Kaasaegse kunsti festivali retsept
Kaasaegse kunsti festivali ART IST KUKU NU UT kaaskorraldaja Kaisa Eiche selgitab, mida ta Tartus festivali tehes on õppinud, miks festival sel aastal hilinenud on ja miks nad Tartu Kunstimuuseumi direktori Rael Arteliga seda kõike väga üle ei ela.
Festival kui vorm on Eesti kultuurimaastikul täidetud väga eripalgelise sisuga, kuid valdavalt tähendab see lühiajalist, tihedat ja intensiivset programmi. Näituse formaati on sellega raske ühildada. Iga kunstnik ja kuraator peaks aru saama, et kahenädalaste näituste korraldamine on tasuvuse mõttes aja ja raha raiskamine. Seega tasub festivali formaati katsetades läbi mõelda, mida meie kohaliku infrastruktuuri ja eelarvetega üldse oleks võimalik korda saata.
Kunstifestivali retsept
ART IST KUKU NU UT on aastast 2010 Rael Arteli ja siinkirjutaja koostöö. 2008. aastal võtsin vabatahtlikult Tartu kunstikuu korraldamise Y-galerii kanda ja just sellise alapealkirjaga (ART IST KUKU NU UT) toimus n-ö vanas formaadis üritus viimast korda 2009. aasta alguses.
Sisendi 2010. aasta festivali andsid kohalikud kultuurikorraldajad ja avaliku elu tegelased, kes vastasid samuti meie esitatud küsimusele, mis juba pealkirjas välja sai toodud, et millist kunstifestivali Tartus teha võiks. Nende vastused avaldati näitusega kaasnenud trükises „Tartu kaasaegse kunsti skeene subjektiivne uurimus ja lisad”. Lähtusime nendest. Avalikest fondidest rahastatuna ning seega võimalikult laiale publikule suunatud formaadina oli meile ikkagi vajalik ja oluline teada, mida ka skeene tervikuna vajab, mida kohalikud kunstnikud tahavad ning kes tehtavatest valikutest võidavad või kaotavad. Lõpuks sai festivali struktuuri planeerides keskendutud elementidele: üks osa väliskunstnikke ja -kuraatoreid, üks osa staarkunstnikke, üks osa kohalikke noorema generatsiooni kunstnikke, üks osa KUKU NUNNUsid. Näitused olid avatud pea kaks kuud ja tundus, et töötab.
Kunstitöötajad nagu kõik kultuuritöötajad on vastuolulises olukorras, kui teemaks tuleb koostöö ja konkurentsi küsimus. Kas ühe kaasaegset kunsti reklaamiva festivali korraldaja peaks olema kuidagi solidaarne kogu kunstivaldkonnaga ning kas ja millise määrani see on üldse võimalik? Igal juhul seisab korraldaja fakti ees, et rahvusvahelise staarkunstniku maaletoomine või suuremahulise rahvusvahelise näituse kureerimine on muuhulgas ka äriprojekt, mis nõuab professionaalide koostööd. Ruumide ja reklaamiaja broneerimisel ning meediatähelepanu võitmisel ollakse samal pulgal kellegi isikunäituse või samaaegselt toimuva teise valdkonna festivali või lõpuks ka mingite äri- või poliithuvidega. Koos ollakse tugevamad.
Boikott ja tulevik
ART IST KUKU NU UT lõpetab detsembris. Lõpp on küll hoopis teistsugune, kui ette oskasime näha, sest Tartus galeriipinda pakkuvate asutuste poolt boikotti oodata ei osanud. Samuti puuduvad mul vastused küsimustele, et kas see oli tahtlik või kokkusattumuslik, aga on fakt, et meie näituse korraldamise avaldust ei rahuldatud. Lisaks aasta alguses lahvatanud sisepinged Tartu Kunstimuuseumis ja Y-galerii väljakolimine oma pikaaegsetest ruumidest ning ebaselge tulevik. Koostööst oli huvitatud vaid Tartu Lastekunstikooli vastne galerist.
Kuid me Raeliga väga ei põe. Kogu aeg on ikkagi nii palju teha ja eks me viisaastakust kaugemale festivali teha ei planeerinudki. Uutele, tulevastele tegijatele ütleksingi: põhiline, et festivalide või näituste korraldamine pakuks teile rõõmu ja poleks mitte ainult töö. Ja haaret peaks olema.
Olete kõik oodatud 12.–14. detsembrini Tartusse külla, kus toimub festivali lõpuüritus alapealkirjaga „Head und, Tartu!” (aadressil Jakobi 1). Programmi osas teavitame avalikkust peagi!
