Reisikiri: Tartu hullus

14.–15. novembril toimus Tartus viiendat korda rahvusvaheline kultuurifestival „Hullunud Tartu. Teatraalne”, kus esinesid kunstnikud, luuletajad, näitlejad, muusikud ja muidu intelligendid. Lavalaudadel võis näha ja kuulda maale, pillimängu, elektroonikat, luulet, sõnakunsti, häälitsusi, videoprojektsiooni, aga ka korinat ja jorinat.

Seekordse festivali alapealkiri „Teatraalne” oli valitud teatavasti toimumispaiga (Tartu Uus Teater) järgi ning ehkki programmis sisulises mõttes teatraalsusega vähe tegeldi, andis teatrimiljöö esinemistele teistsuguse hoiaku. Ühelt poolt tundusid etteasted seetõttu kindlasti konservatiivsematena (mis taotletud hullumeelsust kahjustas), samas võimaldas hämar teatrisaal mõjuda mõnel muidu lihtsamal ettekandel dramaatilisemana.

Räppar versus luuletaja

Interdistsiplinaarse festivali suurim rõhk lasus sõnakunsti eri väljendusviisidel, näiteks Aapo Ilvese laulev luuletamine, reiviv Vahur Afanasjev, hispaanlase Daniel Orvize monomuusikal jne. Huvitav oli näha, kuidas teatrilava võrdsustavates oludes mõjusid sõnakunstnike etteasted kaasaegse teatrina – polnud vahet, kas laval olid koorilauljad, räpparid, luuletajad või new-age-biitnikud. Viimastest on hea näide Leedu kollektiiv NUNU, kes kombineerisid häälitsusi, videoprojektsiooni, laulu ja nii tehis- kui ka rahvuskeeli, mille sekka liigitasid esinejad muuhulgas ka eesti keele.

Esinejate võrdsena kohtlemine tuntusest ja žanrist hoolimata pani mõtlema, miks tehakse vahet näiteks räpparitel ja pärisluuletajatel – loomingu kvaliteet pole kindlasti määrav kriteerium. Pigem mängivad kategoriseerimisel rolli välised tunnused, sest vaadates teatrilaval istet võtnud täiestiblingitutTommyboyd ning kuulates tema värsse, on raske eristada teda ning Kivisildnikku. Pigem kaldub võrdlus esimese kasuks, sest Tommyboy ning s’POOMi ühisesitusel õhkus esinejatest (vähesest publikust ja varajasest kellaajast hoolimata) nõnda palju energiat, et näis vaid aja küsimus olevat, millal mehed püsti kargavad ning oma riimid muusikasse raiuvad.

Jaan Malini häälutused kunstinäitusel

Lisaks avati festivali raames kaks kunstinäitust: kohvikunäitus Promenaadiviies ning ülevaatenäitus „Nii nad hullusidki” Tartu Kunstimajas, kus juubeliaasta puhul esinesid varasemalt „Hullunud Tartu” festivalist osa võtnud kunstnikud. Väljapanekud keskendusid eelkõige maalikunstile juba teada-tuntud tegijatelt. Mõlemad näitused oli koostanud kogu ürituse eestvedaja Jaan Malin, kes avamisel valges kitlis oma häälutusluulet esitas, kus ideaalse groteski moodustas koomika ning õõvastav hullumeelsus.

Ehkki kava oli mitmekesine, jäi vajaka eelkõige sellest, mida pealkirjas lubati: hullumeelsusest. Millegi „hulluks” tituleerimine praegusel ajahetkel on üleüldse üsna riskantne samm, sest see on nii kulunud võte, et raske on leida midagi või kedagi, kes poleks natuke crazy. Kindlasti on see seotud laiemate kultuuriliste arengutega ning eks sel teemal on ka juba palju kirjutatud-arutatud, kuidas mainstream on igasuguse hulluse ja mässu omastanud ning et olla eriline, tuleb olla tavaline. Või kes teab, ehk oli hulluse puudumine peen vihje sellele, et ettekujutus hullumeelsest ja kiiksuga kunstnikust on lihtsalt iganenud kujund? Järgmisel aastal leiab festival aset juba märksa suurema ürituse European Poetry Slam Championship raames, seega jääme pikisilmi ootama hulluse nägemist, mis sel aastal kuhugi teatrilaudade vahele kaduma läks.

Marie Kõljalg ja Joonas Vangonen – Projekt 55