Katkendeid Esimehe legendist

Jaanus Samma

Esimehest kuulsin esimest korda, kui tegin 2011.–2012. aastal Tartus intervjuusid geisubkultuuri kohta nõukogude ajal näituseks“Sõnastamata lood”(2011, Tallinna Kunstihoones). Ta tundus niivõrd markantne ja huvitava elulooga tegelane, et hakkasin edasi uurima. Tulemuseks oli väljapanek Köler Prize’i näitusel ja selle edasiarendus Veneetsia biennaali jaoks. Mulle meeldib mõte jutustada tema lugu, võttes aluseks dokumentaalse materjali ja tõlgendades seda kaasaegse kunsti vahenditega.

Näitust saadab kataloog, mis sisaldab väljavõtteid 1966. aasta kohtuprotsessist, mille otsusega mõisteti Esimees pooleteiseks aastaks sunnitööle homoseksuaalsete suhete eest, ning katkeid intervjuudest inimestega, kes tundsid Esimeest tema elu viimasel kümnendil. Järgnevalt isu tekitamiseks mõned nopped intervjuudest.

***

Ta sai hüüdnime Esimees, sest oli kolhoosi esimees olnud. Kui ma teda esimest korda kohtasin, töötas ta vist piimakombinaadis valvurina. Nägu on mul meeles – paksud huuled ja lai nina. Inimese kohta küll ei öelda, et kole, aga ta oli siis juba nii vana ka.

Ta elas Tartus juba väga ammu, aga kust ta siia tuli, seda ma ei tea. Kolhoosi esimees oli ta 1950. aastatel – kohe kui kolhoosid tekkisid. Mina nägin teda esimest korda vist 1966. aastal. Esimees ilmus välja, roheline kaabu peas.

Toomemäe vana raamatukogu vetsud olid all keldrikorrusel. Mäletan täpselt, et üks minu kursuse poiss tuli ja ütles: „Mul pidi praegu süda seisma jääma. Mina kusen pissuaari ja järsku vaatab aknast hirmus nägu sisse. Roheline kaabu oli peas!” Mina küsin: „Mida ta tegi?” „Mitte midagi, mul lõikas kohe pooleks ja panin jooksuga välja!” Kui ma pärast Esimeest nägin, siis sain kohe aru, kellega tegu. Tal oli roheline kaabu ja kes seal ikka peale tema aknast alla vaatamas käis. Aken oli varemete vahel, mis oli ohakaid täis kasvanud. Ju ta oli kuidagi avastanud, et sealt avaneb hea vaade.

Esimees ründas iga laupäev-pühapäev Toomemäel, kui sõduritel linnaluba oli. Sõdurid juba teadsid, et Toomemäel saab keppi. Kõik vehkisid raekoja tagant üles Toomemäele. Esimees ja veel mõningad meie mehed – mina käisin muidugi ka seal vahel harva. Esimees oli ikka number üks. Ta käis sõduritega Anatoomikumi tualetis. Seal käis suur seks. Koju vedas ta kõvasti igasugu sõdureid. Eks sõdurid tapsidki ta ära.

***

Esimees oli sõjaveteran ja ordenikandja. Sellepärast sai ta kolhoosiesimeheks ka. Kõik teadsid, millega ta Tartus tegeles, aga õiguskaitseorganid ei julgenud teda puutuda – sõjaveteran ikkagi. Kuid korra käis Esimees sellest hoolimata kinni. Temast räägiti isegi juura loengus.

1963. aastal osales ta suures kohtuprotsessis, mis hakkas hargnema ühest 17-aastasest poisikesest. Poiss andis ta vastu tunnistuse ja ütles kohtus: „Kui mina ilusat meest näen, siis tõusevad mul ihukarvad püsti!” Mitmed mõisteti süüdi ja olid aasta kinni. Üsna lühikest aega küll, aga kohe täiesti reaalsed vanglakaristused, mitte tingimisi.

***

Üks oluline asi mainida on Esimehe videomängija. Juba 1986. või 1987. aastal oli ta üks esimesi videoaparaadi omanikke. Nõukogude inimesele oli see ikka suur kulutus ja neid oli väga vähe liikvel. See oli letialune kaup, kuid tema oli sõjaveteranina eelisjärjekorras. Kuid ta ei osanud seda õieti käimagi panna. Kui ta üksi oli, läks tal tükk aega selle käivitamise peale. Vahel ta ei saanudki pilti ette.

Hakkasime videomaki pärast tal külas käimas. Algul vaatasime filmi ja pärast oli tegevus. Vaatasime harilikke heteropornograafilisi filme, sest geifilme liikus üldiselt vähe. Rohkem oli geiajakirju – kui midagi ilmus, siis olid need Esimehel. Igasuguseid inimesi tuli. Sõbrad ja semud kutsusid ja eks seal oli igasugu juhtumeid – ka vargusi. Mõni vaatas, et hea ajakiri, ja kõndis sellega uksest välja.

Esimees pani öiseid pidusid ka püsti. Tema juurde minnes oli seal ikka mõni seltskond ees. Kohal käis peamiselt geirahvas, palju võeti viina. Ägedad peod olid.