Paul B. Preciado: Barokne tehnopatriarhaat

Paul B. Preciado taastootmise teemal
Artikkel ilmus esmakordselt ajakirja Artforum 2018. aasta jaanuarinumbris. Teksti tõlkis eesti keelde Karl Erik Saks.

MAA ON MUUTUMAS. Võim on muutumas. Me oleme läbimas paradigma muutust, mis võib kokkuvõtteks olla sama kaalukas nagu need epohhe loovad murrangud, mida ajalooliselt “varauusaja” peatüki alla liigitatakse. Sellest hoolimata ei ole veel muutusi, mida me praegu kogeme, süstemaatiliselt määratletud. Enne kui hakkame välja arendama tõhusaid vastupanustrateegiaid, tuleb kaardistada juba toimivad võimutehnikad, ning moodustada kriitiline keel, mis vastaks meie olukorrale. Ja see omakorda tekitab vajaduse meie kriitika fookust nihutada.

Enamik uuringuid käimasolevatest muutustest keskenduvad protsessidele, mida üldiselt tuntakse neoliberalismi põhiomadustena: majanduse finantsistumine, väärtuste abstraheerumine, informatsiooni digiteerimine, omavahel seotud arvutivõrkude levik, tööstuse automatiseerimine ja tööjõu robotiseerimine. Nendes uuringutes mõistetakse võimu endiselt kui tootmisvormide omastamise, liberaliseerimise ja haldamise tarbeks loodud sotsiaalsete normide kogumikku. Kuid kuigi muidugi tuleb tootmise muutuva olemuse üle arutleda, ei ole me veel adekvaatselt suutnud selgitada võimu loomust taastootmise protsessides. 

Just taastootmises – seksuaalses, ühiskondlikus, kultuurilises – tuleb meil silmitsi seista nüüdisaegse võimu kõige olulisema tahuga. Nimelt on võimu suhestatus eluga see, mis kõige rohkem muutub. Ja ma ei viita seejuures ainult biovõimule ja selle piiratud tähendusele, mille Foucault 1970. aastatel populariseeris, vaid kõikidele modaalsustele – puhtast jõust, vägivallast ja surma mõistmise võimest (nekropoliitika) kuni võimeni dešifreerida, säilitada, paljundada ja modifitseerida eluvorme –, mille kaudu võim mõjutab kogu elusloodust. Muundumas on “enesevalitsemise kunst”, suhted, institutsioonid, diskursused ja tehnikad, mis võimaldavad elusorganismi pidada “inimeseks” või olla taastoodetava kodanikuna tuvastatavad, samuti protsessid, mille kaudu keha (orgaaniline või mehaaniline) osutub mina-olendiks.

Elu selle kõige lihtsamas mõttes − nagu seda on defineerinud mitu koolkonda − on süsteem, mis on võimeline end alal hoidma ja taastootma. Selleks et seda teha, tuleb sellel süsteemil energiat (toit, päikesevalgus, fossiilkütus jms) soojuseks muundada, suunates osa sellest energiast enda ainevahetusse, et elus püsida ja paljuneda. Iga poliitiline kord reguleerib kollektiivseid energia kogumise ja jaotamise meetodeid ning elu taasloomist. Ajalooliselt inimeseks kutsutud loomaliigi puhul on paljunemise biokoodi evolutsioon seostatud − ning võibolla isegi ületatud − semiootiliste koodide kiire arenguga, st pidevas muutumises ja moondumises olevate keele, teadmiste ning tavadega, mida me kutsume kultuuriks. Ning kultuuri (tehnoloogia, ideoloogia) evolutsioon panustab omakorda tagasi elu regulatsiooni, mõjutades – ja hägustades – seejuures meetmeid, mille kaudu võim täidab fundamentaalset paljunemise juhtimise ja selle haldamise ülesannet.

Nii liberaalsed kui ka kommunistlikud võimuteooriad naturaliseerivad paljunemist ning käsitlevad seda ebaajaloolisena (kui nad seda üldse käsitlevad). Seetõttu on hädasti vaja paljunemine denaturaliseerida. Selle eesmärgi täitmiseks esitan märkused võimukordade ajaloolise arhiveerimise kohta, mille aluseks on elusloodus ning mis, oma läbipõimunud keerukuses, kujutavad meid alamatena – poliitiliste elavate fiktsioonidena. Seda ajalugu saab sisuliselt mõtestada kolme võimutehnika vastastikmõjuna.

Esimene neist on arhailine nekropatriarhaalne võimukord, mille kohaselt on ainult mehe keha täielikult suveräänne keha. Naiste, laste ja teiste organismide kehad on alaväärsed. Nekropoliitilises mõttes on mehe iseseisvus defineeritud õiguspärase vägivallamonopoli kaudu. Isalik ja meesoost autoriteet on ürgne ja absoluutne. Isa on see, kellel on õigus otsustada surmamõistmise ja oma naise, laste ning kõigi teiste alluvate saatuse üle. See nekropatriarhaalne suveräänsuse käsitus on kõige vanem ja levinum võimu teostamise viis, mis realiseerub loodusvaradega seoses ekstraktivismina, territooriumiga seoses okupatsioonina, ühiskondliku tegevusega seoses domineerimisena ja seksuaalsusega seoses vägistamisena.

Teiseks on heteroseksuaal-koloniaalkord, mis arenes välja koos modernismiga. See viieteistkümnendal sajandil alguse saanud kapitalistlik ja koloniaalne tootmissüsteem ümbritseb ning ületab patriarhaalsuveräänsust. See ei oleks võimalikuks saanud ilma uue, rassi poliitilise kategooriata, mis tõi kasutusse esilekerkinud empirismi ja teadusliku uurimuse diskursused, et seadustada istandussüsteem, orjapidamine ning rassivahelisi abielusid keelustavad normid. Need (näiliselt) anatoomilised ja psühhopatoloogilised seksuaalse erinevuse, heteroseksuaalsuse ja homoseksuaalsuse mõisted kuritarvitasid neidsamu diskursusi, et valitseda koloniaalimpeeriumide paljunemistavade üle. Monique Wittig, Guy Hocquenghem, Angela Davis, Judith Butler, Jack Halberstam, Achille Mbembe ja teised on pakkunud asendamatuid ülevaateid viisidest, kuidas heteronormatiivsus ja rass on konstrueeritud (vastavalt) seksuaalse ja füsiognoomilise seisundina, vastanduseks võimutehnikatele, mis määravad kehade asukoha tootmis- ja taastootmissüsteemis. Naisi, lapsi, erineva nahavärvusega inimesi, pärismaalasi, nn puudega inimesi, hälvikuid ja loomi peetakse mitteinimesteks, infrakodanikeks, kellel puudub ligipääs valitsemise või teadmisloome tehnikatele ja mõju hegemoonlike formuleeringute üle, mis sätestavad, mida üldse tähendab inimeseks olemine.

Üheksateistkümnenda ja kahekümnenda sajandi standardiseeritud heteroseksuaalsus koos selle identiteedi ja erinevuse loogikaga toestab seksuaal-industriaalset taylorisatsiooni ja genitaal-fordismi. See meditsiinilis-legaalne seksuaalsuse kontseptsioon aitas bioloogilise taastootmise muuta võimalikult kiireks ja odavaks, selleks et tagada tööjõud tööstuse tarbeks ja uued rahvusriigid. Selle lõpptulemus: tuumikperekonna – eraldatud, paljunemise ümber konstrueeritud ja hõlpsasti siiratav kooslus, mis peab hõlbustama rassilist ja majanduslikku segregatsiooni – ühiskonna baasüksuseks kinnistamine. Modernism lõi mitte üksnes uue masinaga kohandatud töötava keha, vaid ka uue hinge, kes on võimeline ihaldama vaid seda seksuaalsust, mis on taastootmise seisukohast tulus.

Kolmas võimutehnika tüüp on farmakopornograafiline kord, mis on esile tõusnud alates 1960. aastatest, kuigi selle juured peituvad 1953. aastas, kui avastati DNA kaksikheeliks. Seda võimukorda iseloomustab genoomide väljaselgitamine ja manipulatsioon: hormonaalsete ja kirurgiliste meetodite kaudu, millega muuta keha välimust ja ainevahetust, ning uute soo, interseksuaalsuse ja transseksuaalsuse kontseptsioonide leiutamise kaudu. Need uued sotsiaalse juhtimise modaalsused on vastureaktsioon seksuaalse erinevuse episteemilise korra kriisile. Kuigi paistab selge olevat, et sugu ei saa taandada kahele sugupoolele ega defineerida nii-öelda reproduktiivorganite kuju järgi, püüdlevad ravi- ja õigusasutused binaarsuse rekonstrueerimise poole, et säilitada ühiskondlikke hierarhiaid. Samas on viimaste kümnendite jooksul heteroseksuaalset paljunemist juhtivad tehnikad üha ilmsemaks saanud. Esiteks eraldasid (naiste) rasestumisvastased tabletid heteroseksuaalsuse paljunemisest, muutes iganenuks arusaama, mis esialgu õigustas hetero- versus homoseksuaalsuse skeemi kui normaalse paljunemisvõimelise ja patoloogilise mittepaljunemisvõimelise seksuaalsuse vastasseisu. Teiseks, in vitro (kehavälise) viljastamise tulekuga hakkas seksuaalne rekombinatsioon toimuma kehaväliselt. Varsti muudab välise emaka industrialiseerimine ka arhailise maskuliinsuse ja feminiinsuse eristamise iganenuks. Orgaaniliste ja tehislike sigitajate vältimatu eristamine toob kaasa uue taastootva tööjõu tüübi. Kolmandaks andis internet – globaalne masturbatiivne multimeedia protees, mis pakub piiramatut ligipääsu pornograafiale ja tarbimisele – viimse halastuslöögi niigi juba ümberpiiratud arusaamale kehast kui taastootva energia konteinerist, mida tuleb kasutada ainult laste eostamiseks. See võimukord suunab taastootva energia tootmise valda ja transformeerib rahaliseks väärtuseks.

Farmakopornograafiline produktsioon ja reproduktsioon paistavad nõudvat nn loomingulise hävitustöö hetki. Radioaktiivsete elementide rakendamine 20. sajandi keskel andis inimestele võime hävitada kõik planeedi elusolendid (võib-olla välja arvatud bakterid). Tuumasõda, mis ühendab farmakopornograafilised tehnikad nekropatriarhaalsete ajenditega, kõrgub meie üle endiselt ähvardavana. Võimalik nekropoliitiline sünergia farmakopornograafiliste meetoditega peitub ka emakavälises paljunemises, uutes genoomide muundamise ja rahastamise meetodites ja uut tüüpi sekkumises meie hinge kujundusse. Kõik need koos pakuvad enneolematuid võimalusi kontrollida, välistada ja hävitada teisi inim- või mitteinimorganisme. Isekas nokitsemine geenide ja bioomide kallal toob kindlasti kaasa tahtmatud tagajärjed, mille ettekujutamiseks või ennustamiseks oleme aksiomaatiliselt võimetud. Me peame võtma vastutuse selle uue olukorra eest: oleme esimene liik, kes on võimeline seadma ohtu kogu selle planeedi eluslooduse.

Lühidalt, kogu maapealse elu püsimajäämine sõltub koostööle ja sümbioosile keskenduvate produktsiooni- ja reproduktsioonitehnikate leiutamisest.

Sotsiaalset ja kultuurilist reproduktsiooni puudutavate keeleliste koodide areng on võtmeelement, mida tuleb arvesse võtta igasuguses võimu kasutamise uuringus. Õppimine – protsess, mida võib pidada geneetilise rekombinatsiooni kultuuriliseks analoogiks – on meie individuaalne ja kollektiivne meetod lühikese ajaga muutumiseks ja kiirete muutustega kohanemiseks. Mida on meil õppida jagatud ajaloost? Kas on võimalik määratleda uut tüüpi maskuliinsust, mis ei allu nekropoliitilistele tingimustele? Kas on võimalik vabastada perekond ja rahvusriik patriarhaadist ja kolonialismist? Kas on olemas õiglane viis juhtida paljunemisega seotud vedelike (sperma, piim, veri), organite (emakas), rakkude (munarakud, spermatosoidid) ja geenimaterjali kasutamist? Kas neid on võimalik ümber jaotada või isegi riigistada? Seda kultuurilise rekombinatsiooni põhimõtet tuleb rakendada meie eluslooduse tootmise ja taastootmise strateegiates, et muuta meie võimutehnikaid ja (poliitiliselt) muteeruda.

Elame ajastul, kus baroksed tehnikad ja võimukorrad on kõrvutatud nende uute versioonidega. Siin ei ole tegemist korrastatud, tasapinnaliste ajalooliste arengujärkude kihtidega, vaid peadpööritavate keerukate omavahel ühendatud ja lühist tekitavate jõudude topograafiaga. Mõnikord tekivad ootamatud ühendused radikaalselt erinevate tehnoloogiate vahel; mõnikord võitlevad kaks või enam tehnoloogiat sama energiakanali pärast, samade paljunemisega seotud vedelike, rakkude, organite ja kehade kontrolli ning territorialiseerimise pärast. Näiteks konkureerivad rahvusriiklus ja biomeditsiinitööstus naiste emakate pärast, kusjuures esimene püüab hoida naiste tasustamata taastootvat tööjõudu riikliku ressursina, teine unistab emaka muundamisest biokeskonnaks, mis on allutatud vabaturumajandusele. Trumpi ajastu on uus (haigus)puhang nekropatriarhaalsete võimutehnoloogiate ja kolonialistlike rassi- ja soomääratluste teostamise kõrgtehnoloogilises farmakopornograafilises raamistikus. See uus digitaalne ja biotehnoloogiline fašism võib aga olla viimane.

Paul B. Preciado on filosoof, kuraator ja transsooliste õiguste eest võitleja. Ta oli 2017. aastal Ateenas korraldatud documenta 14 avaliku programmi kuraator ning viibib praegu kirjanikuna residentuuris LUMA Foundationi juures Arles’is Prantsusmaal.

---

 © Artforum, jaanuar 2018, “Barokne tehnopatriarhaat: Taastootmine," autor Paul B. Preciado.