Eksperiment: laserkiir Täpiga Merike Estna näitusel Kumus
Eksperiment: kas laserkiir Täpi õpetab kaasaegse kunsti selgeks?
Kaarin Kivirähk
Kultuuriajakirjanik on ju teada-tuntud „mugavusajakirjanik”. Vaevanõudvad ajakirjanduslikud eksperimendid ei kuulu nende ampluaasse – kultuuriajakirjanike kohustused liigituvad kategooriatesse, nagu „loe raamat läbi” või „käi näituse avamisel”. Sel korral juhtus aga teisiti. Kultuuriajakirjanik viis läbi eksperimendi ning käis Kumu lastehommikul Merike Estna näitusel!
Kõigil lastehommiku-huvilistel tuleb teadmiseks võtta, et esmalt peab end valmis panema kohtumiseks laserkiir Täpiga. Muidugi on Kumus juba ammu ületatud Mõmmide ja Pipide diskursus, millest konservatiivsed laste mängumaad endiselt kinni hoiavad. Laserkiir Täpi pole mu rõõmuks siiski mõni laserit meenutavas rohelises kostüümis vanamees, vaid päris laserkiir, roheline täpike, mida programmijuht Piret pointer’ist seinale, põrandale, kunstiteostele näitab.
Kaasaegne kunst on mõistatus
Et rohkem massi sulanduda ning ka sihtgrupi arvamust teada saada, võtsin kaasa 8-aastase õe Teele, kes teab oma vanuse kohta kunstist üllatavalt palju. Kui ma temalt küsisin, kas ta ise eelistab pigem vana, realistlikku või moodsamat kunsti, kus vahest ei saa arugi, mida on kujutatud, vastas Teele, et talle meeldib rohkem moodne kunst. „Vana kunst on igav, tavaliselt mõni portree,” arutleb Teele, „aga kui sa kohe aru ei saa, mis on pildil, siis see on põnev – see on nagu mõistatus!” Vot nii – moodsa kunsti olemus ära seletatud!
Kõigepealt viidi kohaletulnud lapsed kurssi vanema kunstiga. Me sõitsime kolmandale korrusele eesti kunsti püsinäitusele „Varamu” ja tutvusime sellega, milline maal tavaliselt välja näeb. Raamis. Pigem tume. Ilusate kleitidega daamid. Seejärel sõitsime viiendale korrusele ja astusime otse Merike Estna näitusele. „Lapsed, me oleme nüüd maali sees!” rääkis juhendaja suu läbi laserkiir Täpi.
Kuigi lastele meeldis nii videoruum, diskokera kui ka maali selga panemine, osutus kõige populaarsemaks eksponaadiks Merike Estna värvitud kontoritool – selle peale sai ronida ja siis keerutada! Toolile ronijatest tekkis lausa järjekord. Vahva oli ka värviliste mahlade joomine programmi lõpus – nii said kõik lapsed justkui ise maaliks muutuda. Lastehommik lõppes Kumu haridusklassis, kus saime endale valmistada interaktiivse maali.
Lastesõbralik näitus
Kuigi Kumus toimub lasteprogramm ilmselt pea iga näituse raames, tuleb tõdeda, et Merike Estna näitus oli kindlasti väga lastesõbralik. Ma ei kujuta ette, kuidas näiteks lastele eksponeerida tühjas valges ruumis toimuvat minimalistlikku näitust, kus ainsaks elemendiks on ekraanil näidatav keeruline vestlus või tegevus. Merike Estna näitus oli värviline ja naljakas, mõnd eksponaati sai isegi katsuda. Kui paljud lapsed nüüd kaasaegsest maaliteooriast rohkem teavad, seda ma öelda ei oska. Või kas nad võtavad seda pühapäevahommikust kogemust kui kunstinäitust või lõbustusparki? Aga igal juhul neile meeldis ja äkki see ongi peamine. Ehk mäletavad nad järgmisel korral muuseumi tulles, et viiendal korrusel oli lahe ja lähevad sinna tagasi. Ja lastevanematele on pühapäevane näitus samuti heaks võimaluseks – ei pääse mitte ainult lapsele näituse kohta seletuste jagamisest, vaid saab ka ise koos laserkiir Täpiga grammi võrra targemaks.
