Hanna Hurr. Silvia Federiciga teed rüüpamas

Artikkel ilmus esimest korda Mask Magazine'is (2016). Intervjuu ja artikli kirjutas Hanna Hurr (Mask Magazine’i peatoimetaja). Eesti keelde tõlkis teksti Karl Erik Saks ja see ilmus 22. jaanuaril 2018 kaasaegse kunsti uudiskirjas. 

Mis värk selle nõiajahiraamatuga on? Hanna Hurr arutab materialistliku feminismi ema ja raamatu „Caliban and the Witch“ („Caliban ja nõid“) autori Silvia Federiciga, mida oleks meil veel õppida liikumiselt Wages for Housework ja teistelt, kes koonduvad taastootva tööjõu taha. 

Silvia Federici raamatu „Caliban and the Witch“ ilmumisest on möödas kaksteist aastat ja kuigi feminism läbib uuestisünni hiilgeaega, tundub, et aastakümnete eest esitatud roosilisest toetusavaldusest Hillary nn klaaslae murdmisele ning Federici ja teiste edendatud kapitalismi- ja imperialismivastastest seisukohtadest on lausa kosmiliselt kaua aega möödunud. Veetsin Federiciga koos õhtupooliku, et arutada 1970ndate naisliikumise realiseerimata visiooni ja selle järelmõju ning kuidas tema taastootva tööjõu teooriad on ka tänapäeval aktuaalsed.

Silvia Federici käib igal hommikul pargis jooksmas. Võib-olla seletab see, miks ta on 74aastasena asjadega nobedamalt kursis kui enamik tema põlvkonna esindajaid. „Ma just lugesin üht artiklit inimesest, kes sai „Pokemon Go’d“ mängides surma,“ ütleb ta, ja kutsub mind elutuppa. „Ma kuulsin, et see põhjustab igasuguseid probleeme.“ See on naine, kes innustas terve millenniumipõlvkonna feministe mõtlema selle peale, kuidas majanduskord on keskajast saadik naisi kohelnud. Pole üllatav, et ta on endiselt tähelepanelik.

Ma ei tea, kui palju on Autonomedia kirjastus Federici hinnatud raamatut „Caliban and the Witch: Women, The Body and Primitive Accumulation“ („Caliban ja nõid: naised, keha ja primitiivne akumulatsioon“) müünud, kuid kahtlen, kas see arv on ligilähedanegi sellele arvule, kui palju inimesi on seda teost lugenud. Ma olen näinud alternatiivkirjanduse poodides kuhjades paberkoopiaid, internetis jagatud PDF-faile ning märgistatud lehekülgedega eksemplare, mida loetakse reisil valjult ette ning jagatakse käest kätte justkui salajast püha teksti. Paljud tunnevad seda teost kui lihtsalt nn nõiajahiraamatut, mistõttu võib tunduda hämmastav, et see raamat on ikka veel aktuaalne. Siiski, see raamat ei ole ainult nõiajahist. Pigem on see ajalooline ülevaade kapitalismi tekkest ja levikust. 

Lühidalt: Federici on ühel meelel Marxiga, et kapitalism ei oleks saanud levida, kui sellele ei oleks eelnenud sadu aastaid jõhkrat vägivalda ja mässumeelsete organisatsioonide ohjeldamist. Federici aga täiendab Marxi argumenti ning näitab, kuidas me oleme tunnistajaks tööjõu ja potentsiaalse tööjõu akumulatsioonile – protsessile, mis oli vajalik selleks, et luua tänapäeva alandlik kapitalistlik kodanik. Ta väidab ka, et kapitalism säilitab end ise ning kasvab lakkamatu primitiivse akumulatsiooni kaudu (protsess, mis Marxi sõnul lõi tingimused kapitalistliku süsteemi väljakujunemiseks). Primitiivne akumulatsioon, millega kaasneb miljonite inimeste sissetulekuallika võõrandamine, ei ole lihtsalt mingi vana asi. See on endiselt ja püsivalt jõus ka tänapäeval. Federici pakub välja, et see sisaldab endas erinevuste tootmist ning on võimalik selle tõttu – hierarhiad, mis on loodud soo, rassi ja vanuse põhjal, mis eraldavad ja jaotavad inimesi, seejuures kodustades ühed ja marginaliseerides teised, selleks et toota pidevalt uusi töölisi, eraldada veel rohkem maad ja panna alus üha arenevatele ekspluateerimisvormidele.

***

„Ma arvan, et olin juba kümneaastaselt feminist,“ muigab Silvia Federici, lisades, et kui ta oli teismeline, kolis tema pere kommunistliku linnavalitsusega linna, mistõttu ta kasvas üles võrdlemisi kirikuvaenulikus keskkonnas. Teda mõjutasid ka muud tegurid. Ta isa oli filosoofiaõpetaja, kes õpetas ka ajalugu ning rääkis talle lugusid sellest, kuidas paavstid juhtisid armeesid, kuidas religiooni vaim peitus pigem ketserluses kui kirikutes, kuidas inimesed mässasid kiriku rõhumise vastu. Oma isalt kuulis ta esimest korda ketserite liikumisest, millest ta hiljem kirjutas ka oma tuntud raamatus. „Isa ütles mulle, et tegelikult olid ketserid need, kes täitsid kiriku rolli.“

Federici ema, nagu paljud teisedki naised, oli täiskohaga koduperenaine. Silvia ütles, et lapsena tundis ta hirmu naise traditsioonilise saatuse ees; ta hoidis kõrvale majapidamistöödest ning vaidles õega selle üle, kelle kord on koristada või nõusid pesta. „Mulle tehti väga varajases eas selgeks, et meheks ja naiseks olemise vahel on suur erinevus ning et on väga palju asju, mida mul tüdrukuna teha ei lubata. Ma ei tahtnud olla koduperenaine, sest mõistsin, et sellega ei kaasne mingit ühiskondlikku võimu. Hulk aastaid soovisin, et oleksin mees, mul ei olnud mingit tahtmist olla naiselik. Kõige vähem tahtsin ma olla nagu mu ema.“ Selles peituv iroonia ei jää talle märkamatuks: just see hirm ema saatusele alistumise ees innustas teda mingil määral saama radikaalseks feministiks, kes keskendub majapidamistööde poliitilisele loomusele.

Esialgu ma kõhklesin, kas küsida Federicilt tema suhte kohta emaga, sest see tundus nii klišeelik, kuid Federici kõneles meie vestluse käigus oma emast siiralt ja soojalt. Kui küsisin temalt, kas tema tutvus radikaalse feminismiga lahutas neid emaga üksteisest, vastas ta otsustavalt ei. „Vastupidi. Feminism andis mulle hoopis uue vaatenurga majapidamistöödele ja võimusuhetele ning sellele, mida tähendab naiste tehtud töö väärtuse vähendamine indiviidi ja kollektiivi tasandil ning see pani mind oma suhteid emaga ümber mõtestama. Tundsin end väga halvasti, sest olin olnud nii tänamatu ja seetõttu hakkasin sagedamini kodus käima ja tahtsin teda majapidamistöödes aidata. See muutis mu suhteid emaga, see muutis meid lähedasemaks.“

Federici kolis 1967. aastal USAsse, et alustada doktoriõpet Buffalo ülikoolis. Oli vaid aja küsimus, mil tema teed ristusid varajaste teise põlvkonna feministlike ringkondadega New Yorgis.

Jo Freemani sõnul leidsid noored naised üksteist sotsialistlikel, rassismi- ja imperialismivastastel kogunemistel ja teistel üritustel, mida 1960. aastatel korraldati. Siis lõid nad enda rühmitused, kui nende kaaslased keeldusid neid tõsiselt võtmast. Esimesed rühmad moodustusid spontaanselt Chicagos ja Seattle’is 1967. ja 1968. aastal. Paari järgneva aasta jooksul jutud levisid ning jõudsid ka Federicini. „Feminism sai liikumisena alguse 1969. aasta suvel ja sügisel, pärast kurikuulsat Chicagos peetud SDS konverentsi, mis pani aluse ka Weathermeni organisatsioonile. Mitmed naised hakkasid pärast seda konverentsi omapäi feminismi esindama. Ma olin sel ajal Itaalias – käisin siis suvevaheaegadel kodus – ning kui ma septembris naasin, oli naisliikumine juba olemas. Sel sügisel kuulsin ma esimest korda feministlikke kriitikuid ning lugesin esimesi feministlikke manifeste, ja ma ei vajanud veenmist.“

Kogemus millegi uue avastamisest, mis meeldib niivõrd, et muutub kohe omaseks, on midagi, millega mina ja paljud teised, kes on mingilgi määral poliitikast huvitatud, suudavad samastuda. Kui ma küsin, milliseid tundeid tekitas temas feminismi tärkamine, kirjeldab ta neid kui emotsionaalseid pöördepunkte, millest üks oli siis, kui ta viibis New Yorgis sadade teiste naistega ühes ruumis. „Ma ei olnud kunagi oma elus olnud nii paljude naistega ühes kohas koos. Tänapäeva noorte naiste jaoks ei oleks see midagi niivõrd tundeelamuslikku, sest teie olete harjunud naisi koos nägema. Meie ei olnud sellega harjunud. Me tulime maailmast, kus naised olid paaris meestega. Oli aegu, kui veetsime aega oma sõbrannaga, aga see oli lapsepõlve asi. Me nimetasime seda l’amica del cuore’ks – südamesõbraks, parimaks sõbrannaks. Naiste maailm oli tühine maailm, maailm, kuhu sa pidid varem või hiljem minema, kui leidsid oma elu olulisima mehe.“

Naisliikumise ülesandeks sai seda kõike – majapidamistööde, perekonna ja lapsekasvatamise maailma – esile tõsta kui midagi kapitalismile omast. Huvitav, et Federici kirjeldab sellega samaaegset isikliku tähelepanu nihkumist: teiste naistega isiklike suhete võimsuse, väärtuse ja poliitilisuse taasavastamist. „Olla esimest korda elus 400 naisega ühes ruumis oli vapustav. Me olime kõik üksteisest suures vaimustuses ning muutusime kiiresti meeste vastu ükskõikseks. Mäletan, kuidas ma vaatasin enda ümber ning lausa värisesin sisemiselt. See tundus justkui revolutsioon.“

Kuulates Federicit sellest kõigest rääkimas, näen silme ees oma elu: sõbrannadega koos veedetud intiimseid hetki lapsepõlvest, teismeeast ja varajasest täiskasvanueast, segatud üksildaste hetkedega, mil püüan ennast tõestada maailmale, meeste maailmale, ning hilistes kahekümnendates nende suhete võimu taas avastades. See on õpetanud mulle hellust, hoolivust ja tähelepanelikkust, solidaarsust ja lahkust. Ent muutun närviliseks, kui kuulan Silvia Federicit kõnelemas naisi täis ruumidest. Niisuguse erutuse tundmist väljendada on tänapäeval justkui tabu ja sellel on mõjuvad põhjused – mõned feministlikud rühmitused tõrjuvad transnaisi ja transmisogüünia on endiselt väga levinud. See kergus, millega tavalised naised leiavad lohutust ruumi jagamises, annab meile endiselt viletsa ettekäände transnaiste ja teiste patriarhaadi poolt marginaliseeritute kõrvaletõrjumiseks. See kõik on väga keeruline, kuigi ma saan temast täiesti aru ning ka 2016. aastal suudan tema looga samastuda. Esimesel ja ainsal korral, kui ma kohtusin psühholoogiga, palus ta mul pöörata tähelepanu nendele tunnetele, mis tekitavad kurku klombi ja toovad silmi pisarad ning et „selle vastupanu taga peitub midagi keerulist ja reaalset ja piisavalt tähenduslikku, mis vääriks tegelemist“. See ei ole just kõige parem tunne.

Silvia Federici on tihti viidanud Mariarosa Dalla Costa artiklile „Women and the Subversion of the Community“ („Naised ja ühiskonna õõnestamine“) kui tekstile, mis mõjutas tema kapitalismi-, ekspluateerimis- ja paljunemisalaste vaadete ajaloolis-teoreetilist arengut kõige rohkem. „Mul oli juba niigi vasakmeelne taust, aga Mariarosa Dalla Costa artikkel aitas mul mõista, mida tähendab feminism klassipoliitikas. Asjad hakkasid paika loksuma ja ma hakkasin asju uutmoodi tõlgendama.“ Dalla Costa mõju tema töödele on silmanähtav: tema artikkel kirjeldab taastootva tööjõu keskset kohta kapitalismis – alustades tasustamata majapidamistöödest ja haridussüsteemi rollist ühiskonna reprodutseerimises ehk taasloomises. Tema sõnul on koduperenaise isoleeritus ja sõltuvus meestest kapitalismi säilitamise põhimehhanismid ning ta esitab endiselt vastuolulise argumendi, mille kohaselt vastuhaku keskus on kodu: „Koduperenaise eraldatus seisneb peidetud sotsiaaltöös ja sellest rollist tuleb lahti saada.“

Federici asutas koos Mariarosa Dalla Costa ja Selma Jamesiga rahvusvahelise feministide organisatsiooni, mis pani 1972. aastal aluse liikumisele Wages for Housework. Federici jätkas selle rühmade asutamist Brooklynis ja mujal USAs. 1975. aastal avaldas Federici tekstid „Wages against Housework“ („Palk majapidamistöö vastu“) ja „Why Sexuality is Work“ („Miks seksuaalsus on töö“), mis väljendasid liikumise Wages for Housework keskseid seisukohti: kapitalism sõltub koduperenaise tasustamata taastootvast tööst – uute tööliste sünnitamisest, nende toitmisest ja riietamisest ning nendele emotsionaalse toetuse ja stabiilsuse pakkumisest kriisiolukordades. Kui koduperenaised keelduksid seda tööd tegemast, oleks kapitalism kokkukukkumise äärel.

Nelikümmend aastat hiljem ei pruugi idee kapitalismist kui millestki, mis saab alguse ning millega tuleb võidelda köögist, olla enam niivõrd asjakohane. Mõtelge, mitut koduperenaist te teate ja kas kapitalism mitte ei tundu õitsevat? See-eest liikumise Wages for Housework peamine eesmärk ei olnud ainult majapidamistööde eest tasu nõuda. See liikumine sai inspiratsiooni Itaalia operaismo-liikumisest ja kolonialismivastastest rahutustest, kasutades töötasu strateegiana, mis paljastaks, kui paljusid ühiskondlikke kohustusi, mida nimetatakse ebaproduktiivseks, täidetakse varjatult kodus ning kui paljud tasustamata töölised on tegelikult kapitalistliku vara akumulatsioonile kaasa aidanud. Dayna Tortorici kirjutas Federici kohta artiklis „More Smiles? More Money“ („Rohkem naerul nägusid? Rohkem raha“): „Sõnastades kõik naiste sotsiaaltegevused ümber tööks, kaasab Federici nad majandusse lausa ekstreemsuse tasandil. Kogu selle asja mõte ei ole tegelikult määrata formaalsele suguelule hind või suurendada väärtuste kategooriaid nii, et nende kasutegur kukuks kokku; selle eesmärk on näidata, kuidas väidetavalt mittekapitalistlikud tegevused toetavad majandussüsteemi, mis struktureerib ja korraldab suurt osa meie igapäevaelust.“ Tegelikult on võimatu kindlaks määrata, millist rolli on majapidamistöö majanduses ajalooliselt mänginud kapitalikriiside maandamise ja majanduse taaskosutamise kaudu. Kui keegi jääb oma tööst ilma, kui mõni tööline äkitselt haigestub, kui politsei keerab kellelegi, kui majanduse seis muutub aina ebakindlamaks, jättes inimesed masendusse ja lootusetusesse, siis üldiselt on emmede ja kodu kohustus need inimesed korda teha, anda neile koht puhkamiseks ja taastumiseks, pakkuda väljund vihale ja hädale – olgu see siis toidu, ruumi, armastuse ja emotsionaalse toe, ravimise või seksi abil.

Kuigi selle osas, millised võimalused on naistele kättesaadavad, on palju muutunud, võib neist osa saada vaid mõnes maailmaosas ja vaid mõnes valdkonnas. Kõigest hoolimata on endiselt nõnda, et kapitalism toetub loendamatutele tasustamata või alatasustatud taastootva töö vormidele ning paljud oleksid üllatunud, kui saaksid teada, et selle, kuidas me tänapäeva tingimustest räägime, sõnastas juba Wages for Housework. Alustada võiks tundelise pingutuse kui töö kirjeldamisest, kritiseerides seejuures töölisliikumist meie palgatööst sõltuvuse kindlustamise pärast, ning lõpetada hüvitiste nõudmisega orjatöö eest ja sotsiaalhoolekandes töötavate naiste raskuste toetamisega. Paljusid neist asjadest, mis levivad Twitteris, nagu oleksid need uued avastused, analüüsisid Federici ja tema aatekaaslased juba 1970ndatel.

Federici nägi oma silmaga, kuidas naisliikumine sai tuule tiibadesse New Yorgis. 1975. aastaks oli sellest saanud massiliikumine. Kui ma küsin temalt, kuidas oli olla osa sellest kõigest, muutub ta elavaks. „Seda oli näha lausa tänavatel. 8. märtsil tuli tuhandeid naisi välja protestima. See oli väga võimas ja see ei olnud üksnes valgete pärusmaa. Eriti hästi mäletan ma 1971. aasta ülemaailmset naistepäeva. Pärast suurt demonstratsiooni läksime Union Square’ile. Seal oli hiiglaslik poodium ja sellel poodiumil seisis kolm naist. Üks Young Lordsi, teine Black Panthersi ja kolmas Witches’i organisatsioonist. See energia oli hämmastav.“

Mida häälekamaks ja suuremaks liikumine kasvas, seda enam hakati selle jõudu igast küljest ohjeldama. 1970ndate teisel poolel tekkis suur tõmme naiste töölisliikumise asutamise vastu mida Federici ise kritiseeris – mitte selle tõttu, et organisatsioonides, mis annaksid naistele paremaid koduvälise töö võimalusi, olnuks midagi halba, vaid seetõttu, et see koondas kõik feministlikud jõud palgatöö ümber, rõhudes sellele, et palgatöö aitab kaasa naiste emantsipeerumisele. „Minu jaoks oli see piirang, mitte et töölisliikumine olnuks vale, vaid pigem seetõttu, et üha enam hakati taastootva tööga seotud võitlust hülgama. Kui kaks aastat hiljem, 1976. aastal, jõudis sünnituspuhkuse teema ülemkohtusse, ei toetanud naisliikumine seda täies koosseisus. Kardeti, et kui hakkame niisuguseid „privileege“ nõudma, ei oleks meil enam õigust nõuda poliitilist võrdsust ja võrdset palka võrdse töö eest. Sama juhtus ka sotsiaalhoolekandega – kui hoolekandega tegelevaid naisi hakati ründama,ei tõmmatud kaasa feministe, kes oleksid selle vastu võidelnud,ning see oli suur viga.“

Teine suurem ülevõtmine tuli ÜRO ja USA valitsuse poolt. „1970ndateks oli naisliikumine täiesti üle võetud. See oli tähtis pööre, mille ajaloolisi tagajärgi pole veel päriselt mõistetud. ÜRO pakkus end välja naiste emantsipatsiooni toetajana, korraldades 1975. aastal esimese rahvusvahelise naiste konverentsi Méxicos.“

Kui ma palun tal selgitada, mis juhtus ja miks, siis ta vaatab mind korraks nii, nagu poleks ta kindel, kuidas seda tohutu tähtsusega hetke täies ulatuses sõnadesse panna: „ÜRO sekkus naisliikumisse mitmel moel ja mul läheks selle detailse kirjeldamise peale terve õhtu.“ Kokkuvõtlikult ütleb ta, et institutsionaalse tähelepanu suurenemise naisliikumise vastu põhjustas kaks asjaolu. „Esiteks jõuti arusaamale, et teatud tüüpi kokkulepe ei kehtinud enam. Naised ei olnud enam nõus meestele alluma ja suhestuma riigi ja kapitaliga meeste vahenduse kaudu. ÜRO sekkumine feministlikkusse poliitikasse väljendas arusaama, et nüüdsest peab kapital tegelema otse naistega ja et kui naiste nõudlust iseseisvuse järele õigesti taltsutada, korrastada ja suunata, saaks seda ära kasutada kriisis oleva majanduse taaselustamiseks. Täpsemalt, naiste nõudlust tasustatud iseseisvuse järele saaks ära kasutada 1970ndate kapitali ähvardava tööjõukriisi lahendusena. Kasumimäärad olid kokku kukkumas, mitmel pool maailmas toimusid kolonialismivastased rahutused, siin ja Euroopas olid töölisrahutused. Äkki, justkui eikusagilt, tekkis hulk naisi, kes nõudsid õigust tööd teha, nõudsid olla osa palgatööjõust… Kõigi nende jõudude mõjul avanesid tööturul naistele uued võimalused. Ma ei kahtle selles, et naiste massiline sisenemine tööturule oli üks faktor, mis aitas tööjõukriisist üle saada. Ma ütlen massiline, sest mustanahalised naised pidid alati töötama, kuna nemad ei saanud toetuda mehe stabiilsele palgale.“

Võib-olla toonitab Federici seda aega seetõttu, et see näitab, miks peamiselt palgatöö ja reformide kohta nõudmiste esitamine on strateegia, mis toob ainult lühiajalist kasu ning tõenäoliselt pikemaajalisi tagasilööke. 1970ndatel alanud nn tööjõu naisestumine on peamiselt võimaldanud keskklassi tavalistel valgetel naistel saada paremaid positsioone ärimaailmas ja poliitikas, saada juhtideks ja tegevdirektoriteks ning varsti loodetavasti ka presidendiks. Muidugi on palgad endiselt ebavõrdsed ja tööturg endiselt seksistlik. Üldiselt on läänemaailmas teatud klassi kuuluvate meeste ja naiste vahelise „võrdsuse“ suurenemine kokku langenud uute inimrühmade tekkega, kes on sunnitud tegema vähetasustatud taastootvat tööd, luues seejuures uue ülemaailmse jaotuse taastootvast tööjõust, kus laste ja vanurite eest hoolitsemine, koristamine, õmblemine ja toiduvalmistamine jääb rassiliste vähemuste, värskete immigrantide ja kõrghariduseta millenniumipõlvkonna hooleks.

„Sama asi juhtus kolonialismivastase liikumisega kümme aastat tagasi: kui ÜRO sai aru, et kolonialismivastastest rahutustest pole võimalik võitu saada, astusid nad vahele ja võtsid asja üle, esitledes ennast seejuures dekolonisatsiooni juhina. Mõned inimesed said surma, näiteks (Patrice) Lumumba, teised valiti välja ja pandi uutele kohtadele. Võib öelda, et ÜRO tegi kindlaks, et dekolonisatsioon toimuks just nii, et ei tekitaks palju kära ega kinnitaks rahvusvahelise kapitali huve. See on peamine põhjus, miks meil oli tavaks rääkida neokolonialismist, kuna koloniaalsuhe on endiselt jõus. Kuigi nüüd kinnistati see suhe pigem pärismaise juhtiva klassiga.

Kõigepealt sekkus ÜRO kolonialismivastasesse liikumisse ning selleks ajaks, kui naisliikumisega taheti sama teha, oli neil juba läbiproovitud taktika. Nad panid aluse uuele nn globaalsete feministide klassile, kes käisid siin ja seal rahvusvahelistel institutsionaalsetel kogunemistel, kus veetsid terveid õhtuid dokumentide sõnastuse üle vaideldes. Nad koostasid uusi tegevuskavasid, milles võtsid omaks feministliku keelekasutuse, kuid said lahti selle õõnestavast sisust. ÜRO tekstid kõnelevad näiteks naistevastasest vägivallast, aga ei täpsusta, kust see vägivald alguse saab ning millised sotsiaalsed jõud selle eest vastutavad.“

Ta ütles, et Pekingis 1995. aastal toimunud ÜRO neljas rahvusvaheline naiste konverents oli viimane piisk karikas. „Ühtäkki läksid kõik feministid Pekingisse ning see tundus justkui koht, kus sa pidid olema, et olla osa naisliikumisest. Väidetavalt oleks seal võinud kohata naisi Aafrikast ja mujalt maailmast. Väga hea! Mõtlesin siis, et zapatistid korraldasid hämmastava kohtumise Chiapase mägedes, mis tõi samuti kokku inimesi üle terve maailma, ning nemad olid vaesed pärismaised talupojad, kes ei kuulunud ÜROsse. Siiski, nemad said sellega hakkama, miks mitte meie? Ma olen alati öelnud, et ka naisliikumine oleks sellega hakkama saanud ning neil ei ole vaja ÜRO abi, et luua rahvusvahelist solidaarsust.“

1980. aastatel töötas Federici Nigeerias õpetajana. See oli aeg, mil Aafrikas alustati struktuurilise kohandamise programmidega ning see kogemus innustas teda kirjutama teose „Caliban and the Witch“. Koos Leopoldina Fortunatiga kirjutas ta 1984. aastal raamatu, mis kirjeldas kapitalismile ülemineku mõjusid paljunemisprotsessidele, kuid Nigeerias elades nägi ta oma silmaga neidsamu protsesse, mis viidi läbi kapitalismi varajastel aastatel Euroopas – maa erastamine, kohaliku majanduse ja kogukondliku korra lõhestamine, ühiselu säilitavate varade hävitamine. Ta mõistis ka, et paljud inimesed näevad oma elu „radikaalses vastuseisus kapitalistliku tootmise nõuetega“. Meenutades, kui oluline oli naiste osa vastupanus palgatööle, otsustas ta uuesti üle vaadata 20 aastat varem alustatud teadustöö ning uurida feodalismi üleminekut kapitalismile ja seda protsessi, mida Marx nimetas primitiivseks akumulatsiooniks.

On arusaadav, miks tollal ja ka nüüd ei ole Federici tähelepanu suunatud ainult naistele; tema keskendus neile majanduslikele jõududele ja institutsionaalsetele mehhanismidele, mis koos lõid naise kui koduperenaise, kes töötab, et taasluua tööjõudu kapitali tarbeks: tagamaks nii tööliste kvantiteeti kui ka kvaliteeti. Kui ta kirjeldab aastakümnetepikkust naisliikumise ülevõtmist kui suurt südamevalu, suudan ma tema kirjeldatud kaotust vaid ette kujutada. Ta arvab, et kapitalismiga võitlemisest huvitatud naisliikumine vaikiti maha.

Veel rohkem muret tekitab talle tänapäeval levinud väide, et naisliikumise nii-öelda teine laine, millest ka tema osa võttis, on kaotanud oma tähtsuse.

„Tänapäeval võetakse sotsiaalseid gruppe siduvat intersektsionaalsust uue avastusena. Minu jaoks ei ole see uus, see oli osa ka meie analüüsist. Selma Jamesi „Sex, Race and Class“ („Sugu, rass ja klass“) uuris rassilise ja seksuaalse ärakasutamise suhet ning hierarhiaid ja ideoloogiaid, mida kapitalism pidi looma, et peita ja muuta omaseks teatud tööjõu ärakasutamise vorme. Aafrika rahvaste orjastamine ning naiste töö ja sotsiaalse positsiooni väärtuste vähendamine on omavahel alati seotud olnud. Me analüüsisime nende materiaalset alust.

Mul on raske omaks võtta väidet, mille kohaselt 1970ndate feminismi nn teine laine oli selles suhtes täielikus teadmatuses. Naisliikumine hakkas kasvama pärast Black Poweri ja kodanikuõiguste liikumist ning seda mõjutati samamoodi, nagu 19. sajandi esimesi feministe mõjutati surmanuhtluse keelustamise küsimustes. See vastab küll tõele, et 1970ndate feminismis ei olnud piisavalt klassipoliitikat ja rassismivastast poliitikat. Ent olid ju rühmitused, nagu meie oma, kelle töö tunnistas rassismi ja seksismi järjepidevust. Oli mitmesugust naisliikumist.“

Tema hinnangul kogub kapitalism endiselt jõudu samade mehhanismide abil, mis olid kasutusel juba siis, kui ta ise feministliku liikumisega liitus, mistõttu tema kui naine peab palgavõitlust endiselt aktuaalseks.

„Juba kapitalismi algusaastatest on naised võidelnud selle vastu, mida naiseks olemine tähendab. Minu jaoks tähendas see alati teatud ekspluateerimisvorme, teatud tööjaotust ja teatud võitlust. Ilmselgelt on ka siin erinevusi. On hierarhiad ja ebavõrdsus, eriti rassi ja vanuse alusel. On ka ühiseid huvisid, kuigi siin tõmban ma piiri, sest ma ei näe kapitalistliku klassi kuuluvaid naisi oma nn õdedena. Sellepärast ei taha ma lahti saada naise kategooriast. See ei ole bioloogiline kategooria, see on ühiskondlik-poliitiline ja ajalooline kategooria. Kui sa ei ole võimeline kirjeldama oma seisundit, siis sa ei saa ka vastu hakata. Kui ma mõtlen naise peale, asetan ma ennast ajajoonele ja teatud tüüpi vastuhaku sekka, mida naised üle maailma tänapäevani jätkavad.“

Üks asi on kindel: Federici argument, et kapitalism toimib taastootva tööjõu rakendamise ning erinevuste ja eelkõige hierarhiate loomise kaudu, et panna kindlat tüüpi inimesed kindlat tüüpi tööd tegema, on täpselt sama oluline ka täna, kui see oli 1970ndatel ja 1980ndatel. Me seisame silmitsi reaalsusega, kus robotid vahetavad välja suuri tööliste gruppe – alustades teenindustöölistest ja käsitöölistest ning lõpetades hooldustöötajate ja õpetajatega –, ajal, mil inimeste loovtööst on puudus. Samal ajal erastatakse üha enam teenuseid, nagu lapsehoid ja tervishoid, jättes maha üha kasvava vaese elanikkonna, kes ei saa neid teenuseid kasutada ning kes on sunnitud selle tasa tegema topelttööga. Facebooki laadsed teenused justkui täidaksid nõudlust suhtlemise ja emotsionaalse sidususe vajaduste järgi, kuid tegelikult teevad emotsionaalset tööd endiselt suuresti samad inimrühmad nagu ennegi, kusjuures töö staatus on seal muutunud veelgi ähmasemaks.

Federici ei õpeta enam, aga tundub, et see ei ole tema hoogu vähendanud. Ta kirjutab endiselt ja teeb ettekandeid ning kui me kohtusime, oli ta äsja tulnud Rootsist, kus ta osales konverentsil „Expansions of Homecraft“ („Kodukäsitöö laiendused“). Tema elutoa seinad on kaetud raamatutega ning ühel pool tuba on suur lahti käiv laud, millel istub tema 11tolline MacBook Air sülearvuti. Tundub, et ta oli enne minu siiajõudmist millegagi ametis. Samal ajal, kui me ootame fotograaf Luis Nieto Dickensi saabumist, küsin ma temalt, milline näeb välja tema päev.

„Hommikul tõusen üles ja lähen parki jooksma. Siis ma teen tööd. Praegu tegelen ma kahe käsikirjaga. Üks neist on antoloogia meie New Yorgi liikumise Wages for Housework komitee materjalidest.“ Ta võtab oma arvutilt katte, mis on ühe Wages for Housework’i ürituse illustratsioon. „Teine on raamat lihtrahvast. Mul on ka üks pikaajaline projekt, mille puhul ma pole kindel, kas ma selle lõpetan, aga see räägib kapitalismi lastest, mis oleks mingil määral „Caliban and the Witch“ lõppsõna. Viimasel paaril aastal olen palju reisinud, mida ma tavaliselt ei tee. Ma saan palju e-kirju, mis on hea, aga ka häirib mind. Püüan praegu välja mõelda, kuidas sellega toime tulla. Mulle ei meeldi neid lugeda, mulle ei meeldi neile vastata. Muidu teen ma majapidamistöid ja käin kohtumistel. Mõnikord käin ma Mayday [Space] kohvikus, Woodbine’is, Bluestockingsi raamatupoes ja sellistes kohtades. Meil on George’iga [Caffentzis] aktiivne ühiskondlik elu. Tihtipeale on meil siin elutoas õhtustamas kokku ligi kümme inimest. Ülejäänud aja ma loen ja kirjutan.“

Luis saadab mulle sõnumi, et ta on väljas, nii et jooksen kolm korrust alla, et ta sisse lasta. Me vabandame uksehoidja ees, kes ei paista olevat üldse üllatunud, et mingid imelikud noorukid jooksevad trepist üles ja alla, et Silviaga kohtuda. Toas võtab Luis kaamera välja ja hakkab pildistama ning Silvia mängib graatsiliselt kaasa, poseerib kaamera ees ja järgib meie juhiseid.

Silvia Federiciga kohtumise ja selle artikli kirjutamise vahel lugesin kõik tema raamatud uuesti läbi ning tundsin tema teoste mõju kõikjal – politsei tulistamist kajastavates uudistes kuni Twitteris emotsionaalse töö teemal sonimisteni välja. 1. augustil (2016) kuulsin, et Baltimore’i politsei lasi maha Korryn Gaines’i, olin seejärel kaua üleval ja vaatasin YouTube’i videoid tema varasematest kokkupuudetest politseiga. Ma ei kahtle, et Korryn Gaines lasti maha just seetõttu, et ta ei olnud nõus osalema süsteemis, mis sõltub tema koostööst. Ta kehastas kaht tüüpi sihtmärki: mustanahalise inimese väljasaatmisest või koloniseerimisest keeldumine on tööjõuna kasutatavate inimeste akumulatsiooni vastane kuritegu; naise keeldumine kodustada oma lapsi on elu loova võime akumulatsiooni vastane kuritegu. Gaines’i kuriteod olid terve süsteemi vastu. See tuletas mulle meelde, miks Federici looming on ka tänapäeval niivõrd väärtuslik. Tema kirjutised annavad meie ühisele jagatud rahulolematusele ajaloolise järjepidevuse; see pöörab meie maailma „normaalsuse“ pea peale, öeldes, et kapitalismi, patriarhaadi, rassismi ja kolonialismi vastu koos ja korraga võitlemine on täiesti mõistlik.