MAJA ĆIRIĆ: "Sõnastamata kuritarvitamine. Kriitiline pilk kuraatori külalislahkusele"
Teksti tõlkis Kaisa Kaer ja see ilmus esimest korda kogumikus "Hospitality: Hosting Relations in Exhibitions", koost Beatrice von Bismarck, Benjamin Meyer-Krahmer (Sternberg Press, 2016).
Arvestades, et interdistsiplinaarset kureerimistegevust iseloomustab sageli keerukas keel, mis koosneb teistest valdkondadest laenatud terminitest, mõistetest ja mõjutustest, keskendun nende suhtele külalislahkusega. Essee eesmärk on välja tuua, millist mõju avaldab kureerimisel spontaanne külalislahkus, ning julgustada külalislahkust omaks võtma, nii et see kutsuks kunstisüsteemis esile sisulisi muudatusi. „Omandatud külalislahkus” tähistab kompleksset mõistet, mis hõlmab tagasivaadet projektidele, milles kuraatorid on rakendanud külalislahkust, ning sarnaste projektide loomist tulevikus.
Et vältida külalislahkuseteemalist spontaanset inspiratsioonitulva, heitkem pilk mitmetähenduslikele mustritele ja seisukohtadele, mille alusel võib külalislahkust käsitleda, ja märgistagem samas mõned nendega seonduvad kuratoorsed tulemid.
Kultuuriuuringutest lähtudes on külalislahkusega seotud kontekstispetsiifilised rituaalid. Näiteks Kagu-Euroopas tähendab komme enne võõrustaja majja sisenemist jalanõud ära võtta seda, et külalised ei saaks seda oma jalatsijälgedega ära määrida, ning see žest ei lase külalistel ka kiiresti põgeneda.
Kunsti kontekstis võib külalislahkuse praktiliseks väljundiks pidada kuraatorite, kunstnike, publiku võõrustamist, ent kontseptuaalseks väljundiks kõikvõimalike külalislahkuse mõistete võõrustamist. Et näitlikustada veelgi külalislahkuse mõiste keerukust, meenutagem kaht selle filosoofilist tõlgendust: Immanuel Kanti universaalne külalislahkus ja Jacques Derrida radikaalne külalislahkus.
Üks praktilise külalislahkuse näide on kuraator Massimiliano Gioni 2009. aasta näitus „A Guest + A Host = A Ghost” („Külaline + Võõrustaja = Kummitus”) Deste Fondis Ateenas. Kogu töö paistis olevat üksiknäituste kogum, kus ühelt kunstnikult võeti kollektsiooni mitu teost. Gioni sõnul „paigutati teiste kunstnike tööd „alagruppidesse”, luues nii eksponaatide vahel parasiitlikud suhted”.
Teine peavoolunäide kureerimise külalislahkusest on „Külalislahke tsoon”, mida eksponeeriti 9. Istanbuli biennaalil endises laohoones, mille Charles Esche ja Vasif Kortun olid andnud kohalike kunstnike käsutusse – žest, mis mõne sõnul tundus pigem strateegiline kui siiras, sest tsoon oli loodud otsekui vastumürgina äsjaavatud Istanbul Moderni muuseumi kõrvale.
Palju kaalukam konkreetne külalislahkuse ilming oleks kirjutatud sisse institutsionaalsesse arusaama, või isegi selline külalislahkus, mida kasutatakse institutsioonide kritiseerimiseks. Näiteks selgitab Van Abbemuseumi direktor Charles Esche külalislahkuseteemalises arutelus, et teda inspireeris režissöör Želimir Žilniki radikaalne külalislahkus filmis „Crni film” („Must film”, 1971), kus Žilnik korjab ühel õhtul Novi Sadi tänavailt üles kümme kodutut meest ja toob nad koju, et aidata „lahendada kodutuse probleemi”. Van Abbemuseum on võtnud radikaalse külalislahkuse oma põhiväärtuseks: kui Charles Esche räägib institutsionaalsest külalislahkusest, on tema eeskujuks Derrida, ja ta innustab institutsiooni „võtmed üle andma, minema kaasa sellega, mis juhtub, minema kaasa enne, kui on teada, mis juhtuma hakkab, enne otsustamist, ennetamist, identifitseerimist”. Esche toob välja Derrida külalislahkuse keerukamad aspektid, mida Euroopa sugugi ei taju, seistes ksenofoobses õhkkonnas silmitsi Euroopa poliitika praeguse tegelikkusega. Ta puudutab ka külalislahkust kunstiasutustes, mis tahaksid, et inimesed nende ukse taga tungleksid, aga ei tungle – sest inimestel on küsimused, millele kunstiasutused ei suuda vastata. Esche toob välja universaalse külalislahkuse puudused, näidates, kuivõrd võimatu on laiendada erineva sotsiaalse taustaga inimeste ringi, keda kunstiasutus võiks võõrustada, sest see ruum on praegu pühendatud neile, kes tunnevad kunstiasutuste reegleid ja otsivad sealt oma maitsele kinnitust.
Teine külalislahkuse diskursuse aspekt puudutab teooria ja institutsiooni telge, mis naaseb teooria juurde. Näiteks Alex Farquharsoni väide loengus „Institutsionaalsed kombed” põhineb teesil, et „kureerimispaktika, mis ühendab institutsioonides kureerimiskontseptsioonide kaudu selliseid sotsiaalseid väärtusi nagu heldus, uudishimu ja külalislahkus /.../, muudab institutsioonid avatuks, hüljates nõuete ruumi ihade ruumi kasuks”. Hiljem väidab ta, et ihade liigendamata ruum on olemasoleva institutsionaalse korra taastootmine. Kui soovide liigendamata ruum avaldub ideede spontaanse voolu kaudu, võib see viia kureerimiskülalislahkuse kuritarvitamiseni.
Ma teen ettepaneku levitada sellist omandatud külalislahkust, mis teadvustab kureerimises seni levinud vastuolusid.
Antropoloogiline pööre on kureerimise ajaloos ilmnenud „kuraator-etnograafide” töös, milles on proovitud väljendada oma näituste kultuuridevahelist maailmavaadet, kuigi enamikul juhtudel on nad uuesti põlistanud võõrapärasust, mida vaadeldakse läbi Lääne esteetika. Tegelik küsimus – mille Esche esitab kaudselt, kui ta mõtiskleb selle üle, milliseid võimalusi institutsioonid saavad pakkuda, ja kas nad saavad julgustada külalist (Teist) esitama küsimusi, mis vastaksid institutsiooni võimetele – on küsimus, kelle palveid ja soove arvesse võetakse.
Alates MoMAs 1989. aastal eksponeeritud näitusest „Primitivism”, Georges Pompidou keskuse 1989. aasta väljapanekust „Magiciens de la terre” ja 1993. aasta Whitney biennaalist on tehtud mitmeid katseid kasutada külalislahkust valitseva kaasaegse kunsti diskursuse avardamiseks. Ent kuigi need ja sarnased näitused avardasid kureerimise geopoliitikat, säilitasid nad tolle hegemoonilise iseloomu, ei suutnud luua uusi võimalusi ega võtta omaks mittelääne kunstimaailmu sellisel viisil, mis ei kujuta neid eksotiseeritud Teisena. Mõnes teises tekstis võiks analüüsida näituste külalislahkuse positiivseid tulemusi, nagu esimesel Gwangju biennaalil „Piiridest kaugemal” (1995), mille „sõnum oli globaalne kodakondsus, mis ületab ideloogiate, territooriumide, religioonide, rasside, kultuuride, inimkonna ja kunstide eraldusjooni”.
Üks nähtamatu kuritarvitamise vorm tuleb nähtavale siis, kui kureeritud projekt on läbi ja võõrustamine möödas: kui külalised saadetakse võimukeskusest minema oma äsjaomandatud sümboolset kapitali kasutama. Just nii mainitud näitustel külalislahkust rakendatigi – olemasoleva territooriumi kinnistamiseks võimaliku vaenlase kontrollimisega. Teise tõlgendusena võib ka öelda, et külalised, kes sisenevad eelnevalt määratud väljale, mida on loodud kellegi teise vahenditega, võivad võõrustajat kuritarvitada.
Olen kogenud, kui raske on uute võimalusteni jõuda, kui mul on olnud tegemist külalislahkusega kunstiasutuse kontekstis. Maailma ühe mainekaima kuraatoriresidentuuri programmi, rahvusvahelise ateljee- ja kureerimisprogrammi (International Studio & Curatorial Program, ISCP) ruumides New Yorgis on kaart, mis on kaetud endiste residentide päritolu märgistavate nööpnõeltega. Mulle tuli näituse „Power to Host” („Võõrustamisvõim”) idee 2011. aasta juunis ISCP-s – soovisin kritiseerida asjaolu, et enamik nõelu paiknes Euroopa ja Põhja-Ameerika mandril, samas kui Aafrikas, Lähis-Idas ning Kesk- ja Lõuna-Ameerikas oli nõelu vähe või puudusid need üldse. Peale kunstiteoste näitamise moodustas näituse olulise osa „Külalislahkuse riiul”, kus olid alaesindatud piirkondadest pärit kunstnike ja kuraatorite portfooliod. Kuigi näitus oli mõeldud institutsioonide kriitikana, ei muutnud see paradoksaalselt mitte jõustruktuuri, vaid hoopis kindlustas institutsiooni osalust selles struktuuris. Portfooliote võõrustamine ei toonud kohe uusi riike ISCP programmi. Neli aastat hiljem teatati aga mitteametlikult, et osa ISCP ateljeesid hakkab lähiajal võõrustama Lähis-Ida kunstnikke.
Külalislahkuse kuritarvitamine muutub selgesti nähtavaks, kui see jõuab äärmustesse, ja eriti siis, kui seda vaadeldakse kriitiliselt. Võtkem näiteks Manifesta 8 Hispaanias Murcias, mis valiti biennaali asukohaks selleks, et laiendada Lääne kunstimaailma araabia maailma ja Aafrika mandrile. Institutsioonikriitiline kunstnik Colonel hüppas Manifesta 8 eelürituste ajal liinibussi ja küsis inimestelt, kui paljud neist on pärit araabia maadest või Aafrikast. Tuli välja, et bussis oli vaid üks araabia päritolu inimene, ja isegi tema elas Läänes.
Teine äärmuslik olukord tekkis documenta 13 seminaril Kairos. Angela Harutyunyani sõnul palus üks naistudeng lülitada enne esinemist välja kõik kaamerad ja mikrofonid. Tema arvates ei tekitanud „publiku” – peaettekandjate – või tudengite endi vahele müüri mitte kõne sisu, keelebarjäär ega elitaristlik kõnepruuk, vaid ürituse korraldamise viis, kaasa arvatud tehniline varustus, mistõttu näis niisugune üritus turvalise kogunemisena. Paludes tehnikaseadmed välja lülitada, paistis ta nõudvat, et muudetaks tingimusi, milles kõned esitati, ja ka ürituse korraldust.
Kui kureerimine on võtnud laenuks külalislahkuse mõiste, siis kas see on laenanud selle parima osa? Nagu Kant märkis oma essees „Igavene rahu”, ei ole rahumeelselt lähestikku elavad inimesed loomulik seisund (status naturalis). Loomulik seisund on sõda, mis ei seisne üksnes avalikus lahingutegevuses, vaid ka selle puhkemise pidevas ja igaveses ohus. Samamoodi võib öelda, et kui kunstimaailma loomulik seisund on alaline sõda, siis kasutatakse külalislahkust illusioonina, et olemasolevaid tingimusi põlistada, samas kui meie, kunstitöötajad, meelitame end mõttega, et teeme kureerimisdiskursuses külalislahkusega jätkuvalt edusamme tehisliku igavese rahu suunas.
Külalislahkuse kuritarvitamine kui institutsioonikriitika liik avaldub viisil, mis hoiab Teist eemal. Kui seda kuritarvitamist kriitilise pilguga vaadata, siis ei saa olemasolevad uurimismudelid kehtida, sest see, kuidas külalislahkust on kunstimaailmas kuritarvitatud, põlistab olemasolevaid tingimusi ja kindlustab „kõrvalejäetute telge”.
Kui ihade maailmas toimiv kuraatorite külalislahkus on lihtsustamise tagajärg, siis kuritarvitatakse külalislahkust viisil, mis õhutab erinevuste vaatemängu, et takistada kunstiasutusel mingeid tõelisi muutusi saavutamast. Kui me oleme nõus, et külalislahkust on kasutatud moel, mis on põlistanud juba niigi historitseeritud sotsiaalpoliitilist olukorda, siis soovib see kirjutis siin kasutada sellist külalislahkust, mis põhineb tänapäevastel, mitte etableerunud suhetel.
Seega tuleks kureerimise külalislahkust uurida (eetiliste) küsimuste ja dilemmade kaudu. Omandatud külalislahkus, mida mina pooldan, on selline külalislahkus, mis suudaks eelnevatest näitustest õppides luua uusi reaalsusi, seoseid ja seisukohti. See külalislahkus ei taastoodaks olemasolevaid suhteid ega kasutaks neid üksnes kultuuridiplomaatia vahendina, vaid võiks tekitada uusi suhteid.
Külalislahke lähenemise otsimine võiks põhineda kriitilisusel kui meetodil (Irit Rogoff), mis lubaks tõlgendada külalislahkust nii, et see oleks teedrajav. Kriitilisus tähendaks valiku- ja sildistamissüsteeme, mis erineksid institutsionaliseeritud klassifitseerimis- ja hierarhiatesse jagamise süsteemidest. Praktikas tähendaks see mõistmist, kui palju saame kureerimisel õppida varasemast külalislahkusest, et luua uus paradigma. Me eeldame, et külalislahkust on seni kasutatud olemasolevate struktuuride ümberjaotamiseks, kus võimu laiendatakse niimoodi, et see ei muuda kunstimaailma, vaid on illusioon, mis säilitab kunstimaailma sidususe ega lase meil seega mõista ega ümber jagada valitseva(te) kunstimaailma(de) tegelikke tingimusi.
Siinse kirjutise eesmärk on tuua esile see, mis on sisse seatud. Kõige tähtsam ei ole üles lugeda võõrustajate või külaliste kuritarvitamisi, vaid mõista, kuidas kuritarvitatakse kureerimises külalislahkuse mõistet ennast – selle aktiivset, produktiivset poolt –, mis tuleneb metapositsiooni puudumisest, sest selleni ei ole jõutud hoolimata mitmest katsest saavutada diskursiivsus külalislahkuse ja kureerimise teemal. Külalislahkusega seonduvate suhete ajaloo kindlakstegemise asemel on tähtis teada, kuidas on kureerimisel varem külalislahkust kasutatud. Sellise metapositsioneerimise saavutamine tähendab, et tuleb uurida, kuidas on kureerimisel külalislahkust rakendatud minevikus. Kui vaadata kureerimise geopoliitikat ajaloolisest perspektiivist, on metapositsioneerimist kujutatud seni võõrustaja seisukohast. Kuid selle asemel et kujutada külalislahkuse ajalugu kureerimises, peaksime proovima aru saada, mis on unarusse jäetud. Eeldusel, et kõik sotsiaalne ja poliitiline on juba historitseeritud, siis erineks just kriitiline vaatenurk valdavast sotsiaalsest ja poliitilisest kontekstist, et luua midagi uut.
Ideaalis peaks külalislahkus kureerimise antropoloogilise pöörde kontekstis tähendama liikuvat humanismi, mis on Immanuel Kanti sõnul kosmopolitismi alus. Kuid seda külalislahkust ei tohiks rakendada Lääne mõistena, mis jätab tähelepanuta erinevused ja põhineb eurotsentrilisel maailmavaatel. Liikuv humanism peaks andma edasi kogu Teise-järgsuse dünaamikat. Seda ei tohiks sõnastada Lääne perspektiivist, sest isegi kui geograafiline vahemaa ületatakse, jääb psühholoogiline kaugus ikka alles. Ringlusega tegelejatena peaksid kuraatorid mõtlema Teise-järgsuse või isegi „mittesama” võtmes. Külalislahkuse kuritarvitamata jätmine tähendaks kureerimise antropoloogilise pöörde teadvustamist – sellisel moel, et võib küll leida mooduse Teise käsitlemist vältida, kuid peaks vähemalt hakkama käsitlema „mittesama”.
Kureerimises kasutatud külalislahkuse seisukohtade ja tõlgenduste paljusus nõuab omandatud külalislahkuse tunnistamist. See nõuab keelemuutusi, mis omakorda viiksid põhjalike muutusteni kureerimispraktikas. Et see tekst ei jääks vaid järjekordseks retooriliseks institutsioonikriitiliseks žestiks, kuulutame siin omandatud külalislahkust, mille all mõistetakse kureerimise metapositsioneerimise tulemust, mis peaks olema mitte ainult eetika küsimus, vaid puudutab ka nende omahuvi, kellel on võimalik tulevikus näitusi korraldada.
Külalislahkuse kuritarvitamine kureerimises kuratoorse geopoliitika kontekstis
1. kindlustab olemasolevaid suhteid,
2. varjab loomulikku „sõja” seisundit,
3. eirab vajadust mõtiskleda selle üle, mis on tähelepanuta jäetud,
4. ei pööra tähelepanu probleemide dünaamikale,
5. varjab vajadust mõelda Teise-järgses (Homi Bhabha) või„mittesama” võtmes,
6. ei muuda ega uuenda kasutatavat keelt, sest kõik sotsiaalne ja poliitiline on juba historitseeritud,
7. laseb mõjukamal käia välja iha kaardi,
8. esindab olemasolevaid norme, mida kõhklemata taastoodetakse,
9. viib enese kahjustamiseni, kui endised külalised (kunstnikud, kuraatorid) taastoodavad oma järgnevate näitustega vaatenurka, millega nad on kokku puutunud ja/või juba olemasolevaid jõusuhteid, mille sees nad on töötanud.
Kui me rajame oma tegevuse omandatud külalislahkusele, tähendaks mittekuritarvitav olukord
1. mudelit, mille kaudu anda edasi kosmopoliitset tunnustust kui peamist eeltingimust kosmopoliitsetele õigustele ja universaalsele külalislahkusele,
2. kriitilisuse soosimist,
3. olemasoleva ambivalentsuse kujutamist uuel moel – mitte ihade kohana, vaid ruumina, mis vastab omandatud külalislahkuse nõuetele,
4. omaenda puudujääkidega leppimist, kui ei suudeta leida moodust ambivalentsusega toime tulla,
5. vastutulekut õigustatud palvetele ümberkorralduste tegemiseks,
6. tegutsemist tõeliste vajaduste sunnil; liigendamatu ajel tegutsemist.
