„Meie eesmärk on pakkuda elamust ka inimesele, kes ei ole kunstiga enne kokku puutunud.“

Kaarin Kivirähki intervjuu Sepake Angiamaga

Sepake Angiama on sel aastal Peterburis toimuva kaasaegse kunsti biennaali Manifesta  (28.06.2014–31.10.2014) haridusprogrammi juht, kes käis Tallinnas kunstihariduse konverentsil ning jagas oma kogemusi ka KKEK-ile. Arutasime, miks on kaasaegne kunst nii keeruline, et seda peab eraldi õpetama; mida tähendab uus moesõna „medieerimine” ning saame ka teada, kuidas Peterburi kunstnik totaalse muutumise läbi tegi ja keemiku vormi selga sai. 

Paari tunni pärast pead sa konverentsil „IDEElaboratoorium” ettekande teemal „Haridus on „Manifesta” tuum.“ Mida see pealkiri täpsemalt tähendab? Mis oli haridusprogrammi roll „Manifestal”?

Haridus oligi „Manifesta” tuum, see oli kõige keskmes. Võtame erinevad biennaali väljundid – põhinäituse, paralleelprogrammid, „Manifesta” ajakirja – kõigis nendes oli haridusel väga oluline roll, teadmiste jagamine. 

„Manifesta” koduleht ei räägi aga mitte midagi kunstiharidusest, vaid hoopis kunstimedieerimisest (art mediation). Mida „medieerimine” tähendab ja miks on sellist terminit vaja? Miks ajada asju keeruliseks?

Oluline on eristada kaht erinevat tüüpi haridust – on n-ö galeriiharidus, mis hõlmab endas näitustel või biennaalidel käimist ning seda tuleks eristada kooli või ülikooli kunstiharidusest. Pikka aega on vaieldud, millist nime üks või teine peaks kandma, aga minu meelest on medieerimine väga hea termin. See kirjeldab hästi meie eesmärki tuua publik kunstiteosele lähemale. Meie eesmärk on pakkuda elamust ka inimesele, kes ei ole kunstiga enne kokku puutunud. Ning mitte panna neid ainult küsimusi küsima, vaid aidata neil kujundada ka oma arvamust. Igal inimesel, kes biennaalile tuleb, on oma taust – tal võivad olla mingid teadmised kunstist, kuid mitte tingimata kaasaegsest kunstist. See ongi meie stardipunkt. Meie alustame sealt, kus on inimene. Seetõttu on iga külaline erinev ja niisiis ka iga kogemus erinev. Sel põhjusel ei kasutagi me sõna „kunstiharidus” – me ei taha lihtsalt teadmisi edastada, et see on nüüd kunstiteos, see on kunstnik, see on see asi, mida ta teosega öelda tahtis, vaid alustada vestlust publiku ja kunsti vahel. 

Nii et haridusprogramm oli siis mõeldud kõigile külastajatele? Mitte ainult lastele, mitte ainult noortele ega vanadele?

Ei, see on absoluutselt kõigile. Tõsiseimaks proovikiviks on tegelikult osutunud kunstist rääkimine inimese kogemuste pagasist sõltumata. Mida vanem on inimene, seda rohkem on tal kogemusi. Näiteks need, kes teavad palju vanemast kunstist, kardavad, et kaasaegne kunst justkui võistleb sellega, on selle vastu. Oluline on tekitada dialoogi, teha vahet arvamuse ja informatsiooni vahel. Mina usun, et lihtsalt kunstiteose vaatamisest saab sama väärtusliku kogemuse, nagu selgi juhul, kui keegi ütleb sulle, mida kunstnik oma tööga öelda tahtis. Peab leidma tasakaalu eri infosaamisviiside vahel: teadmiste jagamise ja kogemuste saamise vahel. 

Eelmisel aastal andsid sa intervjuu meie sõbrale Maria Arusoole („Euroopa biennaal Peterburis”, Sirp, 19.12.2013), kus ütlesid, et enne haridusprogrammiga töölehakkamist on oluline tunda konteksti. Nii et kuidas sul kontekstiga tutvumine õnnestus? Ja kuidas Peterburi kontekst erineb teistest?

Mind huvitas näiteks väga, kuidas Peterburi koolides kunsti õpetatakse. Ning selgus, et kui sind huvitab kunst spetsiifilisemalt, siis pead sa minema eraldi kunstikooli. Et kunsti rohkem ka tavalistesse koolidesse tuua, tekkis meil idee läbi viia nn kunstilaboratoorium, tutvustada kaasaegset kunsti kui õppeainet koolis. Kohalikud kunstnikud käisid koolides ning valisime välja just sellised, kelle looming on seotud mõne tavakooli õppeainega. Me töötasime näiteks kunstniku Aleksandr Efremoviga, kes külastas koolilaste keemiatundi. Ta kandis teadlase valget kitlit ja kummikindaid. See oli naljakas, sest kuigi ta nägi välja nagu üks korralik keemik, oli ta tegelikult ikkagi kunstnik.

Mulle tundub, et vähemalt Eestis on kujutava kunsti vallas harimine palju populaarsem kui teistel loomealadel. Isegi väikestel näitustel on viimasel ajal oma haridusprogrammid, aga ma ei tea, et näiteks klassikalises muusika, teatri- või filmivallas eriti palju haridusprogramme toimuks. Huvitav, miks see nii on? Kas kunst on tõepoolest nii keeruline, et seda on vaja eraldi õpetada?

Ei, ma ei usu. Ma arvan tegelikult, et haridustegevust tuleb juurde ka teistesse kultuurivaldkondadesse. Ükspäev mõtlesin ma, kuidas medieerida näiteks tantsu? Kuidas ma seda teeksin? Tants on nii liikuv, me ei saa seda seisma panna. Ja nii kui see on juhtunud, on see kadunud. Kunstinäitusel on üldjuhul see pluss, et seal on staatilised eksponaadid, sa saad inimestele nende ees rääkida, neid saab igast küljest uurida. See kõik loob hariduse jaoks väga dünaamilise keskkonna. Klassikalise muusika kontserdi puhul on raske orkester n-ö tarduma panna, et sa saaksid muusikas sisalduva sõnumit inimestele selgitada. Kunsti saab enamasti ka kopeerida, seda saab inimestele näidata ka näitusele minemata, mida on üsna raske teha näiteks tantsu või teatri puhul. 

Noo, ka kunstis pole ju kõik nii staatiline. Võtame näiteks performance’i-kunsti.

(Ohates) Jah, see on juba hoopis teine tera ...

Rääkides veel teistest kultuurivaldkondadest, siis tegelikult on ju olemas eraldi lasteraamatud ja täiskasvanute raamatud. On lastefilmid ja lasteteater ning täiskasvanute filmid ja teater. Me ei oota, et lapsed mõistaksid Lars von Trieri filme, aga ometi üritame neile seletada keerukat kaasaegset kunsti, mitte ei tee neile eraldi laste kunstinäitusi. Miks see nii on? Kas kunst on ehk universaalsem ega sõltu vanusest?

Kunst on tegelikult üsna keeruline, kuid samas lastele täiesti hoomatav. Ma usun, et lapsed on tegelikult väga andekad – nad oskavad olla tõelised ajakirjanikud. Nad on väga paljudest asjadest äärmiselt huvitatud ja uudishimulikud. Meil kaob see oskus ära, kui me vanemaks saame. Meile sisendatakse, et me peame mingile alale spetsialiseeruma, valdama ainult üht kindlat ala. Me peaksime olema rohkem nagu ajakirjanikud, rohkem nagu lapsed. Ja kui palju küsimusi nad küsida oskavad! Neil on tõeliselt arenenud filosoofiline mõtlemine. 

Nii et lastele peaks kunsti juba varasest east peale õpetama?

Jah, kuid ma usun, et lapsi peaks varasest east kaasama kõigisse tegevustesse. Näiteks muusikasse, matemaatikasse – ma arvan, et matemaatika on väga loominguline. Teadus. Me peaksime üldse rohkem otsima, kuidas kunst on seotud teiste erialadega. Sest tegelikult hõlmab kaasaegne kunst väga erinevaid teadmisi ning me peaksime oskama neid seostada.