik, vaid finantsist.

Rohkem kui galeristi või juhatajat, müüjat või nõunikku, kriitikut või kuraatorit, tervet assistentide armeed ja kollektsionääride kampa vajab kunstnik peaasjalikult julgust üksi tegutseda ja kogukonda, mis selle talutavamaks muudab. Kogukonda, mis lubaks meil olla haavatav, kohatu, perutada, muutuda pööraseks, imelikult käituda ja põruda.

Olla asjaarmastaja, diletant, harrastaja.

Asjaarmastaja on täis piiritut armastust, harrastajad lähevad kartmatult kohtadesse, kuhu neil asja ei ole, diletandid elavad rõõmsalt ilma ekspertide kitsarinnaliste piiranguteta. Kui me astume professionaalsuse kehtestatud piiridest välja, saame õpilastena olla avatud, mängida teiste väljenduslaadidega, otsida oma elus piiramatult teadmisi, kogemusi ja väärtusi.

Kui kaotada institutsioonide tunnustus ja turu surve, võime me olla inimesed, kunstnikud, ebaprofessionaalsed.