Mårten Spångberg: Mis juhtus? Sherlock Holmes ja muuseumitants
Teksti tõlkis eesti keelde Kaisa Kaer ja see ilmus esimest korda blogis Spangbergianism
Mõni aeg tagasi esitas Nicole Daunic mulle ühe küsimuse, mille ta esitas veel paljudele – võib-olla isegi mitu küsimust. Ehk meeldis talle seda küsida või äkki palus keegi teine tal seda teha, aga igatahes ilmusid need küsimused lõpuks New Yorgis tegutseva tantsuorganisatsiooni Movement Research kriitilise kirjavahetuse blogis. Nüüd on need üleval Spangbergianismis, mitte just klassikalisel kujul, aga äkki lahutab see lihtsalt mõnel pühapäeva pärastlõunal natuke meelt.
1) Mis on kõige võimsamad küsimused/ideed, mis on tekkinud tantsu ja visuaalse kunsti hiljutisest kokkusaamisest?
„Hea küsimus,” poleks paha vastus, aga… äkki võiks tõesti veidi lähemalt selgitada, kuigi tõenäoliselt võtaks see doktoritöö mõõtmed. Teie ees on 364 lehekülge vastust, aga ma katsun seda natuke lühendada.
Ahaa, ma olen nagu Sherlock, ehk peitub vastus küsimuses? Elementaarne? Ei. Siin ei ole abi deduktsioonist, kullipilgust ega heast tahtest. Esiteks on tants ja visuaalne kunst olnud juba kaua aega naabrid ja omavahel suhelnud. Viimasest sajast aastast läbi jooksmine on olnud parajalt tüütu. Pigem tundub, et tants ja visuaalne kunst käisid mõnda aega pereteraapias ja on nüüd jälle hoos, olles ammutanud värsket elujõudu mõnelt New Yorgi psühhiaatrilt, kes isegi ei tea, kuidas kirjutada sõna „psühhoanalüüs”. Teate küll, RLGB meetod. Nendest seanssidest oli kõigile osalejatele tublisti kasu, aga küsimus on selles, kui tervislik, jätkusuutlik ja raske see on. Lõpuks kipuvad ju kunsti psühhiaatrid hirmutavalt palju reegleid kehtestama. Ja kas „risk” ei ole mitte kunstniku sõnavarast täielikult kadunud? Aga samas, kui see ikkagi on tervislik jne, siis ei ole see just hiilgav võimalus, sest me ju teame, millega see lõpeb – kõik käib ikka vanaviisi. Kuid kunstimaailmas üldisemalt ja selles jamas konkreetsemalt on tõsised probleemid, mis puudutavad võimu, liikumisruumi, vastutust, ärivõimalusi ja stipendiumide kasutamist ning kus lõpuks kõik süüdistavad alati kõiki – sealhulgas ka mind –, kuigi tegelikult ei ole meil vaja mitte nuga selga lüüa ega viisakas olla, vaid rohkem ja vingemat agressiivsust. Meil on vaja terapeuti (kuraatoreid jt), kes ei pea muretsema muu kui kahetsuse puudumise pärast ja kes oskab grillahju süüdata. Meil on vaja tantsijaid, koreograafe ja kunstnikke, kelle kõik psühholoogid – alates papa Freudist ja tema kambast – kinni paneksid ja võtme minema viskaksid. Ei, meil ei ole vaja tantsijaid ega neid teisi, kes on endaga rahul, samuti pole vaja selliseid, kes on lihtsalt vastalised – see on kaugelt liiga lihtne. Meil on vaja inimesi, kes ei kohku raskuste ega probleemide ees tagasi. Uus kuum lahe koreograafia muuseumis on oivaline, aga ainult siis, kui seda piisavalt tõsiselt võetakse, ainult siis, kui me julgeme käised üles käärida – saate aru, mida ma öelda tahan?
Selle pommuudise peale (ära meelita end, mees) on oluline küsida: mis on seekord teisiti, arvestades laiemat kunstiajaloo tausta, ent eriti meie praegust poliitilis-majanduslikku tegelikkust? Alles siis, kui me – keda see „me” ka ei tähendaks – oleme seda küsinud, võib uuest afäärist areneda armastuslugu. Sest ei ole nii, et mõnel visuaalse kunsti kuraatoril tekkis järsku tantsumaania, ta oli mõnest imelisest tantsuetendusest sedavõrd lummatud või isegi sulas mõne oh-kui-paeluva koreograafi ees, kes kolis mõnda avarasse SoHo korterisse, nagu tehti pärast sõda – ja ma pean silmas kodusõda. Koreograafia ja tantsu suhe muuseumiga on nagu skeptiline või pigem passiiv-agressiivne suhe teatriga, mis on mõistagi hea. Wim Vandekeybus ei tõsta õnneks iialgi oma jalga muuseumisse. Niisamuti Sasha Waltz ega Alain Platel, aga ma võin ka eksida, sest kindlasti on olemas piisavalt palju äraeksinud kuraatoreid. Õnn kaasa. Koreograafia ja tants, mis on seotud muuseumiga, rõhutavad abstraktsiooni ja vormi, ülejäänu on olemas vaid seetõttu, et see on kasulik teosesse mittepuutuvatel poliitilistel põhjustel. Igatahes võib selle äkilise kire põhjust kergesti seostada meie praeguse kimbatusega: meie ühiskonna ja selle valitsemise ning subjektiivsuse, teadmiste ja võimu vahetamise ja tootmisega. Ometi ei tähenda see, et kõik keerleb raha ümber, vähemalt mitte esmatasandil. Me komistame kohe probleemi otsa… täpselt nii, sest seda küsimust – millised on asjaolud? – ei taheta kuulda (eriti mitte tantsuringkondades), samamoodi nagu sa ei taha teada, et su naine armastab sind ainult raha, päritolu või vingete kõhulihaste pärast. Siin tuleks see hirm pea peale pöörata ja väita, et kui me ei mõista kirgede, paeluvuse ja huvi tekkimise tingimusi, jääb afäär alati vaid afääriks ega arene kihluseks, ja see on muidugi eriti tähtis, kui mõelda osapoolte ebaproportsionaalsetele ja hierarhilistele suhetele. Kas taipate?
Esialgses küsimuses kasutatakse väljendit „kokku saama”. Kordan veel, et me peaksime loobuma illusioonist, et selles koosluses on midagi „koos”, ja meenutama: tegu ei ole visuaalse kunstiga, vaid teatud institutsioonidega, mida samastatakse valdavalt visuaalse kunstiga. Visuaalne kunst ei ole kohe üldse tantsuga kokku saanud, unustage ära. Tants on kunsti konkurent turuosa hõivamisel. Andke andeks, aga tegu on äriga, ja iga sent, mis kulutatakse tantsule, jääb visuaalsel kunstil või järjekordsel maalinäitusel saamata. Muide, ükskõik kui tähtsad on mõned kunstnikud olnud varem ja on praegu, ei tähenda see, et neid on vaja pidevalt näitustele tuua. Kui palju Ana Mendiatat suudab maailm välja kannatada? Jumal küll, Lygia Clark peaks olema tähtsam kui „Breaking Bad” („Halvale teele”) – mitu osa? Seitsesada? Aga ei ole. Võib-olla siis oleks, kui tema tööd oleksid digitaalsed ja piratebay kaudu allalaaditavad, aga ei ole ju. Need võtavad ruumi ja iga kord, kui näidatakse Clarki teost, jääb midagi muud näitamata. Me armastame Lygiat, aga Jessus küll, millest selline monogaamia?
Hästi, visuaalne kunst vihkab tantsu ja koreograafiat ning on üleolev senikaua, kuni tants ja koreograafia sõna võtavad ja visaalsele kunstile kere peale annavad või midagi sellist. Teate küll, mida ma silmas pean – täiega peale lendamist. Taas tuleb öelda, et visuaalkunsti institutsioonid on tantsust sisse võetud, ja need, kes on – nad ei pruugi sellest lihtsalt teada või mängivad lolli –, ei ole seda mitte seksi pärast, vaid seetõttu, et nad teavad: laienemine ja muudatused on asja iva ning tee helgesse tulevikku. Need institutsioonid kasutavad tantsu, sest seda on võimalik koopteerida, ja pagan, see pole probleem, vaid on isegi suurepärane, sest seda silmas pidades saab alustada läbirääkimisi. Pange tähele, me võime selle mitu korda ringi pöörata, aga lõpuks oli ikkagi visuaalne kunst see, kes tantsu juurde tuli, nii et keda kellel vaja on? Täpselt nii.
Siin ei ole mingit „koosolemist”. Hoopis visuaalse kunsti institutsioonid on lähenenud tantsule. Ja siin ei ole miski vastastikune, vaid valitseb täielik asümmeetria: institutsioonid vastamisi üksikute artistidega, tehased vastamisi üksikute töötajatega, kes ei kuulu ametiühingusse. Kõige rohkem meenutab olukord grupikat. Tore, aga kahjuks ei toimu see basseinis, vaid hallis kolmanda korruse koosolekuruumis. Aga (ja alati on loomulikult veel üks „aga”, tegu on ju ikkagi neoliberalismiga) võib-olla ei ole asi jõus ega intensiivsuses, vaid selles, kes on pukis. Lõpuks sobib mulle kõik, mis toimub, kui ma vaid tean, et tants ei ole muutunud mingiks härdaks mökuks, kes ei julge oma arvamust välja öelda. Nõudmised, kullake, nõudmised. Kas sa tahad olla Miley Cyrus või see, mis ta nimi nüüd oligi – Sinead O’Connor?
Nüüd tagasi küsimuse juurde: pole vaja öeldagi, et tummiseid küsimusi tuleks üldse vältida ning selles kontekstis on tummisus tantsu ja visuaalse kunsti, sealhulgas ka kunstiinstitutsioonide puhul erinev. Kuid tantsu seisukohast… ja siin on vaja selgituseks öelda – visuaalne kunst ei soovi näha tantsu üldiselt, vaid ainult teatud liiki tantsu (näiteks New Yorgi kesklinna tantsu, mis sarnaneb jalakäija kõndimisega, kontseptualistliku helgiga prantsuse tantsu, teatud assimileeritud, ent etniliselt väljakutsuvaid tantse, jõulist formalismi ja Bill Forsythe’i – on erandeid, aga ainult mõned, nagu näiteks mõni Hispaania või Rootsi tantsija).
Endiselt tantsu seisukohalt rääkides on muuseumide puhul ehk kõige olulisem vastutus ja väärtus. Siin võib tants valida mitme võimaluse vahel, kuidas vastata muuseumi kutsele (jutt käib näituseruumidest, mitte muuseumis asuvast teatrisaalist), ja ilmselgelt ei ole kõne all stiil. Aga kas me pakume muuseumile teost või ettepanekut, mida võib enne või pärast lava jaoks mugandada? Kas me toome teose muuseumis lavale ja kohandame seda nii, et saaks publiku seas ringi kõndida? Kas me teeme kohaspetsiifilise (Appi! Appi! Appi!) asjanduse, mis mõtestab ümber lavastuse vormi, aga mitte vahendeid ega viise? Või keskendume väljakutsele ja väidame, et kontekst sunnib meid lavastamise praktikast, meetoditest ja viisidest täiesti uutmoodi mõtlema (see tähendab, hakkama algajaks, kes ei tea ja seega loobub kvaliteedist, loobub väärtustest)? Kas me lubame muuseumil muuta seda, mis koreograafia olla ja teha võib (mis ei ole nii, nagu paistab)?
Kui valida ükskõik milline lähenemine peale tantsu proovilepaneku, siis ma usun, et peaksime koju jääma, tegema järjekordse teose teatri jaoks ning andma kellelegi teisele võimaluse MoMAs näituse korraldada. Kui seda aga teha, pakub muuseum võimalust seda teostada, ent muidugi kujuneb see palju keerulisemaks ja põrkub tantsijate suuremale vastuseisule.
Meie silme all paistab toimuvat see, et niisugune tants, nagu meie teame, hõivab muuseumi, ilma et tal oleks mingit programmi või poliitikat peale selle, et hoida tantsu sellisena, nagu me seda tunneme; hoida väljakujunenud identiteediga tantsu, mis pakub kuuluvustunnet. Tantsu autoriteedid ja institutsioonid ei saa töötada millegi muu teenistuses, millegi juba kehtestatu, ning sektoris, mis elab toetustest ja subsiidiumidest, ei tohi deterritorialiseerimine midagi maksta, midagi ei tohi põhjapanevalt muuta, ka mitte materiaalse ja intellektuaalse toodangu tingimusi. Tants ei tohi muuseumilt midagi tahta, vaid peab laskma muuseumil harutada lahti sellise tantsu, mida meie tunneme. Lubagem muuseumil arendada välja täiesti uusi koreograafia vorme, mis loovad uusi väljenduslaade.
Pidage meeles, et muuseumis mingi asja tegemine ei tähenda, et sa oled visuaalkunstnik. Ei-ei, kuigi on oluline emigreeruda, reisime ikka üheotsapiletiga. Tähtis on jääda koreograafiks või tantsijaks. Just selles pingestatud ruumis võib midagi toimuda – sel hetkel, kui sind nimetatakse visuaalkunstnikuks, on su elu läbi, siis oled sa lihtsalt üks neist. Ja neid on tuhandeid, ning visuaalkunstnikuna ei ole sa eriti andekas. Pea meeles, et muuseumis oled sa eriline, oled võõras – kasuta seda, kasuta oma asümmeetriat valitseva korra vastu, vaat see on alles võitja vaist.
Aga, aga, aga – asjaolu, et sa end koreograafiks nimetad, eriti muuseumis, ei tähenda veel, et sa tantse lood (paned inimesi enam-vähem kindlaksmääratud moel liikuma). Sugugi mitte ja see panebki meid proovile. Kui koreograafia ja/või tants muuseumisse siirduvad, on tegu täiesti uue mänguga ning sina ja mina peame valima, kas mängida vanade reeglite järgi või keelduda neid järgimast ja teha seda, mida me juba nii hästi oskame. Kurat küll, las muuseum – nagu paljud teisedki kohad – avab end ägedatele asjadele.
Muide, enne jätkamist on vaja teha selget vahet – koreograafia ja tants ei sõltu teineteisest, neil ei ole teineteist vaja, nad on hoopis täiesti erinevad ja parimal juhul ka kokkusobimatud. Koreograafia ei ole tingimata tantsu tegemine, samuti ei tehta tantsu alati ainult koreograafia kaudu. Koreograafia ei vii tantsuni ega vastupidi. Koreograafia on korrastamise ja stabiliseerimise vahend või organisatsioon, kuigi stabiilsus tähendab mitmeid asju. Koreograafia esimene samm on liikumise kodustamine. Koreograafia tegeleb struktuuride ja liigendamisega, ja ilmselgelt on igal struktuuril vaja väljundit. Üks neist väljundeist on tants, kuid see ei ole koreograafia ainus väljund. Tants on seevastu strateegiline, see ei tähenda korrastamist, vaid hoopis manööverdamist, struktuuride ja korra sees navigeerimist. Tants on maailmale suunatud eneseväljendus, tants on kahtlemata korrastatud, kuid korrastatus ei ole tants, korrastatus ja põhimõtted ei pruugi olla koreograafia, kuigi neid võib koreograafia kaudu tõlgendada. Koreograafil ei pruugi tantsuga midagi pistmist olla ning pole vaja öeldagi, et koreograafil ei pea olema mingit tantsuoskust (need, kes vastupidist väidavad, on vaid tantsuõpetajad, kes kardavad tööst ilma jääda). Samamoodi on tantsimine alati korrastatud, kuid selleks ei pea tingimata midagi koreograafiast teadma. Viimasel ajal on koreograafiat kui avardatud praktikat kasutatud terminina, millega rõhutatakse, et korrastatus ei ole vastavuses väljundiga, koreograafia tantsuga ning et koreograafia all tuleb mõista vahendite kogumit, millega saab nii toota kui ka analüüsida väljunditest sõltumatult. See tähendab, et koreograafiast on saanud üldine vahendite kogum, tehnoloogia või teadmiste valdkond. Koreograafia saabki või peabki vastama visuaalse kunsti kutsele just avardatud kogemusena – niisugune lähenemine võib anda koreograafiale ükskõik millise kuju, näiteks võib sellest saada maal, video, heli, raamat, sotsiaalne eristus või midagi hoopis muud. Lisagem veel, et see kokkusaamine on kõigi osapoolte jaoks jätkusuutlik ja viljakas ainult siis, kui koreograafia omandab uusi väljundeid, ning kui tants kaotab end teistsugustes korralduslikes võimalustes. Kui seda ei juhtu, segatakse tantsu ja koreograafiat endiselt omavahel kokku ja lükatakse siia-sinna nagu maalt tulnud sohilapsest sugulast – laupäeval võõrustada ju kõlbab, aga põhiruumi, peasündmusele ei kutsuta teda kunagi.
Mitmed institutsioonid on algatanud arutelu tantsu ja koreograafia kogumise üle. Muuseumid soovivad omandada tantse ja neid oma kogudesse panna – hea või isegi oivaline mõte. Seda, mida kogus ei ole, pole olemas, aga samas… kogumisobjektina oleks füüsiline asukoht üksnes tants selle sõna klassikalises tähenduses ja üldine mõiste, sest tantsu ennast ei saa hoiustada (halloo, kas mäletate Peggy Phelanit?); see tähendaks kokku kogutud ja arhiveeritud dokumente. Kuradile, kui tants ja koreograafia pannakse nii-öelda keldrisse, ei oleks see sama arhiiv, vaid muuseum ja koreograafid peavad töötama välja meetodi, millega hoiustada eneseküllast teost. Algatuseks võiks mõelda sellele, et koreograafia ja tants ei ole põhjuslikus seoses, ning teiseks võiks mõista koreograafiat kui avardatud praktikat.
Veelgi enam – samamoodi, nagu tavaline kunstikogu vajab hoiustamist või strateegiat ja definitsiooni, vajab seda ka tantsude ja koreograafiate kogu. Ja kogu ei tee heaks või paremaks see, kui lähtepunktiks võetakse 1960ndad ja New York. Need vanurid tahavad ainult oma pensioni ja pärandit kindlustada. Kogumine ei tähenda mitte ainult mineviku kinnistamist, vaid ka tuleviku tootmist.
