Spice Girls NU Performance’il
Mis on päris, mis mäng? Mis on tsitaat, mis originaal? Nende küsimuste ja vastusteni jõudmiseks ongi performance’it kõige parem teha festivali- või pikema õhtu formaadis. Kas nädalalõpuõhtutel üks tund, kaks, kolm või ka neli. Igal juhul protsessina, kas siis ühes kindlas teatrisaalis või kuskil ebakonventsionaalses kohas. Need piirid on põhimõtteliselt ületatud. NU Performance voolaski siia-sinna. Mind kutsuti kõigepealt OMA Keskusesse transsooliste mälestuspäevale. Samal õhtul tegi festivali kuraator Krõõt Juurak „Ringvaates” performance’i, kus tutvustas vapustatud saatejuhile tõsisel ilmel oma koduloomadele mõeldud performance-praktikat.
OMA Keskusesse olid tulnud Chicks On Speedi väliskülalised, kus Tobaron Waxman kandis endalegi ootamatult ette kunstnikuvestluse. Tobaron on performance’i-kunstnik. Ta looming ei lähe transsoolisuse teemast küll mööda, ent ta ei tee ka dokumentalistikat nn „oma loost”, mida temalt ootama kiputakse. Ta püüdis uurida eesti transsooliste subkultuuri kohta, aga ega ta eriti pihta ei saanud, sest kohalolnud umbes kaheksa meest ja naist ütlesid, et väga vähesed transud käivad koos ning huvituvad transsoolisuse sotsiaalteaduslikust või -kultuurilisest fenomenist. Täiesti mõistetav – kui igapäevaselt läheb võhm enesekaitsele ja ellujäämisele, tõestamisele, et soovahetus pole mööduv faas, ja püütakse kellelegi pahatahtlikule mitte vahele jääda, siis ei jäägi aega kultuurist unistamisele. Samamoodi ei jaksa väikese sissetulekuga inimesed huvituda kultuurist või poliitikast, sest jõud suunatakse igapäevasele püsimisele.
Reedel esitas imekaunis Michelangelo Miccolis Dora García manifesti teosteta kunstnikust. Performance rääkis kunstnikust kui parasiidist, kes on aprioorselt ühiskonna läbikukkuja. Kui ta on tundmatu, on ta läbikukkuja, kui tuntud, siis ilmselt mingi lollusega hakkama saanud, millega kaasneb kuulsus. García manifest oli iroonia pseudometateksti kohta, tühjusest tühjuses, kus vaataja võib ise sügavama sisu välja mõelda, aga ei pruugi. Ega produktiivset, uusi lahendusi välja pakkuvat esteetikat ongi väga raske välja pakkuda, aga tühi iroonia hakkab ka silmapaistvalt küünilises poliitilises argipäevas amoraalsuse piiri ületama. Tähelepanuväärselt intellektuaalse kunstniku puhul, nagu Dora García, eeldaksin küll midagi targemat. Film „Joyce’i selts”, mida olen vaid lõiguti näinud, kuid mida samuti festivalil näidati, pakub näiteks hoopis enamat.
Anna-Stina + Anders = Chicks On Speed
Festivali peaesineja oli Chicks On Speed – kümme aastat tagasi tuntud feministlik antiinstitutsionaalse kriitika põhibänd. Nende tavaline praktika oli kuraatoritele vastu astumine: aitab meesgeeniuste müüdist, aitab tühjadest sõnadest. Tallinna kontsert seevastu oli suhteliselt igav prügikottides karglemine. Teises pooles hakati laulma Iraagi sõjast ja droonidest erinevate levimuusikahittide adaptsioonide popurriina. Mu kaaslane ütles kontserdi kohta tabavalt, et tundub, nagu esineks Spice Girlsi üks laulja kogu bändi nimel üksi edasi.
Õhtu päästis eesti kunstnik Anna-Stina Treumund, kes kõigepealt lasi kõhuli mööda publikut saali viimasest reast esimesse ritta ning maandus Anders Härmi sülle. Ütleme, et kunstnik küsis kuraatorilt, miks teda järjekordselt Köler Prize’i nominendiks ei nimetatud, vaid valiti jälle mingid moodsad igavad tüübid. Samal ajal mängis bänd laulu “Fashion Rules!” Järgmiseks võttis Treumund, pisut paljastavas riides, endast peajagu lühema Härmsi tantsima. Anders Härm, kes seda oligi tulnud esimesse ritta kogema, paistis olevat veidi segaduses. Mõne aja pärast liitus Anna-Stina bändi ja tantsijatega laval, nõudis endale kuldse kostüümi ning tantsis ja laulis paremini ja veenvamalt kui ülejäänud proove teinud, aga siiski kohmetult esinev grupp.
Kogu festivali tipphetk oli Alex Bailey nimietendus, mis vastas suurepärases festivali ajalehes seatud eesmärkidele. Räägitakse muudkui magamistoamuusikast, aga Bailey teeb magamistoahuumorit. Sellised naljad sünnivad ikka armunud peades nädalavahetusel terve päev aluspesu väel voodis vedeledes, vahepeal süüa tehes ja Facebookis uudiseid läbi kammides. Bailey oli algusest peale šarmantne, naljakas, armas, natukene ühiskonnakriitiline, natukene enesekriitiline, muhedalt heatahtlik. Et festivali eesmärk näis olevat kaotada piirid kunstiinstitutsioonide, publiku ja kunsti vahel, siis Bailey etendus kindlasti õnnestus selles kõige paremini.
Rebeka Põldsam
