Väike biennaali reisijuht

Veneetsia biennaalil esinevate kunstnike ja kuraatorite nimekiri võib ka kõige suuremal kunstisõbral silme eest kirjuks võtta. Kas külastama peaks pigem kõige kuulsamate kunstnike paviljone? Või tutvuma lähinaabrite kunstiga? Äkki peaks otsima hoopis tundmatuid ja esimest korda biennaalil osalevate riikide paviljone? Palusime rahvusvahelise haardega eesti kunstnikul Marge Monkol KKEKi uudiskirja lugejatele esitada mõned soovitused, mis peaksid aitama külastusplaani selgemaks muuta.

Tänavuse Veneetsia biennaali kava on paljulubav ja karta on, et soovitusnimekiri tuleks tüütult pikk. Samas ei saa lahti ka tundest, et muidu nii rahvusülene kunstimaailm mängiks iga kahe aasta tagant justkui mingit mängu, kus äkki on olulisel kohal rahvus ja riiklikud huvid. Seda enam, et tänavusel biennaalil näib piiride nihutamist – paviljonide vahetamist, erinevat päritolu kunstnike ühisnäitusi – olevat vähem kui eelnevatel aastatel.

Läti ja Leedu

Kindlasti võiks üle vaadata Läti ja Leedu paviljonid. Mitte ainult sellepärast, et tegemist on naabritega, vaid eelkõige seetõttu, et saab näha suurepäraste kunstnike töid. Lätit esindavad Katrīna Neiburga ja Andris Eglitis, Leedut Dainius Liškevičius. Nii Katrina kui ka Dainiuse töid sai hiljuti näha Kumu kunstimuuseumi näitusel „Jutustades lugusid”. Andris võitis 2013. aastal Läti Purvītis Prize’i. Ka Leedu paviljoni kuraator Vytautas Michelkevičius peaks tuttav nimi olema – 2011. aastal kureeris ta Kunstihoones Tallinna Fotokuu näitust „Sündinud samas kohas: kujutis, mälu ja fiktsioon Baltimaades”.

Belgia

Kuna elan praegu Belgias, siis jälgin ka siinseid biennaaliga seotud uudiseid. Belgiat esindab koloniaalminevikuga tegelev Vincent Meessen, kuraatoriks on Katerina Gregos. Meessen on omalt poolt kutsunud osalema veel kümmekond Aafrika kunstnikku. Genti moodsa kunsti muuseumi S.M.A.K. kunstiala direktor Philippe Van Cauteren aga kureerib Iraagi rahvuspaviljoni.

Kuulsad nimed

Nendele, kes on huvitatud kaasaegse kunsti kuumimatest nimedest, soovitaksin Uus-Meremaad esindava Simon Denny näitust, mille asukoht on üsna huvitav – Marco Polo lennujaam, Biblioteca Nazionale Marciana. Ma ise pole sinna varem sattunud, aga tundub põnev! Mid-career-kunstnikest tasuks üle vaadata Danh Vō ja Sarah Lucase näitused, vastavalt siis Taani ja Suurbritannia paviljonis. Sakslased pakuvad seekord Florian Ebneri kureeritud näitust, kus teiste seas esinevad ka Hito Steyerl ja Olaf Nicolai.

Põhinäitus ja Eesti paviljon

Süvenemise proovikiviks saab vaatajatele kindlasti olema Okwui Enwezori kuraatorinäitus, osalevate kunstnike nimekiri on muljetavaldav. Ja last but not least – ootan pikisilmi Eesti paviljoni näitust ning hoian Jaanus Sammale ja teistele asjaosalistele kõvasti pöialt!