Ingeborg Harms: Crystal Mesh. Eksistentsiaalsed kujundid tänapäeva moes

Tekst ilmus esimest korda Texte Zur Kunsti 102. numbris (juuni 2016), mis oli pühendatud moele. Teksti tõlkis eesti keelde Kaisa Kaer.

Kirjandusteadlane ja moeajakirjanik Ingeborg Harms märkab praeguses ajas, kus öeldakse lahti kõigest, mis on värske, ere ja (ehk petlikult) terve – millele viitavad näiteks Faustine Steinmetzi lammutatud teksad või Nazir Mazhari klubiriided –, 1980ndate moele iseloomulike omaduste taaselustamist, ning see käib eriti klassikaliste eesrindlike Jaapani moekunstnike Yohji Yamamoto ja Comme des Garçons’i tegevuse kohta. Selliste püüdluste juured ulatuvad Junichiro Tanizaki kuulsa esseeni „Varjudeülistuseks”. Harms väidab, et selle teksti populaarsuse põhjuseks praegu on skeptiline suhtumine progressi – mis avaldub näiteks (armastusega?) taaskasutatud riiete eelistamises.

Samamoodi leidub ohtralt viiteid 1990ndate funktsionaalsetele rõivastele: kuid kindlasti ei riieta praegused moekunstnikud 1990ndate haavamatut „hardbody’t”. Pigem kujutavad nad palju ebakindlamat tegelast – võib-olla isegi sellist, kes on valmis kõik maha jätma.

Tänapäeva mood on sama jahmatavalt mitmekesine, nagu oli muusikaskeene 1990datel: see kopeerib, muutub, poogib külge, sämplib, remiksib ja skrätsib lõpmatuseni. Ent hoolimata stiilide polüfooniast, mida esitatakse mitte üksnes paralleelselt mitmel moelaval, vaid sageli ka lausa ühel ja samal moeetendusel, võime eristada silmatorkavaid suundumusi, mis viitavad praeguse ajastu vaimule. Üldise umbusu õhkkonnas – kus moetsüklid vahelduvad üha kiiremini, loomingulised juhid vahetuvad üha sagedamini ning see avaldab lõpuks mõju loovusele ja otstarbekusele – igatseme me aina rohkem lihtsust ja moraalset tõsidust.

Moes tähendab see meelelaad ennekõike Yohji Yamamoto ja Comme des Garçonsiga 1980ndatel esile kerkinud Jaapani esteetika renessanssi, mis esitas omal ajal väljakutse toona valitsenud maksimalismile. Jaapani disainerite hillitsetus näitas, et maailmas, kus valdavalt reprodutseeriti tööstuslikult prototüüpe, oli tõeline couturehoopis asümmeetrilised ja silmanähtavalt pooleli jäänud riided. Seoses selle vaimsuse uue esilekerkimisega on Läänes saanud tarbimisühiskonna kriitikute piibliks jälle Junichiro Tanizaki manifest „Varjudeülistuseks”.

Pole vaja öeldagi, et Tanizaki kiidetud väärtuste rakendamine 21. sajandi läänemaailmas oleks absurdne. Tema essee, mis ilmus esimest korda 1933. aastal, kirjeldab kunstkäsitööliste, geišade ja feodaalisandate Jaapanit. Ta ülistab kokkuhoiu-, enesevalitsuse, askeetluse ja alandlikkuse hääbuvat eetikat; kannatlikkust, vanemate inimeste austamist, aukartust looduse ees ning vastuvaidlematut leppimist oma kohaga maailmakorralduses.

Niisugune esteetika ei sea aukohale inimest ega tema osavust. Pigem hoitakse – lakitud karpide või geiša mustunud hammaste – sära minimaalsena, mõttekaaslastel kästakse kannatada välja kõiksuguseid ebamugavusi ning erinevalt Lääne valgustusest ei kavatsetagi pimedust ära kaotada.

Juba Tanizaki ise vastandas enda ülistatud vana Jaapanit ja kliinilist hiilgust, mis täitis Ameerika tarbimisühiskonna moodsat maailma. Tehnoloogiline areng ja industrialism olid loonud vastupidise reaalsuse – reaalsuse, mis meid siiani määratleb –, kus inimesed ei pidanud enam vaevalist füüsilist tööd tegema ning kus viimsetki inimkäe jälge kahtlustati ebapuhtuses ja nakkusohus. Inimesed võisid vabalt osta kaupa ja nakatada seda oma surelikkusega, kuid nad tegid seda selle kauba laitmatu puhtuse arvelt: see oli määrdunud niipea, kui tehing oli tehtud, tarbeeseme väärtus kahanes murdosani selle hinnast. Kui varjude esteetikas omandasid asjad kasutamisega väärtuse ja väärikuse, siis Lääne tarbimisühiskonna toode minetas oma fetišistliku tähenduse ainuüksi sellega, et puutus kokku maailmaga, kus seda päriselt kasutati.

Kuna ressursside tarbimine ei olnud vajalik mitte ainult ammendamatuks kaubaga uhkeldamiseks, vaid ka tootmiseks, on pakendamine ja levitamine hakanud paistma saatanlikuna ning paranenud on traditsioonilise majanduse, selle toimimisviiside ja juhtide maine. Jälle on populaarsedVetements ja 69 brändide taaskasutatud lapitehnikas teksad, nagu ka looming, mis demonstreerib käsitöövigu ja mida Faustine Steinmetz koob vanadel kangastelgedel, ning teistsugune, sümboolsem säästvuse jaatus ja paatina pooldamine. Jaapani isa-poja rõivabrändi Kapital iseloomustavad kunstipäraselt lisatud koiaugud, käristused, rebitud augud ja valesti tehtud lõiked ning firma ärimudeli mõte on defektide tõttu tagastatud tooted – groteskselt moonutatud rõivad, mida valmistatakse suure hoolega ja müümisel on tähtis jätte-välimus.

Ometi ei ole nendel uutel puritaanidel Ameerika originaalidega kuigi palju ühist. Inimesed, kes seilasid Mayfloweriga üle Atlandi ookeani ja rajasid hiljem Ameerika Ühendriigid, kandsid hoolt, et nende riided oleksid korralikud, märkamatult parandatud ning laitmatult triigitud ja tärgeldatud. Tänapäeva askeedid seevastu väldivad sihilikult sellist auväärset ilmet. Nende rõivad on demonstratiivselt igat pidi rebenenud, andes märku eksistentsiaalsest draamast, millel on juures enesealanduse ja märterluse hõng. Haavad riietel tähistavad keha haavatavust. 1990ndate läbitungimatu „hardbody” on kadunud, naasnud on klassikaline mudel: keha kui hinge kujutis.

Aga sellel kehal ei ole schillerliku mängleva eksistentsi sundimatut elegantsi ega puritaanide meelerahu ja vankumatuid usulisi vaateid. Kollektiivse eetika asemel oleme tunnistajaks vaatemängule, kus moraali killustavad lõpmatud imepisikesed erinevused. Tänapäeval ei tule kuigi sageli ette, et kaks inimest on ühel nõul selles, mida tohib puhta südametunnistusegaöelda, süüa, osta, toetada. Mood peegeldab neid lahkhelisid. Mood unistab maailmast, kus kehtivad endiselt tanizakiliku feodalismi selgepiirilised struktuurid, avalad väärtused ning ülev aupaatos, kuid moe tõeline kangelane on romantiline isemõtleja, kes kannab fantastilist mundrit. Tema meelelaad ei erinegi väga ideedest, mis kannustavad Lääne suurlinnade teismelisi džihaadiga liituma. Kui märtrisurma ootav äärmuslane loodab kindlale pääsule paradiisi, siis Dave Eggersi romaanis „Ring” karastab Silicon Valley insener, kes juba elab paradiisis, ennast nii, nagu valmistuks ta pühaks sõjaks.

Nii tuleb välja, et poliitkorrektsuse laine, mis vallutas moemaailma pärast 2002. aastal Diori moemaja jaoks disainitud John Galliano silmapaistva Clochardi kollektsiooni, jäi vaid pinnapealseks. Moodi tõmbab nagu võlujõul päevakajaliste poliitiliste sündmuste ja nende peategelaste poole: pagulane, kelle eksistents on taandatudüksnes ellujäämisele, ja pühasõdalane, kes keeldub Lääne elustiilist ja riskib eluga, et seda põlvili suruda. Ohtrad rõivakihid ja „kulunud” ilme on samuti moekad viited kodututele, samas kui sõjakad disainielemendid püüavad tavaliselt liita fundamentalistliku suhtumise ja isikliku taju. Selles mõttes on iseloomulik praegune Raf Simonsi moekampaania: kokku on pandud Norra stiilis varrukateta kampsuniõdus soojus ja provotseerivad nägu katvad kapuutsid, mis vihjavad nii terroristidele kui ka pantvangidele.

Ka naistemoes on islamiriietuse mõju tunda eriti pikkade seelikute laias levikusja sageli lausa grotesksetes püüetes õlgu katta. Ometi on sellel uuel looritamislembusel mitu ajendit. See annab märku, et jälitamiseõhkkonnas, kus kehtivad erakorralised seadused ja politseinikke näeb avalikes kohtades rohkem, tundub läbipaistvus – isegi ainult riietuses – õõvastav. „Kulunud” välimus taotleb siin anonüümsust, et tõrjuda uudishimulikke pilke, varjata konkreetset kehakuju või isegi täita hirmutava rollimängurõivastuse otstarvet. Inimesed hakkavad päriselus omaenda avatarideks ja viivad „Troonide mängu” tänavaile, relvastades end rinnakaitsete, eksoskelettide, samuraide varustuse, avangardse sõnumiga aplikatsioonide ja 3D ornamentidega.

Seda uut blufi, riugaste, simulatsiooni ja dissimulatsiooni eelistamist võib märgata nii meeste- kui ka naistemoes. Üksikust sõdalasest on saanud uue sooparadigma ikoon ja tema paariliseks on seksuaalsuse kamuflaaž, kus sookoode käigupealt segatakse. Sellised stiilid paistavad haaravat läänelike kangelaskujude järele, kes on kaugel nii pühasõdalasest kui ka kapitalistlikust küünikust. Inspiratsiooni otsides ei suuda moekunstnikud valida tänapäeva riskihaldajate – katastroofiabimeeskondade, parameedikute ja mürgiste jäätmete spetsialistide – kaitserõivastuse ja ajalooviidete vahel. Umit Benan manab esile Fidel Castro mässulised, Gosha Rubchinskiy toob tagasi nõukogude sportlaste sünteetilised kiud ja vastandvärvid. Hood By Air viitab koomiksite gladiaatori arhetüüpidele, samas kui Craig Green ja Nasir Mazhar laulavad üliseksuaalseks muudetud võitluskunstiaariaid. Kangelasmoehullust toidab isegi masinate ajastu töörõivastus: digitaalse hüppe dekonstrueerimine viib otse romantilisse nägemusse töölisklassist. Louis Vuittonil on mehaanikute riided, samal ajal leidub igal pool viiteid tuletõrjujatele ja ehitajatele. Lääne trennikultuse vaimus täiendavad need Junichiro Tanizaki käsitööoskuse ülistamist musklirammu jumaldamisega.

Nii et kuigi tarbimisühiskonna lõpp ei ole just ligi, võib selgesti tajuda skepsist progressi suhtes. Pole vaja tarka Jaapaniõpetajat mõistmaks, et neljakümneaastane Mercedes Benz, kahekümneaastane Prada mantel ja mõne jaoks isegi Nokia mobiiltelefon on parema kvaliteediga – usaldusväärsem, praktilisem, silmapaistmatum ja rohkem emotsionaalset rahuldust pakkuv – kui nende uuemad vasted. Kujutades lakitud karbi esteetilist mõju Jaapani ruumi hämaruses, ei näita Tanizaki meile üksnes looduslikest materjalidest käsitööesemete väärtust, vaid paneb ühtlasi häbiposti kultuurikolonialismi, mis siirdab kasutusviise, elustiile ja esemeid ühest riigist teise, lahjendades igat laadi tooteid, kuni need kaotavad igasugused omadused. Sellegipoolest kujutavad kõnealused kogukonnad – sedavõrd, kuivõrd moemaailm viitab piirkondlikkusele, ja selline mõjutus on kindlasti olemas – endast tavaliselt meediahõime ja liidud on virtuaalsed. Isegi kui noored moebrändid ja kohalikud stuudiod loovad endale ustava klientuuri, ei tähenda see kindlasti naasmist sellise esteetilise piirkondlikkuse juurde, mida pidas silmas Tanizaki.

Mõnes mõttes on see hea: samamoodi nagu traditsioonilise esteetika juured on konkreetsete kohtade maastikes, kliimas, mentaliteetides ja rituaalides, asuvad globaalses külas esteetilise innovatsiooni juured õhus. Meelelaadid ja tajud reisivad ümber maailma koos inimestega, kogudes loomingulist inspiratsiooni, kuni kujuneb uus popkultuur. Romantilise regressiooni maski taga paistab mood praegu üle saavat oma energiakulukast ja eskapistlikust kinnisideest seoses kõigega, mis on vintage. Kui moodi ei takista enam maniakaalne keskendumine möödunud moeajastutele, hakkab see ettevaatlikult kujundama omaenda müüte ja leiutama väljendusviise uudsete probleemide jaoks.

Mood kultiveerib tegevusruumi, kus saab sõnastada eetikateese, väärikusküsimusi ja individuaalseid eluvalikuid. Sedamööda, kuidas kahaneb moe mõjukus, kasvab selle poliitiline tähtsusseetõttu, et oma purunenud olekuga peegeldab mood killustatust, mis iseloomustab tänapäeval minapildi ehitamist. Kui kuulsate moeloojate süsteem ja brändide diktatuur on kokku varisemas, ennustab moe metamorfoos võimalust kapitalistlikust seisakust pääseda. Vastutustunne on uus moesõna säästva luksuse tähistamiseks (ka vastutustunde demonstratiivsed vormid on luksus), kuid asi ei ole vaid moe tootmisviisides: see kirjeldab ka tarbijaid, kes otsivad riideid, mis koos nendega küpseksid.

Kui mood tahab ellu jääda, on vaja sellele soovile vastu tulla – moe saladuseks on ju alati olnud silmapilkne ümbersünd.