Reet Varblane: Õpime rääkima ja kuulama
Kommentaar ilmus 18. detsembril 2017 kaasaegse kunsti uudiskirjas sissejuhatusena Elvia Wilki artiklile.
Peatselt lõppev aasta läheb ajalukku massiliste, igal juhul tervet läänemaailma haaranud ahistamisvastaste väljaastumistega. Või ahistamisskandaali või, mine tea, kunagi rahvakeeli lihtsalt ahistamisaastana. Loomulikult on avalikkuse ette jõudnud ahistamisskandaalide kõrval toimunud palju muudki ärevust tekitavat, nagu Ühendkuningriigi lahkulöömiskõnelused, Põhja-Korea tuumakatsetused, Süüria olukord, pagulasvoog, Putini Venemaa jne. Kuid ahistamisskandaalide avalikkuse ette jõudmisega on tulnud esile veel mitu praegust lääne kapitalistlikku demokraatlikku ühiskonda iseloomustavat sümptomit.
Ilmselt on paljudel tekkinud esimesena küsimus, miks kümme või isegi kakskümmend aastat tagasi aset leidnud ahistamisjuhtumid tulid päevavalgele just nüüd. Ning ilmselt on väga kiiresti seostatud seda Donald Trumpi presidendiks valimisega – tema hoiakute ja kohati lausa süüdimatute, arrogantsete, macho’like väljaütlemistega. Seda enam, et avalikustamislaine sai alguse Ameerika Ühendriikidest ning selle vaatemängulise kultuuri ja ideoloogia kandjast, Hollywoodi filmitööstusest. Eellöök tuli presidendivalimise ajal, kui vabariiklaste kandidaat Trump uhkeldas oma mehelike võitudega („I can do everything”). Hoolimata sellest, et meedia tema väljaütlemist karistas – Trumpi arrogantsist sai keskne uudis ja temast endast negatiivne kaanepoiss –, vajusid tema valijad amneesiasse ning Trumpist sai president.
Aga Trump on siiski vaid ajend, sest ka Euroopas esile kerkinud paduparempoolsed jõud, „korraliku” patriarhaalse ühiskonna eest seisjad, on loonud õhkkonna, et ahistamise ohvrid –nii füüsilise, seksuaalse, aga ka psühholoogilise alandamise ohvrid – ei saanud enam vaikida. Ühismeedia käitus nagu ülivõimas kiirendi: teemaviitele #MeToo on reageeritud miljoneid kordi ligi 90 riigis. Üks avalikustamise kampaania eestvedajaid, näitlejanna Alyssa Milano ütles ajakirjale Time, et kahekümne nelja tunni jooksul pärast Harvey Weinsteini esimese ahistamisjuhtumi avaldamist reageeriti sellele 32 000 korda. See tähendab, et 32 000 ohvrit jagas oma kurba kogemust. Ajakirja Time 2017. aasta inimene – või seekord inimesed – on #MeToo koostajad.
Ahistamisvastane kampaania mitte ainult ei andnud ohvritele hääle, vaid õpetas neid ka rääkima keeles, mida ei mõistnud mitte ainult sama kogemuse läbi elanud kaaskannatajad, vaid ka need, kes valusast kogemusest olid puutumata jäänud. Ja loodetavasti ehk mõni nendestki, kes oli üle piiri astunud, sest tema ümbruskonnas, sootsiumis oli ikka nii käitutud – kuna see käis kultuurilise koodi juurde. See on vaieldamatult suur asi, sest ohvrit on raske vaikima suruda, kui ta on kord rääkima hakanud. Ka siis, kui kampaania vaibub ja ühiskonda tabab taas amneesia, nagu see juhtus Trumpi näite puhul.
Vahest polegi midagi üllatavat selles, et ahistamine on nii laialdane olnud suurte korporatsioonide kodumaal, nagu Ameerika Ühendriigid vaieldamatult on. Või Prantsusmaal või Itaalias või Ühendkuningriigis, kui nimetada mõni Euroopa näide. Ameerika silmakirjalikkusest on ikka räägitud. Ameerika kunstiinimesed – kunstnikud, kuraatorid, galeristid, kunstikogujad, kunstiteadlased – avasid veebilehekülje Not Surprised ning on kogunud seal avaldatud kirjale ligi 10 000 kunstitöötaja allkirja. Põhiliselt on toetust avaldanud küll naised, aga sugugi mitte ainult. Ahistamine ei ole pelgalt sooline nähtus ega ole sellisena ka seaduses kirja pandud. „We Are Not Surprised” laenati Jenny Holzeri 1982. aasta avaliku ruumi installatsioonist „Abuse of Power Comes As No Surprise” ehk „Võimu kuritarvitamine ei ole üllatus”.
Aga et ahistamine on olnud vaat et iseenesestmõistetav võrdse kohtlemise ja võrdõiguslikkuse musterriigis Rootsis, ei ole mitte ainult üllatav, vaid šokeerivalt kurvastav.
Sama hämmastav ja kurvastav on kuulda, et Artforumi üks väljaandja Knight Landesman on aastaid ahistanud oma töötajaid, kuigi ajakirjas on aastakümneid avaldatud väga kriitilisi feministlikke sõnavõtte.
Seadust on suhtelist kerge muuta, ühiskonnas valitsevate käitumismustrite ja koodidega on asi märksa keerulisem. Kuid kui mõelda kasvõi meeste ja naiste palgavõrdsuse, isapalga ja teiste võrdsust tagavate sammude peale, siis on jää hakanud pragunema. Naised politseiniku või bussijuhi ametis on ka meil sama tavapärased kui mehed kaasapidaja või ka algklasside õpetaja ametis. Kui ahistamisohvrid on saanud keele, siis loodetavasti jõuab nende sõnum ühiskonnani, ja sellest ka õpitakse. Kasvõi teise inimese kehakeelest aru saama ja ennast kontrollima.
Kunstitöötajate kiri „Not Surprised” oli pühendatud feministlikule kunstiajaloolasele Linda Nochlinile (1931–2017), kelle krestomaatiline essee„Miks ei ole olnud suuri naiskunstnikke?” ei muutnud mitte ainult kunstiajaloo kirjutamist, vaid on ka kuraatoreid pannud naiskunstnikke oma projektidesse kaasama. See aga võttis aega. Kehakeele mõistmist tuleb ka õppida. Seda tuleb juba lapsepõlvest alustada, siis ehk pole vaja alati meeles pidada Camille Paglia hoiatust, kuidas käituda Ladina-Ameerika noormeestega.
Võimutasandi, ka poliitiliselt korrektsete topeltmoraaliga macho-poistega (aga ka tüdrukutega) on keerulisem lugu. Landesmanid saab lahti lasta või leida väljaandele raha mujalt, Rootsis aga ei kuulu võim ühele isakesele, naised räägivad sealses ühiskonnas kaasa. Nii et ikka rääkida suud puhtaks ja välja astuda, see aitab. Eks ka Sirbi kenderiaana oli ju omamoodi mulle-on-kõik-lubatud ahistamisjuhtum.
