Võrus käivad kunstnikud koolis. Edgar Tedresaare lugu
Noor Tartu kunstnik Edgar Tedresaar käis eelmisel aastal Puiga põhikoolis lastele joonistamist õpetamas. Kunstnik on viimasel ajal tegelenud maastike ja inimeste maalimisega. Tema magistritöö teema oli „21 naist, kellega ma pole maganud”, kunstniku portfooliosse kuuluvad mitmed suuremõõtmelised seinamaalingud, sealhulgas ka Tartus von Bocki maja küljel asuv 19. sajandi ülikoolilinna kujutav teos.
KKEK-ile saadetud reisikirjas kirjutab Edgar, kuidas ta koolilaste tähelepanu 90 minutit joonistamisel hoidis ja neile õpetas, et joonistada on võimalik kõikvõimalike vahenditega, millega vähegi joont tõmmata saab.
Lõpetasin suvel magistriõpingud Tartu ülikoolis maali erialal. Veel enne seda, 2013. aasta lõpus, kutsuti mind Puiga põhikooli Võrumaale andma kunstitundi projekti „Kunstnikud kooli” raames. Puiga põhikoolist ei teadnud ma suurt midagi, tegelikult ei osanud isegi asukohta kohe määrata. Et olin aga varem õpetamisega tegelenud ja teen seda jätkuvalt – nimelt õpetan inimesi autokoolis liikluses hakkama saama – ei mõelnud ma pikalt, vaid olin kohe nõus minema!
Päris esimese tõelise kunstiõpetamise kogemuse sain 2009. aastal Austrias Linzis, kui olin vahetusüliõpilasena sealses kunstikoolis. Lävisin seal ühe semestri jooksul kohaliku kunstiõpetajaga, kes kutsus mind Steyri kunstikallakuga klassile tundi andma. Otsustasin nelja akadeemilise tunni raames korraldada mosaiigikursuse. Niisiis andsingi tundi kolmekümnele 15–16-aastasele tüdrukule. Õpilased kujundasid juhendamise käigus valminud kavandite põhjal kooli kõrval olevale betoonseinale mosaiigi. See kogemus oli minu jaoks rikastav ning just pärast seda tekkis motivatsioon edaspidigi õpetamisega tegeleda.
Võrumaal valisin teemaks vaba joonistamise. 90 minutit kattevärvidega mässamist võib pikaks venida, seega välistasin õli- ja akrüülvärvid. Soovitasin õpilastel kasutada kõiki võimalikke vahendeid, millega saab joont tõmmata. Esimeses tunnis tutvustasin õpilastele enda loomingut ja näitasin inspiratsiooniks pilte. Teises tunnis andsin ülesandeks joonistada kolm tööd, vajadusel neid suunates ja abistades. Kõige keerulisem ei olnudki aga tehnika, vaid hoopis õpilaste tähelepanu joonistamisel hoidmine. Kuna aega oli vähe, tuli pidevalt kritseldada. Alati peab arvestama, et leidub õpilasi, kes pole sinuga ühel lainel ja keda tuleb seega rohkem motiveerida. Tunni lõppedes võivad tulemused siiski olla päris muljetavaldavad ja erinevad, nagu näitasid Puiga põhikoolist saadud kogemused.
Kogemus õpetajana arendab ja täidab emotsionaalselt uue energiaga. Projekt „Kunstnikud kooli” sobib inimestele, kes tõesti tahavad äratada noortes huvi kunsti vastu. Kindlasti on sellised kogemused ka õpilastele avardavad ja inspireerivad ning võivad neis tekitada hilisema huvi kunsti vastu.
***
KUNSTIHARIDUS ÜMBERPÖÖRATULT
Kaarin Kivirähk vestleb Jana Huulega.
Kui tavaliselt käivad koolilapsed kunstinäitustel kunstnikega kohtumas, siis Võrumaa on selline paik, kus kunstnikud ise koolidesse lähevad. Projekti „Kunstnikud kooli” vedajaks on MTÜ Huulhein, kes on viimastel aastatel maakonna koolidesse toonud kunstnikud, nagu Eike Eplik, Mai Sööt, Markus Kasemaa, Peeter Laurits, Lilli Tölp jpt.
Millal ja kuidas sai projekt alguse?
Projekt „Kunstnikud kooli”sai alguse 2009. aastal, kui kohtusin Võrumaa aktiivsete noortega. Teemaks olid kultuur ja haridus. Sain aru, et tuleb luua uus projekt, kus maakonna koolidele tutvustatakse kaasaegset kunsti ja selle autoreid. Noortega on Võrust Riiga, Tartusse või Tallinna näitustel kulukas käia, logistiliselt lihtsam ja majanduslikult odavam on tuua kunstnikud koolidesse. Ametnikud ikka käivad koolis ja poliitikuid peab koolist aeg-ajalt suisa eemale ajama, aga et lapsed ka loomeinimestega saavad tutvuda, on imeline.
Mis vanuses õpilastega kunstnikud tavaliselt kohtuvad?
Projekt on suunatud eelkõige põhikooli 8.–9. klassidele ja gümnaasiumi nooretele. Esmalt on noored väga skeptilised, mida kunstnik rääkima tuleb ja mida nad koos tegema peavad, neid ei huvita jne. Pisut isegi kardetakse. Tunnis kuulatakse aktiivselt, eriti huvitab neid elu ja loominguline protsess ning kunstniku juhendamisel tehakse töötoas rõõmuga kaasa. Kõik oleneb noorte aktiivsusest ja julgusest. Kunstnikule on see samuti põnev väljakutse ja inspireeriv kogemus.
Milline on olnud õpilaste tagasiside? Kas kaasaegsel kunstil on nüüd Võrumaa koolides tugev fänniklubi?
Raske on öelda, kui palju noori kunstitund tegelikult kõnetas ja kas nende arvamus kaasaegsest kunstist on muutunud, kuid usun, et silmaringi see tund avardab. Arvan, et mitmed vaatavad ja jälgivad veel hiljemgi tuttava kunstniku tegemisi.
Kuidas ennustate, milline on kaasaegse kunsti tulevik keskusest väljaspool?
Väga tänuväärt oleks kaasaegset kunsti ka keskustest väljapoole jagada. Seda oleks võimalik teha mitmesuguste kunsti- ja haridusprojektide kaudu. Aastaid tagasi tõi Kaido Ole Võrru Eesti Kunstiakadeemia projekti, mille raames kohtusid tudengid ja võrulased. Kohalikud meenutavad senini noori kunstnikke, kes neile kunstiteose lõid. Sel aastal loodud skulptuurikilomeeter [„Kilomeeter skulptuuri Rakveres”– toim] on samuti väga tänuväärne ettevõtmine, mis installatsioone tänavatele tõi ja mida haridusprogrammide kaudu kohalikele tutvustati. Põlvamaal on MoKS teinud aastaid vajalikku tööd kaasaegse kunsti projektide ja kohalike kaasamisega. Eelmisel aastal liitusid nad samuti projektiga „Kunstnikud kooli”.
