Elvia Wilk: Ei mingeid vabandusi enam

Tekst ilmus esimest korda Frieze portaalis. 18. detsembri 2017 kaasaegse kunsti uudiskirja jaoks tõlkis selle eesti keelde Karl-Erik Saks ja toimetas Riste Uuesoo.

Pärast „We Are Not Surprised” (Meid ei üllata) kirja on paras aeg lahutada kunstimaailmas võim väärkohtlemisest. 

Kelle tunnistus loeb?

Oletame (lihtsustamise eesmärgil), et ülestunnistus asetseb skaalal, mille ühes otsas on kuulujutt ja teises tunnistaja ütlus. Mõlemad on võimsad kõneaktid: esimene võib salaja õõnestada terveid võimusüsteeme – mõelge kasvõi paljukiidetud nn sosistamisvõrgustiku peale, mille kaudu naised hoiatavad üksteist pahatahtlike meeste eest – ning teine pakub võimalust anda asjadele ametlik käik, millele loodetavasti järgneb paremuse poole viiv lahendus. Nende kahe teoreetilise pooluse vahel asub lugematu hulk tunnistamise vorme erinevate avalikustamisvõimalustega: alates meediast ja avalikust protestist kuni Twitteri ja privaatsete Google’i dokumentideni välja.

Tunnistaja ütlus ning kuulujutt on mõlemad puudulikud ja piiratud. Kuigi õigusemõistmise süsteem peaks sõeluma fakte ja vahendama tõde, ei ole seaduse tõlgendamine objektiivne, kõigil pole võimalik saada võrdselt õiguskaitset ning ütlused, mis ei kattu võimustruktuuridesse sisse sööbinud narratiividega, võidakse hõlpsasti õigusvastaseks kuulutada. Teisest küljest ei ole kuulujutu puhul tõendamiskohustust. Kõlakaid on raske reaalajas tõestada ning nende sisu kipub levides muunduma. Kuigi sosinad tekitavad ühtekuuluvustunnet ja kergeid vastupanuvorme (ärge alahinnake salapilke), on nende mõjupiirkond liiga piiratud, et sundida võimulolijaid oma tegude eest vastutama.

Viimase kuu jooksul on kukutatud terve hulk kultuuri- ja meediatööstuse võimukaid mehi, mille põhjuseks on mitut laadi ülestunnistuste plahvatuslikud kokkupõrked. Kuulujutust on saanud sõjariist ning varem allasurutud või õigusvastaseks kuulutatud narratiivide tõeväärtus on avalikkuses, kontoriruumides ning tõenäoliselt ka kohtus taastatud. Esimene suur doominokivi, Harvey Weinstein, kukutati alles siis, kui salajased tunnistused (nii sosinal levivad, kui ka need, mis suletud ustega asutustes maha vaikiti) lõpuks päevavalgele toodi. Weinsteini paljastamisele järgnevatel nädalatel vohas sotsiaalmeedias teemaviide #MeToo, mis survestas veelgi rohkem üldsuse teadlikkust, luues seejuures vahendi ja ka platvormi, mille kaudu naised saavad väljendada seksuaalse väärkohtlemise mahasurumist ja selle ulatust.

Arvestades seda Weinsteini-suguste tegelaste kohta kirjutatud lugudest kuhjuvat parajalt viltust Pisa torni, paistavad mõne naise lood väärkohtlemisest hoogu koguvat. Siiski, nagu kirjutas Jia Tolento New Yorkeris: „Aitaks see, kui me ei peaks õigluse poole püüdlemisel toetuma ainuüksi naiste sõnavõtule.” Korduvalt rõhutada, et väärkohtlemine on päris probleem, ei peaks olema vähemuste ülesanne ning ka #MENtoo (#mehedka) peab ette astuma oma ülestunnistustega kaassüüs, et toestada seda metafoorset viltust torni teise osapoole sõnavõtuga.

Kui rääkida tunnistuse andmisest ja selle vastaspoolest, vastutuse võtmisest, lisas õli tulle „Shitty Media Men” (Närused meediamehed) Google’i dokument, mis ringles oktoobris meedias (peamiselt New Yorgis) töötavate naiste seas. Dokumendifail, mis loetles ajakirjanduses hästi tuntud meeste nimesid ja nende väidetavalt toime pandud väärkohtlemisi, oli ühiselt kokku pandud, anonüümne ning mõnda aega avalik ja jagatud – mis tähendab seda, et iga kutse saanud naine võis dokumenti muuta, ilma et tema nimi muudatuse juures näha jäänuks.

Selles dokumendis loetletud süüteod ulatusid „jõledatest” erasõnumitest ja „imelikest” lõunatamistest füüsilise vägivalla ja vägistamiseni. Mõned nendest ülesloetud nimedest asjaga kursis olevaid inimesi ei üllatanud, teised aga tundusid šokeerivad. Nimekiri muudeti kiiresti privaatseks. Internet pole aga kunagi olnud õhukindel. Eriti näruseks kiskus lugu siis, kui blogija ja avameelne paremäärmuslane Mike Cernovich, keda ennast on vägistamises süüdistatud, pakkus välja 10 000 Ameerika dollari suuruse autasu sellele, kes talle selle nimekirja hangib. Väites, et ta tahab aidata liberaalset meediat vabastada närukaeltest, püüdis antifeministist Pizzagate’i vandenõuteooria pooldaja ära kasutada inimõiguslikku motiivi, kui see juhtus parasjagu ühtima tema enda plaaniga. (Ta pääses nimekirjale ligi, kuid jõudis avalikustada vaid kahe teadaoleva oponendi nime, enne kui pidi oma tegevuse õigusliku surve tõttu katkestama.)

Tunnistajatel peab olema võimalus jääda anonüümseks, et nad saaksid turvaliselt oma murest rääkida. Samas võib tunnistus ilma konteksti ja seetõttu ka ilma vastutusvõimeta olla ohtlik. Ma ei mõtle seda, et mõni valesüüdistus võib mõne kuti mainet ebaõiglaselt kahjustada, vaid pigem seda, et kontekstiga seostamata tunnistused muudavad võimulolijate jaoks ka kõige raskemate süüdistuste eiramise veel kergemaks, tembeldades terve grupi anonüümseteks laimajateks. Niipea kui üks nimekirjas olev isik süüst vabastatakse, on võimalik kõik ülejäänud seal ilmunud tunnistused kahtluse alla seada. 

Kõik väärkohtlemise vormid, sealhulgas ka need, mis jäävad vaevu seaduserikkumise piirile, peaksid olema kategooriliselt vastuvõetamatud. Nii põlvepigistust lõunasöögi ajal kui ka seksi eest ametikõrgenduse pakkumist peab mõistma kui lahutamatut osa vägistamiskultuurist ning seetõttu kohtlema võrdselt. Tegelikult on viimaste aastate tähtsamaid poliitilisi saavutusi olnud väärkohtlemise mõiste laiendamine nii, et see hõlmaks ka varem tähelepanuta jäänud ahistamise vorme. Sellest hoolimata pole see jätkusuutlik lahendus, kui neid, keda süüdistatakse psühholoogilises mõjutamises, pannakse ühte patta nendega, keda süüdistatakse vägistamises, ilma et otsitaks tõendeid või uuritaks väärkohtlemist võimaldavaid ääretuid võimu- ja õigusstruktuure. Igas kuulujutus peitub tõde, aga kuulujutt ei ole tingimata tõene ja selle alusel ei saa kedagi karistada. Selleks on vaja õiguslikku menetlust. Paremat õiguslikku menetlust.

Kui tunnistus ei toetu infoallika usaldusele (oletatavasti sa ei valetaks oma parimale sõbrale) ega ole ametlikult kinnitatud kohturuumi pühaduse kaudu (oletatavasti sa ei valetaks tunnistajapingis), siis kuidas peaksid sa teada saama, kas sinu kuuldu õigsust saab kinnitada? Mis roll on Interneti võimaldatud anonüümsel tunnistusel, mis eksisteerib väljaspool igasugust institutsionaalset/sotsiaalset vastutusruumi? Täpsemalt: millal me lõpuks jõuame kaugemale sosinatest ja lekitatud dokumentide läbisõelumisest ning lihtsalt usume tunnistajaid, kui nad kõnelevad?

Võimu kuritarvitamine ei ole üllatus

Sel nädalal (novembri algul – toim.) kirjutas peaaegu 9500 kunstimaailmas töötavat inimest alla avalikule kirjale (ilmus veebilehel Not Surprised), mille pealkirjaks oli laenatud fraas, mida kunstnik Jenny Holzer on oma töödes korduvalt kasutanud: „Abuse of power comes as no surprise” (Võimu kuritarvitamine ei ole üllatus). Kiri kirjeldab väärtegusid kunstitööstuses töötavate mittemeeste vastu, defineerib selgelt, mis on seksuaalne ahistamine ning teavitab: „Meid ei vaikita enam maha”. Ühiselt koostatud tunnistusena on see kiri selgelt väljendatud ja tõeliselt muljetavaldav oma ulatuse ja kooskõlastatuse poolest. Ma loodan – nagu ka kirja autorid ja allakirjutanud –, et see eneseväljenduse laine triivib meid sõnades väljendatud ühtekuuluvusest kaugemale ning seab meid lahingukorda. Ma loodan, et kasutame seda tärkavat organiseeruvat väge, et leida uusi mooduseid, kuidas panna võimulolijaid kuulama neid, kelle häält endiselt kuulda ei võeta. Nagu filmitegija Sarah Polley, loodan ka mina, et „kui see lärmaka naiskondlikkuse hetk hajub, ei lõpe see nii, nagu need lood tihti lõpevad: naine kohturuumis, keda näidatakse hullumeelsena”. See ei pea nii lõppema.

Ma ei usu, et kunsti- ja kultuurimaailmas on näruste meeste osakaal suurem kui näiteks tehnoloogiatööstuses või USA poliitikas. Samas on silmakirjalikkus veel silmapaistvam majandusharudes, mida seostatakse edumeelsete väärtustega, eriti seetõttu, et sotsiaal-liberaalne poliitika lähtub otseselt institutsioonidest, mida juhivad need, keda sosistajad tunnevad kui paadunud seksuaalkurjategijaid.

Näiteks liberaalse suunitlusega meediaorganisatsioon Vox avaldas Alex Pressi suurepärase artiklijust selsamal teemal kaks päeva enne seda, kui väljaande toimetuse juht Lockhart Steele pärast seksuaalse väärteo süüdistuste saamist oma troonilt kukutati. Sama võib väita ka Artforumi kohta, mis on pikalt avaldanud võrratuid feministlik-kriitilisi tekste, samal ajal kui üks selle avaldajatest, Knight Landesman, väidetavalt ahistas regulaarselt oma alluvaid ja teisi kolleege. Meie endi kõneplatvormid on täis silmakirjalikkust.

Kunstimaailma on ajalooliselt vägagi vaevanud geeniusekompleks ja mõningane sallivus, kui kõneldakse nende inimeste halvast käitumisest, keda peetakse kas veidraks, seltskondlikuks või erakordseks. Nii kirjeldas (geniaalne) kunstiajaloolane Linda Nochlin (kes äsja suri) 1971. aastal enda kuulsas essees „Why Have There Been No Great Women Artists?” (Miks ei ole olnud suuri naiskunstnikke?), et meessoost loojatele on pikka aega omistatud eriline „kullakamakas loomingulist geniaalsust” ning see on aidanud andestada nende puudujääke. Kunstipärased õigustused geeniuste kuritegeliku käitumise kohta toetuvad tihti veidriku tegurile: „ta ei oska lihtsalt seltskonnas käituda”; provokatiivsuse tegurile: „talle meeldib piire kombata”; või ideele, et inimese töö ja eraelu tuleb lahus hoida: „ta on sitapea, aga tema looming on hea”. 

Just see viimane ettekääne tuleb otsekohe maha lammutada. Selleks et saada üle protestikisast ja jõuda tegudeni, peab see väljend saama paradoksiks. Ta ei saa luua häid teoseid, kui ta on ahistaja. Kui üks inimene on ahistaja, siis tema looming ei saa olla hea. Ma ei arva lihtsalt seda, et see looming on halva käitumise tõttu kuidagi rikutud. Ma arvan, et see looming ei olegi iseenesest hea. See on üldtuntud tõde, aga peaks olema eriti silmatorkav kunstis, mis on vormitud suhestuva esteetika eeskujul, kus igasugust toodangut mõistetakse olevat kui sotsiaalselt kinnistunud.Suhestuvas süsteemis teeb teose sotsiaalsus selle teoseks.Hoolimata sellest, kas sa usud suhestuvuse ajaloolist omapära eraldi õigustusena: see ei tähenda lihtsalt seda, et eetilised küsimused peaksid üles kaaluma esteetilised küsimused, vaid et eetika on alati seesmiselt osa esteetilisest toodangust. Kui kultuuritoodang ei ole seotud eetikaga esteetilisel tasemel, siis millega see on seotud?

Kogu selle geeniusedebati keskmes peitub üks judinaid tekitav küsimus: kas me oleksime nõus ilma jääma ühe talendi võimalikust loomingust, kui päästaksime sellega ühe inimese väärkohtlemisest. Kui see on mööndus, millega kõik on nõus – ning ma pole kindel, et kõik oleksid sellega nõus –, siis kasvõi kübekestki võimu omavatele inimestele oleks tegevussuund selge. Eeldades, et meil ei ole asjakohast õigusabinõu: ära palka seksuaalkurjategijat, kuni ta jätkab oma tegevust ja teda pole selle eest karistatud. Ära promo tema loomingut, ära kutsu teda loengut pidama, ära maksa talle midagi. Nii tegutsedes on eesmärgiks eeldatav kaugem tulevik, kus meie alal ei oleks enam ühtegi väärkohtlejat ning me ei peaks enam sellist valikut tegema. Mõtelge kõigi alaesindatud inimeste suurepäraste tööde peale, mida me võiks veel rohkem näha, kui neile oleks antud esimene võimalus mõne ahistaja teise või kolmanda võimaluse asemel.

Kõigil elualadel kehtib reegel, et kui lubame edukatel inimestel teisi kuritarvitada, siis üksnes kinnistub uskumus, et edukus annab õiguse jõudu kuritarvitada, ning eeldus, et jõu omamine tähendab tingimata selle kuritarvitamist. Ainuke viis seda muuta on lahutada võim ja väärkohtlemine. Kui suudame jõuda üksmeelele, et ahistav töötaja = halb töö, siis järeldub sellest, et vastuvõetavaks sotsiaalse kättemaksu vormiks vastusena tõendatud ütlusele – pooleliolevas kohtuvaidluses – on nende töötajate karjäär ära rikkuda. Nagu viimased arengud näitavad, on sotsiaalne ja poliitiline murrang ka tegelikult võimalik, kui väärkohtlejaid karistatakse nende karjääri rikkumisega. Kuidas tõendeid kinnitada, jääb veel lahtiseks, sest poliitilisi võimustruktuure ei saa selles usaldada. Me ei tohiks unustada, et uurivatel ajakirjanikel on seejuures väga hea maine. (Kaldun taas vaikimisi uskuma tunnistajaid. Suur osa statistikastnäitab, et valetunnistusi antakse vähe, ning ka neil juhtudel on väga ebatõenäoline, et süüdistatavat liiga rangelt karistatakse.)

Alluvate keeldumise võimalikkus

Not Surprised veebilehe avaliku kirja meediakajastuses paistab silma kaks asjaolu: allakirjutanutele viidatakse kui „naistele” või „naissoole”, kuigi nende hulgas on ka palju soomääratlustele mittealluvaid inimesi (sealhulgas mehi); ja allakirjutanute hulgast on esile toodud mõned kõige kuulsamad, nagu näiteks Cindy Sherman, Barbara Gladstone, Lynn Nottage, Laurie Anderson. Selleks et tõmmata tähelepanu millelegi, mis peaks olema intersektsionaalne (sotsiaalseid rühmi siduv) liikumine, on vaja kuulsusi, ning neid tuleb oma tuntuse kaudu selle ürituse toetamise eest kiita. Aga nagu ka nemad teavad, ei ole võimu kuritarvitamine üllatus ka kõige noorematele, kõige tundmatumatele, kõige haavatavamatele, kes sellele kirjale alla on kirjutanud. Mitmed Weinsteini mõjukamad süüdistajad, sealhulgas Gloria Steinem ja Jane Fonda, onesile toonud fakti, et see lugu pääses valla alles siis, kui kriitiline mass võimukaid valgeid naisi esiplaanile astus. Kui isegi nende naiste tunnistus nii kaua allasurutud on, siis võime vaid ette kujutada, kui palju mittevõimukaid mittevalgeid naisi pole kuulda võetud ega võeta.

Praegu kehtib „ära tööta koos ahistajatega” mantra vaid siis, kui sa saad endale lubada ei ütlemist. Tegelikkuses ei ole aga võimuskaala madalamatel astmetel asujatel tihti muud valikut kui võimulolijatega nõustuda. Kahjuks ei saa alati toetuda võimukatele valgetele naistele, et nad kukutaksid võimukaid valgeid mehi nende hästitasustatud töökohtadelt. Väärib kordamist, et struktuurimuudatused saavad toimuda ainult sotsiaalse põimumise kaudu. Igasugune liikumine, mis toetub kasvõi veidigi olemasolevale hierarhiale – ning on raske ette kujutada mõnd, mis seda ei teeks –, peab nägema eriti palju vaeva, et seda ise mitte jäljendada.

Oletades, et me ei taha töötada koos paadunud seksuaalkurjategijatega – aga kõik meist ei saa endale keeldumist lubada –, siis kuidas me neist lahti saame? Kas alluvate keeldumine on võimalik? Jah, ühiselt tegutsedes. Selleks et nõuda tunnistaja õigusi ja ühtlasi kukutada väärkohtlejad võimult, peavad ka kõige nurkasurutumad suutma lüüa neid allapoole vööd – tema rahakotti. Seega, kuidas saaksid nurkasurutud panna enda väärkohtlejaid oma tegude eest vastutama en masse (tervikkoosseisus – tõlkija), selles peamiselt ebastruktureeritud ja täiesti reguleerimata kultuuritoodangu majandusharus? Kuidas saaks tunnistuse võimupiire veel võrdsemalt jaotada? Seda kõike saab veel näha. Aga tundub, et sellest kujuneb midagi ühingusarnast.

Elvia Wilk on Berliinis ja New Yorgis elav kirjanik. Ta on Rhizome’i kaastoimetaja ning Transmediale kunsti- ja digitaalkultuurifestivali väljaannete toimetaja.