Picture yourself in a boat on a river ehk minu KKEK. Aasta nr 1

Mõni päev pärast Ühendriikide mitmeti rituaalset ja kultuslikku musta reedet mitte-nii-tavalisel järelnähul Art Baselis Miamis esitab Miley Cyrus galeriikunstist joobunutele biitlite lääget hitti „Lucy in the Sky with Diamonds”. Loo esimene rida kirjeldab üsna hästi ka KKEKi 2014. aasta kohati kehatut ja maavälist triivimist, mis kulmineerub täna õhtul rin la ja Maria Minerva superhübriidse muusikalise etteastega siinsamas.

Aasta esimeses pooles pöörles KKEKi tegevus paljuski olmeküsimuste lahendamise ümber. Uuenduskuuri läbiv kontor tekitas parajat segadust. Lisaks pidevalt kadunud töövahendite otsimisele tuli leida ka sõber, kelle juures esimesed lugemisgrupid läbi viia või siis lihtsalt valida kohvik, kuhu uuel päeval jälle kontor püsti panna. Jõgi ja paat pealkirjas viitavad pidevale liikumisele uutesse kohtadesse. Olgu selleks siis Emajõe-äärses Tartu Kunstimuuseumis Maria Arusoo peene maitsega kureeritud näitus „Arheoloogiafestival” – kriitiline vastuväide levinud arusaamale ajast kui millestki, mis rikub kõik (time ruins everything) või Kreenholmi kunagise direktori John Carri villas toimunud Tõnis Saadoja fotorealismi mõistet dekonstrueeriv isikunäitus Narvas.

Manifesta 10

Maavälise kogemusena sattusime seoses Manifesta 10 Peterburgi jõudmisega korduvalt ka Narvast edasi, üle piiri. Mõnikord bussi, teinekord aga Manifesta On Board paadiga, kus kohalikest kunstnikest astus Hercule Poirot’na üles ka Flo Kasearu. Aasta reisikaaslane, absoluutne number üks, on Eha Komissarov, kelle lõputud lood parajasti juhtuvast, kaks minutit tagasi juhtunust või 20 aastat tagasi olnust tuleks minu meelest salvestada ja bussireiside kohustuslikku põhiprogrammi lisada. Lisaks Flole pani Kristina Norman Talvepalee esisel väljakul avaliku ruumi programmi raames püsti Maidani kuuske imiteeriva koopia ning kõrvalprogrammis liikusid Rundumi varasemalt Tallinnast tuntud kolm karp-väljapanekut, mida muidu pärandati käest-kätte teistele kunstnikele, hoopis tüüpide endi lahendustega.

Aasta üheks põnevaimaks ja harutamist vajavaks näituseks tooksin välja hooaja lõpusirgel EKKMis Rebeka Põldsami kureeritud ja ainult ülistavat kriitikat saanud (?!) queer-teoreetilise kõheduse „Feeling Queezy?!”. Märkimisväärne on kindlasti ka tõsiasi, et Rebeka näituse avamise järelpidu kestis EKKMi hoovis vähemalt viieni hommikul! Päris kindlasti oli tegemist aasta avamispeo rekordiga (Manifesta avamisel näiteks otsis miilits juba südaööl Ermitaaži hoovist, põõsastest ja peldikutest vintis tegelasi). Ma ei tea, kas see oli suhkruvatt, Chungini varahommikune Vennaskond või siiski suvi ja rand, aga miski hoidis kõiki õues ja koos. Aasta teises pooles on KKEKi peades aga triivinud 2015. aasta – nimelt Veneetsia biennaal Eesti paviljoni ja Jaanus Sammaga, mille taktis 2014. aastaga ka lõpusirgele astun.

Dollarid, eurod ja jeenid

Lisaks uutele välismaistele koostööpartneritele, imelistele kolleegidele ja uue uudiskirja uue toimetajaga ei ole ma teemantidega taevas ega Miami randades või mõne massipsühhoosis messi järel-järelpeol. Prekaarsetest töötingimustest väljal ja vähesest päevavalgusest hoolimata on minu aasta keskuses olnud ülimalt arendav, paljastav ja inspireeriv. Dollarid, eurod ja jeenid kõrvale jättes olen näinud ja töötanud koos rahvusvaheliselt dialoogivõimelise ja eluterve kambaga nii Eestis kui ka välismaal. Kogu eelnev kommentaar-kokkuvõte on minu poolt esile tõstetud üks kaader KKEKis veedetud aastast, mis kindlasti ei anna terviklikku ülevaadet meie miljardist tegevusest, kuid toob välja mõned isiklikult kogetud/jagatud momendid käesolevast aastast.

Sten Ojavee