Jolanka Boeke „4. – 6. juuni 2009”

Tekst ilmus esmakordselt kogumikus "Look at me: Celebrity Culture at the Venice Art Biennale" (2011, koostajad Mona Schieren, Andrea Sick). Teksti tõlkis eesti keelde Kaisa Kaer ja see ilmus 15. mail 2017 kaasaegse kunsti uudiskirjas.

Neljapäev, 4. juuni – kell 12.26

Veneetsia
Ma joon
Valitseb lärm
Mis on kunst
Jutumulin
Idud ja kapsad
Kõikjal naeratused
Kunstmuru kasvab
maa peal
Mees räägib ruuporisse
Nii paljud pildistavad
„Kui sa nüüd õhku hüppad ja midagi
pöörast teed, pöörduvad
kõik kaamerad sinule.”
Nad kõik ootavad,
et midagi juhtuks.
Aga mitte midagi ei juhtu
Läägelt imalmagusad
suupisted magustoiduks
Vees hulbib mitu
läbipaistvat plastpudelit,
üks on sinine.
Kokku on neid kaheksa.
Kas sa tahad üksi olla?
Siin on imelik.
Aga lahe, vastab M. sest
see on rohkem peo moodi, nii et
keskendutakse rohkem inimestele.
Roheline vesi.

Neljapäev, 4. juuni – kell 13.30 

Park
Istume kividel
Ootame

Arutame:
Kontseptsioon
Sinu kontseptsioon

Ootame
Lased ennast
kaasa viia
Hääbud
Nähtamatu
Vaikimine

Ma olen printsess
Elan tornis
Mu aken on lahti, tuuleiil
puhub toast läbi
Mu vanemad on rikkad
Ma olen ebakindel
Sisimas
ootan printsi
Olen kanapime selles uues
leiges öös

Neljapäev, 4. juuni – kell 14.58

Paadisõit
Kohe esimeses reas
Päike paistab
Paat vibreerib

Tasapisi kaotad ühe teise järel 

Neljapäev, 4. juuni – kell 17.05

Kalda ääres on üks
suur jahtlaev teise järel.
Sissepääsude ees
on kingi täis
punutud korvidega mehed.
Oma rikkust on
võimatu varjata.
Need laevad on
laitmatult puhtad.
Puhtus näitab rikkust.

Ma ostan roosa jäätise.
Ühe väikese laeva ees
on palju inimesi,
kes joovad vahuveini ja
räägivad omavahel.
Ma istun kuumale pollarile,
limpsin jäätist,
jälgin inimesi ja mõtlen,
kas nad ka mind jälgivad.
Kes siia päriselt kuulub,
kes ainult teeskleb.
Seni kuni jäätist söön,
tunnen end kaitstult.

Neljapäev, 4. juuni – kell 17.58

Mu ülahuul tõmbleb.
See on midagi uut.
Kas ma pabistan?
Minu ees mängib armas hiina tüdrukuke
hulga vaskmüntidega.
Pressin end Rootsi laua äärde,
tundes seejuures ebamugavust
Suitsetamine ja joomine
vahuvein
Inimesed, kes on üksi, ja end samuti
Rootsi laua äärde pressivad,
torkavad silma.
Trügijad, kiibitsejad.
Kas ma kuulun siia?
Miks mul ei ole sellest kõigest ükskõik?
Inimesed on elegantsed.
Üks mees on ilus.
Fotoaparaat on suunatud minule,
ei, mitte minule, vaid lapsele.
Mul on loll tunne.
Kas ma tahan, et
mind pildistataks?

Neljapäev, 4. juuni – kell 18.17

Kui mind vastu mu tahtmist kõnetatakse,
olen pabinas
Inglise keeles
Kas sa oled kunstnik?
Mul on seljas nii lühike kleit,
et ma pole veel ära õppinud,
kuidas istuda
Kustsapäritoledmida-
sasiinteedmida-
sajubavaadanudoledmillega-
sategeled
Kuidas sa siia sobitud
Ta kaotab huvi
Ma tunnen kergendust

Reede, 5. juuni – kell 00.47 

Peol
Pime on
Ma olen purjus

Laupäev, 6. juuni – kell 10.36

Eile
Märkmeid pole
Aga ikkagi palju mälestusi
on mu peas

Laupäev, 6. juuni – kell 10.47

Praamipeatus
Hakkab aegamisi
tuttavaks saama
Veneetsia õõtsub
Eile
Praam läheb jälle tagasi
Varas, kunstnik
Ukrainast tahab mind keppida, aga
mitte kõiki, ainult mind, ta ütleb
seda mulle näkku, sest ta on
nii otsekohene, sest see
on tema põhimõte, ja ta paistab
seejuures päris häbelik.

Laupäev, 6. juuni – kell 12.44

Söön pitsat
Margherita väljakul
Singipitsat
Tuvid
Lapiga tantsivad mesilased
mu ees, see on piinlik

Nüüd Armeenia
Makedoonia Süüria paviljonis
Francis Bacon
Jeorden Basemann

Praam on rahvast täis,
ninapidi koos, peaaegu suudeldes
Nii palju koeri
Kõikjal on suudlevad inimesed
Kas see on saksa aktsent?
Nii imelik on siin seista,
päikeseprillid ees
Päikeseprillid kui
kaitsevahend
distantsi loomine

Iraani paviljon
Madalad laed
Sünged pildid
Pressikonverents peetakse
võõras keeles
Meile antakse sinine kivi
J. ei taha seda

San Marco
Laev tühjeneb
Ma saan jälle hingata
Aabitsatõed
Naised kannavad
võltsteemantidega loore
Väiklane türann rajab
endale rahva seas teed

Iraani paviljon on masendav
Kõik kõigub
Teine liin on täna kinni,
praamimeeskond ei pea
tööd tegema, ei täna ega
ka järgmisel kolmel päeval, sest
käimas on valimised.

Kui ma Iraani paviljonist lahkun,
kleepub higi mu külge
nagu teine nahakiht.
Aabitsatõed
Mida me üritame õppida
Kõigest põgus sissevaade
Kuidas me tunneme ära
tähenduse
Ma ostsin roosa
lilledega kübara,
J. ütleb, et see sobib mulle,
sest see näeb lilledest hoolimata
moodne välja
Ma kannan roosat kübarat ja tunnen
end alasti

Nii paljud räägivad
siin saksa keelt

Ma saan märjaks
See meeldib mulle
Kas tahaksid, et sind suudeldaks
Kas inimesed näevad mu silmi
Kui nüüd järele mõelda,
siis tunnen, et mul on jalas pind

Kus ma olen?
Ilus poiss, käes tekst
Keevaline, ülespuhutud, gei

Pressikonverents

Kõik on elevil või olen mina
ainus, kes on elevil
Kas tähtsad inimesed
on juba ära läinud
Nuttev tüdruk
Need, kes on ülbe olemisega,
paistavad tähtsad
Pressil väärikust pole
Nad on mind pildistanud
Jälle hakkab mul kübara all
palav, nägu higine
Märkmeploki taga peidus,
kas te arvasite, et ma olen tähtis
Palju mõtteid

Ma olen liigutatud
Siiski
Kas asi on minus
või kunstis
Ma ei saa aru, miks mul
tuleb kananahk ihule ja see häirib mind,
sest hajutab mu tähelepanu
Küsimus ei ole kunstis
Sa tunned aktsendi järgi
sakslase ära Dilemma

See, mis mind köidab, oksendab
Kunsti küsimus
Huumor on tähtis
Kõikide meelte kasutamine
Lõõgastumine
On kohti, kus inimesed
viivitlevad, teistest aga
ruttavad läbi
Me oleme sees, nemad on väljas
Jutustavad lugusid

Tagasi

Vihma sajab
Ma nägin halba und
Mu nartsissism on haigeks jäänud
Mind on äratanud hääl,
mida teevad une ja ärkveloleku
vahel ilmuvad sõnad,
ma ei suuda kindlaks teha, mis see on ja
see äratab mu järsult üles ja
paneb mind selja taga laiuvalt
pimedalt ruumilt küsima: „Halloo?”
Leban täiskasvanu veidral
moel, sest ma pelgan, ja
tajun samas seda hirmu kusagilt
eemalt osavõtmatu rahuga. See on
seotud Veneetsia ja rolliga,
mida siin mängin, vastakate
tunnetega, mis mind seoses selle,
iseendaga valdavad. Õhuke
piir leppimise ja
tõrjumise vahel, pidev muutumine, aga
mitte kunagi äärmuslik.
Esmalt aga olla enda silmis
parem näitlejanna.