Kunstiharidus väljaspool kunstiharidust
Maarin Ektermann
Laiemat pilti vaadates …
on hariduse valdkond tervikuna läbi elamas suuri muutusi, mida mõjutavad eelkõige uued tehnoloogilised võimalused ning Lääne ühiskonnas valdava teadmistepõhise majanduse surve. Senine haridussüsteem on sunnitud avarduma, paindlikumaks ja „kasutaja/kliendisõbralikumaks” muutuma, mis tähendab ühelt poolt massi (massiülikoolid, -loengud) ning teiselt poolt hariduse valgumist seniste koolide seinte vahelt välja, katsetades järjekindlamalt uusi võimalusi mitteformaalse ja vabahariduse vallas. Ka kunstimaailmas on haridusest saanud moekas mõiste ning rääkida saab isegi „hariduslikust pöördest”. Üldisest haridusvaimustusest palju vähem moekas on tegeleda juba kunstiharidust andvate institutsioonide endiga, nagu irooniliselt märgib Dieter Lesage.Rõhk on akadeemia laiendamisel, mitte selle n-ö kontseptuaalsel süvendamisel (NB! ka käesoleva uudiskirja teemavalik).
Kohalikud olud
Siinses kontekstis, kus ei ole välja arenenud jõulist institutsionaliseerutud kunstimaailma koos paindumatute asutuste ning halastamatult ekspluateeriva kunstituruga, ei ole ka väljaarenenud kuigi palju „väljaspool” olijaid. Tühimik kunstialases hariduses puudutab eelkõige täiskasvanuid, kelle igapäevane tegevusvaldkond ei ole kunstiga seotud. Samuti mõistetakse hariduslikus kontekstis „kunsti” tihti eelkõige käelise tegevusena, teatud oskuste omandamisena – igasuguseid loovus- ja kunstiringe tegutsebki küllaltki palju. Kuid arusaam kunstist kui laiemate teadmiste produtseerimise platvormist, võimalusest arutada kõige erinevamate teemade üle, luua kriitilist mõtlemist jms võiks jõuda palju laiema ringi inimesteni. Kunstimuuseumide juures tegutsevad haridusosakonnad on ehk kõige selgem kohtumispaik kunstile ja haridusele mitteformaalses situatsioonis. Tänuväärsed on üksikutele näitustele koostatavad haridusprogrammid; lisaks tegutsevad veel mõned artist-run-space’id, nagu Mooste Kunsti- ja Sotsiaalpraktikate Keskus või Rundum, mille tegevuses osaledes tekib samuti uusi moodusi asjade vaatamiseks, saab lisateadmisi jne. Kuid erineva kõrgusega lävepakud, mis osalemist mõjutavad, algavad juba info liikumisest. Praegu tundubki, et üritusi küll toimub, aga kuidas jõuda laiema ringini kui oma sõbrad-tuttavad ja kunstiväli?
Ootused
Nn laiendatud haridusega kaasajal on lisaks info kohale viimise keerukusele teine paradoksaalne probleem, et seoses üldise võimaluste paljusega kujutavad inimesed järjest vähem ette, mida nad tahaksid. Üldised soovid on midagi sellist, et oleks uus ja huvitav, üllataks positiivselt ning et saaks oma elamuse kohe kätte. Ent kui tegevus ei toimu enam universaalselt kindlaks määratud formaalhariduse raamistikus, on ka rahuolematus kerge tulema. „Saadu” ei vasta (ebamäärasele, aga siiski tugevale) ettekujutusele „millestki heast”. Seoses võimaluste avardumisega tekibki esmase eufooria järel teatud kahtlus – kas kõik see, mida nüüd vabalt tarbida saab, on ka kvaliteetne? Ootused sellele, mis mingis hariduslikus situatsioonis juhtuma peaks, pärinevad ühelt poolt koolikogemustest ning teiselt poolt on need seotud kaasajaga, kus igapäevast mõtlemist organiseerib selge ja eristuva sõnumiga kaubamärgiloogika. Info peab olema silmapilkselt söödavaks tehtud, kiiresti, parajate suutäite kaupa haugatav ning kõige hullem on igavus, nn tühi aeg. Mõisted, nagu info- ja edutainment (ingl k „infoküllane ja hariduslik meelelahutus” – toim.) võtavadki kokku teatud ootuste-horisondi (kunsti)haridusele väljaspool ametlikke haridussüsteeme.
Laienenud, kuid seda hägusemaks muutunud ala
Kuna haridus on üha moodsam sõna ning inimeste tühi aeg vajab täitmist, siis ilmubki terve hulk asju, mis müüvad end mitte n-ö ausa meelelahutuse, vaid oma haridusliku komponendi kaudu – mis peaks siis endast kujutama justkui mingit intelligentsemat ajaveetmisvõimalust. Nii et nagu on palju halba kaasaegset kunsti, on ka palju halbu artist talk’e, loenguid, vestlusringe, töötubasid jne. Halbu just selles mõttes, et (kunstnik, moderaator jt) ei ole korralikult ette valmistatud, puudub paindlikkus reageerida vastavalt tekkivale situatsioonile – näiteks muuta planeeritud loeng vestlusringiks kõigi kolme kohaletulnud inimese vahel vms; ei ole läbi mõeldud, millist uut infot, mida ei saa juba internetist lugeda-kuulata-vaadata, antud üritus veel lisab jne.
Harjutusi iseseisvaks eluks
Mida siis ikkagi teha, kui ollakse sattunud situatsiooni, mille puhul tundub, et kokku on saanud kaasaegne kunst ja hariduslik komponent? Kõige rohkem lootust ürituse isiklikul kvaliteediskaalal õnnestumiseks annab paindlikkuse ülesnäitamine enda eelhäälestuse suhtes. Võib-olla vähem „mida ma tahaksin siit saada” ja rohkem „mida ma saan ise teha, et siit rohkem saada”. Tihti on olukordi, kus inimesed pärast omavahel tunnistavad, et kuuldud vestlus ei olnud huvitav ja et nad ei saanud midagi uut teada. Aga palun siis sekkuge! Küsige asjade kohta, millest te tahaksite kuulda, ja suunake, võib ka provotseerida. Viisakalt, mitte passiivselt või agressiivselt. Oluline on kohalolek, täie tähelepanuga, mitte kuskil viimases reas helendavat ekraani jälgides.
See ongi erinevus hariduses, mis jõuab sinuni väljaspool kooli – igal osalejal on kontroll sündmuste käigu, kulutatud aja, edasi-tagasi liikunud teadmiste ja ressursside üle. Kõik kohaletulnud on kaasvastutajad ja toimunule panevad „päitsed pähe” ikkagi osalejad ise, ei midagi muud. Kooli ei ole, haridus – võib aga aset leida.
D. Lesage, Academy is Back. – e-flux, nr 3, 2009.
