Anastasiia Fjodorova: Spordirõivaste radikaalne ja praktiline potentsiaal kaasaegse kunsti teenistuses

Artikkel ilmus esimest korda ajakirjas I-D. Teksti tõlkis eesti keelde Kaisa Kaer ja see ilmus 05.06.2017 kaasaegse kunsti uudiskirjas.

Anne Imhofist ja Bjarne Melgaardist kuni FKA Twigsi ja Alex Baczynski-Jenkinsini on terve kunstnike ja muusikute põlvkond võtnud täielikult omaks kõikjalt vastu vaatavad spordirõivad, et neid kandes mõtestada ja kriitiliselt käsitleda maailma, milles elame.
 
Pole vist ühtegi teist teost, mis peegeldaks nii täpselt praegu valitsevat meeleseisundit, kui Anne Imhofi „Angst II”. Uttu mattunud Berliini Hamburger Bahnhofi muuseumis ette kantud teos oli Imhofi droonidele, jahikullidele ja esinejatele kirjutatud ooperi teine osa. Publiku seas ringi uitavad esinejad olid kauged, ilusad ja haaratud vaid neile teadaolevast koreograafia, puudutuste ja võõrandumise mustrist. Seda vaatepilti on raske unustada, ja mitte ainult seepärast, et teos oli mastaapne ja uuendusliku kunstikeelega, vaid ka kuna esinejatega oli häirivalt lihtne samastuda. Nad olid täpselt nagu meie, kokkuvariseva maailma hägu sees, teejuhiks vaid mobiiltelefonide signaalid. Sellise tuttavliku tunde loomises mängisid võtmerolli riided: keset magamiskottide, Pepsi purkide ja piipude rägastikku tegutsevad esinejad kandsid peamiselt dressipükse ja T-särke, logodeta spordirõivaid (sekka mõni Adidase kolmeharuline leht või Nike jutt), mõni ka kamuflaažmustrit ja teksaseid.
 
Anne Imhof ei ole ainus, kes mõtestab spordirõivaste koodide abil meie olemust ja tulevikku. Alex Baczynski-Jenkinsi – kelle projekti „The tremble, the symptom, the swell and the hole together” („Värin, sümptom, paistetus ja kõik kokku”) esitati märtsis Chisenhale’i galeriis Londonis – juhendatud esinejad lähtusid sarnastest esteetilistest impulssidest. Nad käsitlesid tantsu, helide ja žestide kaudu igapäevaseid kvääre tegevusi ja sotsiaalset koreograafiat, seljas vanad T- ja flanellsärgid ning jalas dressipüksid, katkirebitud teksad ja tossud. Riided, millega massi sulanduda, riided, mida ei pruugi tähele panna, riided, millega kaotada esineja ja publiku vaheline distants.

Nii Imhofi kui ka Baczynski-Jenkinsi tööd võivad tahes-tahtmata meenutada igasugu asju: ilmselt on meil kõigil paar Nike tosse või sinine Adidase Firebird’i dressikas; me kas armusime kunagi inimesse, kes neid kandis, või kandis neid meie parim sõber, või vähemalt oleme olnud ümbritsetud nende toodete reklaamfotodest.

Võib eeldada, et tänapäeva performance-kunstnikud valivad spordirõivad suuresti samamoodi nagu paljud teisedki: need on mugavad, tehtud selleks, et oleks hõlbus liikuda, ja neid on väga kerge leida. Kuid nende kunstnike moealaseid valikuid ei ühenda kunagi ainult puhas trenniriiete esteetika – lohvakad, mugavad ja kulunud riided sobivad ühtmoodi nii reivile, koju, kunstikooli kui ka näituse avamisele. Asi on keha ja tänapäeva suhetes, ja seega ka linnanoortes, meis endis: seksis, tantsimises, tänavais, hommikujooksus, pärastlõunates, mis mööduvad arvutiga diivanil molutades. 

Tänapäeva spordirõivad pole tavaline mitte ainult suurlinnanoorte igapäevase valikuna, vaid need on meie praeguse hiliskapitalistliku maailma vormiriietus. Meie linnad on täis maailma turge valitsevate spordibrändide reklaamplakateid, ja meie kehad – olgu me siis elukutselised sportlased või tavalised laisad inimesed – muutuvad aegamisi samuti kapitalistlikeks kaubamärgistatud ruumideks. Me võime seda asjaolu püüda eirata, tunda tarbimise pärast süümepiinu, loobuda bränditoodetest või hoopis innustuda, aga meeldib see meile või mitte – spordirõivad ja nende turundus mõjutavad igaljuhul meie loomingut ja mõttemaailma.  

Aasta alguses avaldatud mastaapne FKA Twigsiga koostöös tehtud Nike kampaania on viinud spordirõivaste reklaami narratiivi vaimse võitluseni. See annab mõista, et spordirõivaste reklaamide visuaalne keel ei tähenda ainult toote müümist (kuigi see on tähtis), vaid kätkeb endas ka loovust ja kujutlusvõimet, ja võib-olla isegi võimestamist, feminismi, oma kehast rõõmu tundmist ja mitmekesisust. Kui kapitalism on võtnud üle kunsti ja aktivismi keele, annavad kunstnikud vastulöögi, võttes omakorda üle kaubamärkide esteetika ja neid kandva obsessiivsuse. 

Just ihadele ja kinnismõtetele keskendus Bjarne Melgaardi hiljutine New Yorgi näitus „The Casual Pleasure of Disappointment” („Pettumuse sundimatu mõnu”). See väljapanek sündis luksuse, tänavamoe ja haibitud tegelaste pidevalt muutuvate maitse-eelistuste ristumispunktist. Teame hästi uusimate Yeezy tossude ostmiseks moodustunud kolmepäevaseid järjekordi, tossukogujate kultuuri peenekoelist dünaamikat ja ägedaid võitlusi, mis võivad puhkeda pärast uusima Supreme’i toote turule paiskamist. Kui Bjarne avas veebruaris Red Bull Arts New York projektiruumis oma näituse, andis ta seal oma isiklikust tänavariiete kollektsioonist tasuta ära umbes 500 000 dollari väärtuses rõivaid. Loomulikult tekitas see tohutu saba ja kaose. Melgaard kujundas ka uusi riideid, mis pilasid nendesamade kultuskaubamärkide välimust: tema tooted kandsid loosungeid nagu „Ma olen nüüd moekunstnik”, „Sisuvaba” ja „Ma vihkan Rihannat”. 

Kui spordiriietest saab uus kunsti vahendaja, on seda võimalik käsitleda mitmel moel. Ateenas ja Berliinis tegutseva kunstnike kollektiivi LIFE SPORT jaoks on hallid dressipüksid ühtviisi kunstiteos, kohaliku kogukonnaga suhtlemise vahend ja rahaallikas. „Me lõime üheainsa toote, hallid dressipüksid, mis sümboliseerivad meie osalust kunstiturul, mille müügist kogume raha kunstnikele ja näitustele,” selgitab kollektiiv. „See toode kujunes lihtsal tähelepanekul, et paljud inimesed kannavad dressipükse, eriti Ateenas, ja meie lemmikdressipüksid, mis, nagu me mõistsime, toodeti 1990ndatel Kreekas, enne kui Nike viis tootmise Kreekast ära madalamate tööjõukuludega riikidesse. Kohalike tootjatega töötamine Ateenas aitab kaasata suuremat hulka inimesi, sh võimaldab meil kuuluda oma kodukandi poepidajate kogukonda. Dressipükste ostmiseks ei pea meie näituste vastu huvi tundma.”

See kaasav sõnum ulatub isegi kaugemale: dressipüksid kui riideese trostib soolist, vanuselist ja ühiskondlikust positsioonist sõltuvaid määratlusi. Tänu LIFE SPORTi tegevusele muutuvad üleilmastumise koledaimad tahud võimestavaks ühtsuse ja vastupanu relvaks. „Me saime kiiresti aru, et dressipüksid on mugavad, lahedad rõivad, aga need tähistavad ka vastupanu,” lisavad nad. „Dressipüksid võivad olla vihased. Kreekas toodetud dressipükste kriitiline element on kindlasti LIFE SPORTi lahutamatu osa, aga me uurime seda edasi ja õpime dressipükste kandjatelt kõikjal maailmas.”

Lõpuks on kõik meie dressipüksid ja tossud põhimõtteliselt samasugused – aga loomingulise vastupanu puhul ei ole tähtis mitte see, mis sul on, vaid see, mida sa sellega teed.