2014. aasta kõige põnevam kaasaegse kunsti sündmus

Küsisime ühelt kirjanikult, ühelt poliitikult ning ühelt lavastajalt ja näitlejalt, millised 2014. aasta kaasaegse kunsti sündmused olid nende jaoks kõige põnevamad. Loe ja saa teada, mida nad vastasid! 

Leelo Tungal

ISFAG galerii avamine

Kõigepealt nimetaksin uue ja noorenäolise galerii avamist 2014. aasta kevadel. ISFAG kõlab küll võõramaiselt, aga nagu mulle selgitati, on selle akronüümi taga Installatsiooni/Skulptuuri, Fotoosakonna Autonoomne Galerii, mis kuulub Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi juurde ja mille on rajanud noored kunstnikud veelgi nooremate kunstnike tarvis. Entusiasmiga loodud ekspositsioonikoht on oluline nii kunstnike, kunstitudengite, algavate kuraatorite kui ka uue kunstipubliku kasvatamise jaoks. Näib, et ISFAGist on juba kujunemas rahvusvahelise tähtsusega projektide teostamise paik. Minu põlvkonnal on galeriis kui kaasaegse noore kunsti pesas hea käia ennast harimas ja mõnikord ehk veidi ka šokeerimas.

„Light Similar to the Light / Valgusele sarnane valgus” Vaal Galeriis

Põnevaks elamuseks oli mulle Vaal Galeriis nähtud „Light Similar to the Light / Valgusele sarnane valgus”, mille olid kokku pannud Kirke Kangro ja taanlasest kunstnik Jacob Jessen. Kunstnike mäng valgusega eri objektidel ja valguse mäng kunstnikega mõjusid avaras galeriis ühtaegu nii nostalgiat tekitavalt kui ka kirgastavalt. Avastasin end mõttelt, et ilmselt ongi kunst valguse püüdmine, valguse talletamine, valguse endast läbilaskmine.

Eiki Nestor

„Merike Estna ja mina kui maal” Kumus

Vaadata oleks tahtnud kindlasti rohkem, kui ma näha olen suutnud. Aga niimoodi hooga nimetaks põnevaima näitusena nii Merike Estna Kumu isikunäitust kui ka tema kureeritud näitust. Sobisid ka kuidagi väga hästi kokku. Braavo!

Hendrik Toompere

Köler Prize’i nominentide näitus EKKMis

Mulle jättis täiesti korraliku mulje Köler Prize’i nominentide näitus. Viimastel aastatel on kaasaegse kunsti mõju mulle olnud üsna olematu. Esiteks ei ole ma vist kontekstidega nii kursis, et mõista teoste tähendusi ja tunda kõikehaaravat tunnet. Mind jätab kunst, millel küljes kasutamisõpetus, üsna külmaks. Köler Prize’i näitusel aga olid kõik autorid kuidagi väga selgete ja jõuliste töödega. Oli isiklikku, oli üldistavat ja mis põhiline – need ruumid ja keskkonnad mõjusid. Seal oli õhustikku ehk siis mingit elusat tunnet. Ja kui see on, siis hakkavad tekkima ka kõikvõimalikud seosed ja assotsiatsioonide ahelad. Nii et vähem eputamist, rohkem seda, mis tegijale endalegi meeldib ja õige tundub. Siis on kunsti. Muidu on mängud kriitikutele.