Anna Novikov: Uusrahvusluse visuaalne keel: Ida- ja Kesk-Euroopa ning Kesk-Aasia rahvuspatriootiline mood
Artikkel ilmus esimest korda TRAFO blogis 2017. aastal. Teksti tõlkis eesti keelde Keiu Krikmann ja see ilmus 15. oktoobril 2018 kaasaegse kunsti uudiskirjas.
Viimase kümne aasta jooksul on mitmetes postkommunistlikes riikides Ida- ja Kesk-Euroopas (näiteks Ungaris, Poolas, Ukrainas ja Venemaal) ning Kesk-Aasias (Kasahstanis ja Kõrgõzstanis) olnud märgata rahvuspatriootilise rõivamoe tagasitulekut. Ilminguid on mitmesuguseid: neofolgi elemendid, traditsioonilised tikandid, festivalid ja ajalooliste stseenide taaslavastamine, religioossed sümbolid, poliitikute pildid ja palju muud. Poolas on praegu populaarsed sõjaväevormi püksid, kuulsate ajalooliste lahingute piltidega T-särgid ning rahvusmotiividega kleidid; ungari parempoolsed aktivistid kannavad oma iga-aastastel kogunemistel mongoli mõjutustega rõivaid; kasahhi poplauljatarid riietavad end nomaadidest amatsoonideks; ja vene tüdrukud kannavad Putini portreega pluuse.
Poliitiline seisukohavõtt
Rõivastega rõhutatakse sageli poliitilist seisukohta, nagu näiteks tegid isamaalise noorteprojekti “Set” liikmed. Nad otsustasid presidenti enne valimisi toetada ja tulid välja naistele mõeldud särgikollektsiooniga. Särkidel on südamekujuline dekoltee, mis justkui toetub Vladimir Putini kätele. Disainer Ilja Sadalskih kommenteerib: “Presidendi portree T-särgil ei ole enam üllatav. Noored rahvuspatriootilist moodi loovad disainerid otsivad uusi lähenemisnurki ja värskeid lahendusi. Me arvame, et oleme selle leidnud.”[1].
Teine selline näide on 2016. aasta oktoobris lehtedesse jõudnud “Putini kleit”: Moskvas toimunud Araabia Kultuurifoorumil esitleti Araabia Ühendemiraatidest pärit tuntud disaineri Mona Al Mansouri kleiti, millel on kujutatud Venemaa presidenti keerubitest ümbritsetud gloobust hoidva judo kimonos inglina. Kleit väideti olevat Araabia ja Vene rahvaste ühtsuse sümbol.
Ka rahvarõivad stiliseeritakse sageli kõrgmoe järgi. Kaks näidet: 2011. aastal alustas tegevust uus Vene moebränd Дом Российской Моды ehk Vene Moemaja, mis promob “traditsioonilise Vene rõiva” taaselustamist, juhindudes põhimõttest, et “Vene stiil on tänapäeva maailmas inimeste rahvusliku identiteedi väljendus”. Ja 2015. aastal jõudis Pariisi moenädalale Ukraina tikitud pluus võšõvanka.
Rahvuslik mood – 19. ja 21. sajand
Minu projekt analüüsib seoseid 19. sajandi teise poole ja tänapäevase ajaloo visuaalse kujutamise vahel. Uurin rahvuspatriootilise rõivamoe fenomeni Ida- ja Kesk-Euroopas ning Kesk-Aasias ja vaatlen, kuidas see on viimase kümne aasta jooksul seal taas esile kerkinud. Seos rõivaste ja rahvuslike liikumiste vahel pole kaugeltki uus nähtus. Tänapäeval nn uusrahvuslikus moes täheldatav kordab juba 19. sajandi rahvuslusele omaseid sotsiaalseid, kultuurilisi, visuaalseid ja performatiivseid mustreid.
Enese grupina identifitseerimine oli levinud juba varauusaegses Poola-Leedu riigis, kus n-ö sarmaatide rõivastest (baroksed, idapärased ja Türgi mõjutustega Poola ülikute rõivad) sai poolapärasuse sümbol.
Ka ajal, mil Poola oli jagatud (1772–1918), püüdsid romantismist, orientalismist ja rahvuslusest mõjutatud sotsiaalsete ja poliitiliste liikumiste esindajad kujundada oma väljanägemist uskumuste kohaselt. Eelkõige pöörati tähelepanu rõivastele, näiteks võeti kasutusele nn talupojarõivad ja sarmaatide rõivad, millele kunstnikud ja õpetlased olid uue kuju andnud, kanti ka eripärast sõjaväe vormiriietust, millega ülistati Poola-Leedu riigi hiilgust. Veelgi enam, Vene-vastaste protestide ja ülestõusu ajal aastatel 1861–1866 said Poola isamaaliselt meelestatud naiste hulgas populaarseks n-ö must mood ja mustad ehted, mis väljendasid nende vastuseisu valitsusele.
Tänapäeva Poola uusrahvuslased kasutavad rõivastuses samasugust visuaalset keelt nagu nende 19. sajandi eelkäijad: rahvuslikke rõivaid, sümboleid ja temaatilisi motiive. Peale selle kujutavad uusrahvuslastest aktivistid oma rõivastel Poola ajaloost tuntud motiive: kuulsaid lahinguid või poliitiliste liidrite ja usujuhtide näopilte. Internetis avaldatud videosari “Poola legendid”, mis toob keskaegsed muinasjutud tänapäeva Poolasse – segades rahvapärimust, pseudokeskaegseid ja postmodernistlikke elemente nii rõivais kui ka üldises teemakäsitluses –, on viimase kahe aasta jooksul äärmiselt populaarseks osutunud ja miljoneid vaatajaid kogunud.
Rõivad sümboliseerivad endiselt protestimeelsust ning viitavad minevikule – näiteks hiljuti, 2016. aasta oktoobris toimunud musta protesti puhul. Sajad tuhanded naised tulid mustades rõivastes tänavatele, et valitsuse kavandatud abordikeelu vastu meelt avaldada. Niisiis said mustad rõivad taas Poola naiste poliitilise protesti sümboliks.
Teine näide on Ukraina: viimastel aastatel on tikitud pluus võšõvanka poliitiliste arengute ja sõja tõttu kujunenud Ukraina rahvusliku identiteedi tugevaks sümboliks, mis ühendab inimesi, sõltumata nende usust või sellest, mis keelt nad räägivad, nii läänt kui ka ida, nii vene- kui ka ukrainakeelseid ukrainlasi.
Ka võšõvanka ideoloogiaga sidumise juured ulatuvad 19. sajandi Ukraina intellektuaalsesse rahvuslusse ning rahvarõivasteni (vahel nimetati seda irooniliselt “хлопоманство” või “talupoeglik rahvuslus”). Kuulus ukraina kirjanik ja rahvuslane Ivan Franko kandis võšõvankat moodsa euroopaliku ülikonna all.
Viimasel kümnendil on hakatud korraldama võšõvanka päeva, et ühendada Ukraina patrioodid üle kogu maailma, ning viimastel aastatel on võšõvanka muutunud poliitiliseks sümboliks ja saanud populaarseks ka väljaspool Ukrainat.
Viimase kümne aasta jooksul on ka paljud Ungari uusrahvuslased hakanud rõhutama oma sidet rahvusliku panturkismi või turanismi ideoloogiaga, mis toonitab ungarlaste turgi/turaani (Sise-Aasia, Kesk-Aasia ja Uurali, kuid mitte Euroopa) päritolu ning nende rassilist kuuluvust just nende rahvaste hulka. See liikumine sai alguse 20. sajandi esimesel poolel, vastukaaluks panslaavi ja pangermaani liikumistele, ning on lähiaastatel taas jõudu kogunud. Visuaalse enesekuvandi loomisel kasutatakse nomaadikultuuri sümboolikat, rõivaid ja aksessuaare. Aina rohkem tekib kauplusi, mis müüvad ratsutavaid nomaade kujutavaid T-särke ja mongoli stiilis rõivaid ja jalatseid (karvamütse, saapaid, pikki karusnahkseid mantleid).
Alates 2008. aastast toimub Budapestist 160 kilomeetrit lõuna pool asuvas Bugaci külas hunni-turgi rahvaste hõimukogunemine Kurultaj. Nendel iga-aastastel kokkusaamistel on osalenud sadu tuhanded inimesi rohkem kui 27 rahvuse hulgast (türklased, baškiirid, kasahhid, mongolid, kirgiisid, jakuudid, aserid, tatarlased jne). See üritus rõhutab paganlikke traditsioone ning koondab osalejad “turaania rahvaste” sildi alla, viidates sellega kristluse- ja islamieelsetele iidsetele uskumustele, eelkõige šamanistlikku traditsiooni järgivale tengrismile. Niisiis pole imestada, et nende kogunemiste ajal pannakse suurt rõhku šamanistlikele etendustele. Osalejate rõivastus on enamjaolt loodud nende endi kujutluste põhjal rahvakultuurist või nomaadikultuuri traditsioonidest ega põhine sugugi alati täpsetel ajaloolistel allikatel.
Panturkismi ja turanismi taaselustamine visuaalsete ja performatiivsete elementide kaudu on praegu levinud ka Kesk-Aasia riikides. Peale regionaalsete ja nomaadi ning kõigi turgi/turaani rahvaste rõiva- ja performatiivsete elementide (tantsud, šamaanirituaalid, loomasümbolite kasutamine, muusika, tekstid) kasutatakse siin ka eripärast amatsooni kujundit: tüdrukutebändid või segaansamblid, lauljad ja näitlejad on hakanud taaselustama müüti “võitlevast neidisest”. Noored naised näitavad end sageli turvisesse ja meesterõivastesse riietatuna ning relvastatuna, luues nii kujuteldava sideme oma naissoost nomaadidest esivanematega, kes müütide kohaselt koos meestega võitlesid.
Rahvusliku moe sotsiaalne funktsioon
Tekib küsimus, miks on niisugused rõivastumistavad jälle moes. Uued rahvusluse vormid, mida ma uusrahvusluseks nimetan, soovivad inimesed jagada gruppidesse nende kujuteldava etnilise päritolu järgi, mille kohta usutakse, et need ületavad keelelisi, usulisi, poliitilisi ja geograafilisi piire. Nii nagu oli 19. sajandi rahvusluses on selleski liikumises äärmiselt oluline kujutluslik ja emotsionaalne tasand. 19. sajandi rahvusliku ideoloogia emotsioone käsitlev osa rõhutas pärast suurde linna kolimist ja maaelust kaugenemist tekkinud eraldatuse ja üksilduse kogemust; toodi esile, kui tähtis on vastukaaluks sotsiaalsete struktuuride olulisele muutumisele inimesed ühendada. Samamoodi muutusid Ida-Euroopas ja Kesk-Aasias rahvuskultuurist inspireeritud rõivad populaarseks pärast kommunistliku režiimi lagunemist. Kas on tegu postkommunistliku ja postimperialistliku eneseleidmisega? Kas nende sotsiaalsete ja poliitiliste muutuste tõttu tekkis emotsionaalne vajadus kuuluda teatud hõimu või etnilistesse gruppidesse?
Keskendudes uusrahvuslikele rõivastele, nende visuaalsetele, soolistele, performatiivsetele ja emotsionaalsetele aspektidele ning ka seostele 19. sajandi rahvuslike liikumistega, on mul võimalik analüüsida nii uusrahvusliku historiograafia taasloomise protsessi kui ka selle funktsiooni ja rõivaste rolli selles praktikas. Uusrahvuslik historiograafia üritab luua alternatiivi akadeemilisele historiograafiale ning kunagiste hiilgeaegade taasleiutamise kaudu tugevdada teatud gruppide ühtekuuluvustunnet. Selles toetutakse regionaalsetele etnilistele või nn iidsetele panetnilistele ja eriti nn keskaegsetele müütidele ja folkloorile, mis olid populaarsed juba 19. sajandi rahvuslaste seas. Visuaalsed vahendid, millega need grupid oma kuvandit loovad, on äärmiselt olulised. Niisiis on müüte või sümboleid kandvad rahvuspatriootilised rõivad uusrahvuslaste ajalooliste narratiivide väljendus, nende kaudu püütakse grupi ühtset ideoloogiat tugevdada ning selle liikmeid ühendada.
Rahvuspatriootlise moe ilmingud tänapäeval
Rahvuspatriootilist rõivamoodi uurides sai selgeks, et tegu pole pelgalt mineviku jäljendamise või taasloomisega. Massimeedia laialdane levik viimastel aastakümnetel ning uus suundumus ise oma kuvandit kujundada on uusrahvuslike ideoloogiate performatiivset külge eespool nimetatud postkommunistlikes riikides märgatavalt tugevdanud. Niisiis on vaja küll analüüsida paralleele 19. sajandi teise poole ja tänapäevase visuaalse kuvandiloome vahel, nii nagu see toimub rõivaste kaudu, aga ka nende sotsiaalsete praktikate erinevusi. Nii igapäevased kui ka pidulikud rõivad ja aksessuaarid (peakatted, kingad, ehted, kotid ja relvad) ning nende performatiivne kasutamine meedias ja poliitikas mõjutavad tänapäeva rahvuspatriootilise moe arengut. Ma keskendun nähtuse ja selle populaarsuse poliitilistele, sotsiaalsetele ning kultuurilistele põhjustele. Erilist tähelepanu pööran praktikatele, kus on oluline osa rahvuspatriootiliste rõivaste kandmisel, näiteks festivalidel, fotoseanssidel, kohtumistel, videotes, tantsupidudel, kontsertidel, meistriklassides, kogunemistel jne. Mind huvitab just mineviku taasleiutamise ja visuaalse taasloomise dünaamika ning rõivaste ja aksessuaaride funktsioon performatiivses tegevuses.
Igas riigis on ühel ja samal ajal mitut tüüpi uusrahvuslust, nimetan neid ülirahvusluseks (panslavism või panturkism/turanism), pop-rahvusluseks (mida populariseerib massimeedia), etnorahvusluseks (mis keskendub kindlale etnilisele grupile) ja sise-rahvusluseks (põhineb grupi jagatud usulistel ja sotsiaalsetel väärtustel). Uusrahvuslike ideoloogiate performatiivse poole visuaalne esteetika lähtub sageli ülemaailmselt populaarsetest pseudokeskaegsetest fantaasiafilmidest (nagu “Kääbik”, “Warcraft”, “Kuningas Arthur”, “Thor: Ragnarök” ja “Nõidur”), koomiksitest ja videomängudest. Niisiis tekib popkultuuri ja kohalikust traditsioonist lähtuva pseudokeskaegse ja rahvapärimuse koosmõjul uus visuaalne sulam. Uurin, kuidas iidse ja keskaegse mütoloogia visuaalne rekonstruktsioon seguneb postmodernistliku performatiivse uusrahvusliku enesekuvandi loomega rõivastuses. Minu projekt analüüsib, kuidas selliseid uusi visuaalseid vorme (neofolk, uuskeskaegsus jne) ja nende performatiivset külge ning levikut meedias kasutatakse ideoloogilistel eesmärkidel poliitilise toetuse või protesti väljendamise vahendina.
[1] http://xn--e1aaooegkhc4h.xn--p1ai/?news&show=429
Anna Novikov keskendub sotsiaalsele, kultuurilisele ja visuaalsele uusaja ja tänapäeva Ida- ja Kesk-Euroopa/Euraasia ja juudi ajaloole. Tema uurimisobjekt on sotsiaalne ja kultuuriline ajalugu ning visuaalkultuur, eriti performatiivsed ja rõivastumistavad, poliitilised rõivad ning identiteedidünaamika.
Novikov sai 2013. aastal Jeruusalemma Heebrea Ülikoolis doktorikraadi ajaloos. Doktoriõpingute ajal oli ta Oxfordi Ülikooli ja Leipzigis asuva Simon Dubnowi Juudi Ajaloo ja Kultuuri Instituudi nooremkülalisteadur. Aastatel 2013–2015 õppis ta postdoktorantuuris Varssavis Saksa Ajalooinstituudis. 2015. aastal avaldati tema raamat “Shades of a Nation: The Dynamics of Belonging among the Silesian and Jewish Populations in Eastern Upper Silesia (1922–1934)” (Fibre Verlag: Osnabrück). Ta oli ka Routledge’i 2016. aastal avaldatud lisamonograafia “From Premodern to Postmodern Central Europe. Upper Silesia in the Age of Nationalisms” kaastoimetaja. 2016. aasta suvesemestril oli ta külalisena postdoktorantuuris Berliinis Freie Universitäti Dahlemi humanitaarteaduste keskuse programmis “Principles of Cultural Dynamics”. Praegu on Anna Novikov Kölni-Bonni Kesk- ja Ida-Euroopa Keskuse külalisteadur.
————————————
Viide: Anna Novikov, The Visual Language of Neo-Nationalism: Patriotic Fashion in East-Central Europe and Central Asia. Allikas: TRAFO – Blog for Transregional Research, 04.07.2017, https://trafo.hypotheses.org/7082.
