Tracy Jeanne Rosenthal: Riistapildi teooria suunas
Artikkel ilmus esimest korda Rhizome'i blogis 2015. aastal. Eesti keelde on teksti tõlkinud Kaisa Kaer ja see avaldati kaasaegse kunsti uudiskirjas 13.02.2017.
1. Küsimuse püstitus
Internetis püüavad su tähelepanu loendamatud riistapildid. Osa on arhiveeritud ja ootavad, et sa satuks nende peale samade otsinguportaalide kaudu, mida kasutad uue söögikoha leidmiseks; osa on saadetud sulle isiklikult nende samade äppide kaudu, millega sa oma perekonnale enda käekäigust teada annad. Kindlasti jääb sinust vähemalt viie kvartali raadiusesse keegi, kes valmistub parajasti oma riista pildistama, ning keegi on äsja näinud kas oma rõõmuks või õuduseks üht sellist pilti telefonis või arvutis, mis on sinu omaga hämmastavalt sarnane.
Kuigi riistapildid ripuvad igal pool, on neid erakordselt vähe teoreetiliselt käsitletud. Kui mitte arvestada seda, et üksikuid saatjaid (mõnikord teenitult) haiglaseks tembeldades püütakse lihtsalt klikke, ei ole riistapildi esteetika, ajaloo ning (jah) kultuurilise tähenduse kohta veel hüpoteese esitatud. Võtan selle ülesande nüüd enda peale. Tundes väikest paanikat ja suurt elevust oma filosoofiliste kangelaste rüvetamise pärast, üritan riistapildi paigutada anatoomilise ja kohtufotograafia, #selfi, pornograafia ja ülemaailmse brändi vahealale.[1]
2. Fotokriminalistika
Hoolimata sellest, et Tumblri konto Critique My Dic Pic („Arvusta mu riistapilti”) kutsub lugejaid mitte piirduma suurusega (ja veelgi olulisem, sooga), tuleb meeles pidada, et mõõdud – suurus, laius, pikkus, ümbermõõt, mida iganes – on üks riistapildi põhilisi kinnismõtteid.[2] Mõelgem, kui paljudel fotodel on mõõtkavaks lisatud tulemasin või pliiats – või võetakse koguni sõna otseses mõttes mõõtu mõõdulindilt (nagu politseifotol). See meeleheitlik mõõtmispüüd on visa kaduma, hoolimata tohutust hulgast näiliselt suurepärastest nõuannetest, et seksuaalpartnerid ei hooli sellest karvavõrdki, ja kogemuslikest tõenditest, et mõned eriti kopsakad vormid ei taha seksi ajal funktsioneerida.[3] Suurus paistab olevat riistapildi iseäraliku kriminalistika oluline osa.
Millest tuleb see maniakaalne huvi mõõtmete vastu? Nüüdseks juba tuttava narratiivi kohaselt mängis nähtu ja tõe seostamisel üliolulist rolli fotograafia teke. Allan Sekula mõjukas tekst „The Body and the Archive” („Keha ja arhiiv”), millele viitamine on siinses üksikute kehaosade kokkuvõtlikus käsitluses möödapääsmatu, seostab fotograafiale omistatud tõefunktsiooni selle rakendamisega politseis.[4] Tõepoolest, foto tõlgendustavad pandi paika frenoloogias ja füsiognoomias – kahes distsipliinis, mis selgitasid „kogu tõde” keha kohta selle mõõtmete põhjal – peamiselt kuritegelike või meditsiiniliste patoloogiate diagnoosimiseks. Mõistagi jaotasid „tõed”, mida fotograafia Euroopa koloniaalvallutuste ja Darwini evolutsiooniteooria ajastul paljastas, inimesed sageli klassidesse – need olid rassistlikud ja seksistlikud väljamõeldised, mille eesmärk oli „loomulikel põhimõtetel” klassi-, rassi- ja sooerinevuste seadustamine.[5]
19. sajandi lõpus leiutas Prantsuse kriminalist Alphonse Bertillon kahtlusaluste kurjategijate tuvastamise süsteemi, mis seisnes selles, et jäädvustati fotol nende üksteist kehamõõtu – inimese identifitseerimiseks tuli neid mõõte omavahel võrrelda. Järjest uusi fotosid sellesse paisuvasse arhiivi lisades kutsus Bertillon Sekula sõnul üles tegema „ulatuslikke märkmeid, kehamärke tekstiks muutma”.[6] Need märkmed muudab tähttäheliseks see, et riistapildidki on teatud tasandil tekstilised Nullide ja Ühtede jadad.
Sekula kirjeldab, et umbes samal ajal leiutas eugeenika rajaja Francis Galton fotomontaaži – vahendi, millega teha kindlaks kuritegelik inimtüüp. Montaaži koostamiseks tegi Galton mitu pilti ühele filmiribale ja alasäritas iga pilti vastavalt sarja kuulunud piltide arvule, nii et esile kerkiksid ainult visuaalsed sarnasused. Siin on Bertilloni soovitud protsess ümber pööratud: arhiiv on jäädvustatud fotole. Galtoni meetod on algoritmide häiriv eelkäija – neist koosneb iga meie foto, tuues muul taustal esile eritunnused, mis on teada varasematelt piltidelt.[7] Igal riistapildil on jäljed kõigist eelnevatest riistapiltidest.[8]
Riistapildid viitavad, et meile tuntud mehelikkus sündis üheaegselt modernistliku visuaalkultuuriga. Modernism ei taotlenud mitte ainult „olemasolevate klassisuhete biologiseerimist” ja töölisklassi patologiseerimist, nagu kirjutab Sekula, vaid ka olemasolevate sugude vaheliste suhete bioloogiliste funktsioonide tasandile taandamist.[9] Nõudlust mehelikkuse visuaalse aluse järele ei tekitanud küll modernism – juba sajandeid on sündimisel määratud sugu surunud inimesed vägivaldselt binaarsesse soomudelisse. Modernism lisas sugude farsile absurdse arusaama, et mehelikkus võib eksisteerida ratsionaalse omadusena mõõtkavas, mis esitab mõnda meest teistest „rohkem mehena”, ning veelgi absurdsema arusaama, et seda „rohkemat” võib tõendada suurem riist. Seega on riistapildi taga sügav ärevus kvantitatiivse, moodsa loogika pärast, mis on valitsenud meie biopoliitilist maailma.[10]
Riistapildi tähendus piirdub aga harva üksnes suguelunditega. 19. sajandi meditsiini- ja kohtufotode üle peetud aruteludes kajastus pidev hirm kõrvalise informatsiooni pärast, mis tekitas vajaduse nähtuse järele, mida meditsiiniuurija Martin Kemp nimetab „visuaalseks osutamiseks”.[11] Varastel meditsiini- ja kohtufotodel nähtavate kõrvaliste detailide, nagu rõivamoe ja olustiku, asemele ilmuvad tavalise riistapildi kortsus linad, halb valgus ja must vannitoapõrand. Žanri tavad – ja keskmise munni visuaalse informatsiooni nappus – tähendavad, et lõpuks tõstetakse esile mitte figuuri, vaid tausta, ning demonstratiivse tarbimise loogika alusel tuuakse riistapildi mõju või tähenduse lõpliku hindajana välja hoopis lavastus, mitte riist ise. Tsiteerides Suzannah Biernoffi: „Ajaloo- ja kultuuriartefaktidena paljastavad nad tahtmatult liiga palju.”[12]
Riistapildi tahtmatuid paljastusi suurendavad veelgi digitaalfotograafia tehnilised kihistused: igal fotol on aja- ja kohatempel ning IP-aadress. Nüüd on arhiivi metaandmed salvestatud pildi enda sisse samamoodi, nagu pilt on salvestatud digitaalse kommunikatsioonitehnoloogia arhiivi, kirjutatud nullide ja ühtede koodidesse ja telefonikaamerate algoritmidesse.
3. Fallosekadedus
Nagu endine kongresmen Anthony Weiner (New Yorgi osariiki esindanud demokraat) põhjalikult dokumenteeritud seksisõnumiskandaali käigus õppis, jääb riistapildi õiguslik pool sageli alla psühhoanalüütilisele sissevaatele, mida see avalikkuse arvates pakub. Tõepoolest, esimesena saab riistapildi ju alati see inimene, kes selle teeb. Peale žanriomaste kompositsioonivigade on selle eneseekspluateerimise tõttu vaja riistapilti kindlasti käsitleda psühhoanalüüsi ja fotograafia seisukohast. Psühhoanalüüs selgitab, et riistapildid üritavad biologiseerida ikooni: fallost – seda muutlikku, võimsat võimu tähistajat, mis on insipireerinud rajama vanaaja obeliske ja tänapäeva Vabaduse torne. Muidugi ootab peenist alati nurjumine. Judith Butler nimetas peenist „haavatud penetratsioonivahendiks”, ning seda sümboliseerib alati fallos, kuid peenis ei suuda fallos olla ega seda vallata: „anatoomiline osa ei vasta kunagi fallosele endale. Selles mõttes võib arvata, et peenisekadedus (õigemini tuleks mõista seda fallosekadedusena) on mehed (juba) kastreerinud ja samas kihutab see neid aina edasi”.[13] Nii nagu riistapilt on tõend inimese tegelikust kehalisest peenisest, võib seda mõista ka sümboolse, ideaalse fallose puudumisena – teisisõnu tõendina inimese kastreerimisest.
Sõna „pic” (pilt) pidev lühendina kasutamine on selle sümboolse mahakaksamise lingvistiline paralleel. Riistapildid kujutavad endast fallosekadeduse krampe – sealt puuduvad pornograafia valgustus, eelnev erutamine ja retušeerimine, mis peaksid eeldatavasti selle haigutava lõhe sulgema, kuid paistavad seda vaid esile tõstvat. Riistapildi kastreerib selle möödapääsmatu jagamine parimate sõprade seas aga ka levitamine laiema, puritaanliku publiku hulgas. Nagu Weiner omal nahal tunda sai, tõmbab riistapilt sellel kujutatud inimese poliitika falloslikust maailmast peenise kehastatud argipäeva – hale #läbikukkumine. Justnagu Weineri puhul, võib ka selle läbikukkumise põhjusi näha foto tehnilises arengus. Pildi esteetika vahetas omanikku, tabloidid panid sellele oma vesimärgid ning liitsid oma kanalite ja tuluvoogudega. Kastreerimine on lõpuks kahekordne ja riistapilt kui foto jääb seda ümbritseva meediamüra varju – näiteks on Weineri seksiskandaalil oma lehekülg Vikipeedias. Ringluses ei ole mitte foto ise, vaid juba see sõna „riistapilt” on piisavalt häbistav – ta on iseenda puänt.
4. Elund ilma kehata
Riistapilti on analüüsitud vähe, ent sama ei saa öelda tema siivsa teisiku – #selfi – kohta, seda pildistatakse nutitelefoniga ja jagatakse sotsiaalmeedias ning see on andnud ainest loendamatutele näitustele ja arvamuslugudele. „Selfi ei ole portree,” on kirjutanud Brian Droitcour, kes väidab, et #selfid erinevad autoportreedest selle poolest, et portree talletab inimese ajalukku – kujutis, mis peaks kestma inimese enda elust kauem –, samas kui #selfi talletab inimese kaasaegsesse ja võrgustunud olevikku.[14] Tema loogiline, kuid lõpuks siiski liiga püüdlik teooria omistab ülearu suurt tähtsust internetile: fotod on alati jõudnud süsteemidesse, mis neile olevikus tähendust omistavad. Sekula sõnul oli iga portree ühtaegu alt üles suunatud pilk endast parematele ja ülevalt alla suunatud pilk endast alamatele, tähistades nõnda väikekodanlikku subjektiivsust, mis on lükatud ebaõiglasesse, võrdlevasse ühiskonnakorda, umbes nagu ambitsioonikas #selfide tegija, kes Instagramis like’e kogub.
„Igal portreel on politseiarhiivis oma varitsev, objektistav vastand,” kirjutas Sekula.[15] Kindlasti on ka igal #selfil riistapildi näol oma varitsev, objektistav vastand. Erinevalt portreest või #selfist tähistab riistapilt enda fotograafilise jäädvustamise teatud etappi. Sest kui fotoportree ja #selfi lasevad inimest kujutada ning mõõta arhiivi ja ühiskondliku sfääri sees, siis riistapildiga kujutavad inimesed end objektistades ja kehaosadeks tükeldades.. Kui #selfi meelitab võistlema like’ide ja fav’ide kogumises, siis riistapilt (kui see just ei taotle ühtlasi ka hinnet) paistab kutsuvat esile pigem „eraldi seisvaid” kommentaare – tõenäoliselt seetõttu, et enamik riistapilte on peata ja pildistatud nurga alt, kus kaamera on näo ette seatud, ja kurikuulsalt sageli on sellel näha jalgu. Võrku ühendatud digikaamera asendab pildistatava pilku, võtab selle üle ja vaatab mina kui endast väljaspool asuvat objekti. See ei ole Droitcouri üleskutse teha #artselfie’isid (kunstipäraseid selfisid) – „näita meile, kuidas sa ennast näed” –, vaid pigem on mõte „näita meile, kuidas sa enda oma näed” võetud kokku mõtteks „näita seda meile”. See ei ole Deleuze’i ja Guattari elunditeta keha, vaid elund ilma kehata.
5. Säh sulle indeksit
Nende ridade kirjutamise ajal ootab kusagil Los Angeleses minu väike unelev ori täpsemaid juhtnööre. Mul on tema jaoks midagi. Pilt, mis talle kindlasti meeldib. Ma tahan midagi vastu saada. See on samuti pilt. Oleme hiljuti vahetanud näiteks emojisid, riideid, laule, tekste, pilte, sülge. Lisaks ehk haavatavust, võimu, naudingut, valu. Ühest iPhone’ist teise edasi-tagasi saadetavatel fotodel on esiplaan ja taust, kus on võrdselt reaalne tegelikkus. Neil fotodel võib näha meie kehasid, meid ümbritsevat, meie toodangut (verbaalset, emotsionaalset ja muud), ent need sisaldavad kaudselt ka võltspalmipuud meenutavat masti, mis edastab mobiilisignaali, minu naabri modemit (kust ma WiFit varastan), valitsuse satelliite, mille ülesanne on seda jälgida, valvega serverifarme, kuhu see paratamatult salvestatakse.
Mitte kõiki riistapilte ei taheta näha. Paljud feministlikud kriitikud seostavad soovimatut riistapilti õigustatult nõusoleku puudumisega, tõlgendades seda vägistamise ja seksuaalse kuritarvitamise sümbolina.[16] Muidugi vastab see kriitika peaaegu traagilisel kombel meeleheitel saatjate misogüünsetele fantaasiatele. Kuid sümbol on vaid ühtmoodi märk. Charles Peirce’i äraleierdatud kolmiku kohaselt asuvad sümboli kõrval ka ikoon, mis sarnaneb oma vastega, ja indeks, mis osutab sellele või tõendab selle olemasolu: näiteks sõna „tuli”, leekidega emoji, suits.
Olgu siis soovitud või mitte, võib riistapilte pidada suguelundi ikooniks või isegi suurema tõenäosusega ideaalse fallose ikooniks. Kui aga tõlgendada riistapilti indeksiaalselt. Sekula sõnul talletab indeks oma objekti „füüsilise jälje” – isegi kui see salvestatakse vaid nutitelefoni välkmälu mikroskoopilistesse transistoritesse.[17] Indeksina ei jäädvusta riistapilt mitte ainult saatja keha, vaid ka saatja ja vastuvõtja suhte ning suurema pealisehituse süsteemi, milles riistapilti vahetatakse. Esile ei kerki mitte ainult patriarhaadi märgid, vaid ka meeste valitsetav kapitalistliku ringluse süsteem, mis tegutseb autonoomselt ja aina enam ilma eelneva nõusolekuta. Päris kindlasti ei küsitud meie nõusolekut, kui Google’i ja PRISMi vahel toimus ulatuslik teabevahetus, kui avalikku ruumi paigutati kõikjale tungiv järelevalvemasinavärk ega ka politsei eelarve ja sõjaväelise taktika kohta. Nõusoleku puudumine kuulub kodakondsuse peamiste tingimuste juurde.
Sõna „dick” (riist) ise kerkis esile indeksiaalselt – kui tavalise mehe nimi, mis osutab kohale, mis arvatakse igal mehel olemas olevat. Võib väita, et kapitalismi keskne indeks on logo. Logo – olgu siis lennuka juti, kuldse kaare või isegi Hello Kitty kujul – ei tähista mitte kauba materjali (tehiskiud, küsitava kvaliteediga liha, pehme plastmass), vaid üksnes selle abstraktset väärtust ja (nagu ütleks selle kohta Marx) selle vaimu, mida hingestab vahetuse nekromantiline protsess. Brändi märgina viitab logo tootele, mille kasutamisväärtus muutub kapitalismile omaselt vahetamisväärtuseks, andes kujundlikult märku vahenditest, millega seda väärtust lisatakse. Indeksina osutab riistapilt tunde-, tähelepanu- ja libiidomajandusele, mis iseloomustab tervet sajandit. Lõpuks toimib riistapilt meie majanduse logona, mis on leitud rahvahankega.[18]
6. Orgasmipildi kapital
Riistapilt jäädvustab kaks tohutut nihet toodangu väärtuses: teada-tuntud ülemineku materiaalselt töölt (feminiseerunud) mittemateriaalsele tööle ja mitte nii tuntud ülemineku tootmistööstuselt taastootmistööstusele. Neil elualadel, kus kapitalismi keskmes on rahandus, hakkab tööstus tootmise asemel lihtsalt kindlustama seda, et tulevikus võiks olla võimalik toota. Täpselt nii, nagu biopoliitilise korra püsimiseks on hädavajalik toota kindlaid sooidentiteete (ja elundite ja paljunemisfunktsioonide vahelisi püsivaid ühendusi), tagatakse tööjõudu sõna otseses mõttes iga päev taastootes see, et kapitalistlik süsteem ei sure.
Finantsspekulatsioonid on tihedalt seotud tööliste enneolematu kurnamisega: see on emotsionaalne ja himur hüdrolõhkumine. Postfordismi uurijad kinnitavad, et globaliseerunud põhjapoolkeral koosneb töö info haldamisest või tundeteatrist: ostes meelelahutust ja tootes tasuta sisu, pakuvad tarbijad suurfirmadele oma loovust ja tähelepanu.[19] Alates jaekaubanduse sõbralikkusest ja lõpetades enesekindlusega, mis hingestab investeerimise vaimu, ei osta tarbijad lihtsalt asju, vaid kogemusi, ning töölised ei müü üksnes tooteid, vaid iseend. Brian Kuan Wood küsis hiljuti: kas see on armastus, mis võimaldab hiliskapitalismi ebakindlal tööjõul edasi rühkida – aitab meil elus püsida, kuid hoiab samas lõa otsas?[20]
Peaksime riistapilti õnnitlema selle eest, et see on teinud nähtavaks protsessid, mis liigendavad meie sotsiaalset tervikut. Põhjapoolkeral rakendab hiliskapitalism tavapäraselt naiselikke oskusi – esitluslikku ja emotsionaalset tööd –, mis põhjustab (ülespuhutud) „mehelikkuse kriisi”, sest rõhub mehi sel viisil, mille eest nad varem kaitstud olid.[21] Kuigi võrdne ekspluateerimine ei ole just säärane sugudevaheline võrdsus, mida feministid taotlenud on, omandab riistapildi falloslik poosetamine siin erilise teatraalse impotentsuse. Või vahest oleks riistapildil targem leppida praeguste oludega – nagu näiteks Tumblris leiduvas pildikogus, kus peenised on surutud kontsakingadesse tabava pealkirja all „Su riist näeb nende kontsadega suurepärane välja”.
Kuigi pealtnäha kutsub riistapilt tõlgendama erektsiooni (valdavalt meheliku) potentsi märgina (olgu siis meeleheitlikuna või mitte) – see tähendab fallosena –, mis on ühtaegu ründav ja provotseeriv, siis kommunikatsioonitehnoloogia kontekstis, milles see ilmub ja ringleb, on riistapilt pigem allutus kui subjekt. Ja see on sageli selle suur voorus.
„Tähelepanumajandus nõuab, et inimesel oleks pidev erektsioon,” kirjutas Paul B. Preciado tänapäeva biopoliitikat käsitlevas valgustavas traktaadis „Testo Junkie”. Kindlasti peegeldab riistapilt audiovisuaalsetesse tööstustesse ja kommunikatsioonitehnoloogiatesse koondunud sügavat himurust. Kui logo tähistab kaubale vahetusprotsessiga omistatavat väärtust, siis riistapilt jäädvustab selle konkreetse hetke, mis haarab meie tähelepanu ja energia. Me pakume tänapäeva kapitalismi elus hoidvale piltide, tunnete ja teabe ringlusele oma kehasid ja olemust. „Tänapäeva tootmisprotsesside tooraine,” väidab Preciado, „on elevus, erektsioon, ejakulatsioon ja nauding.” Nagu me näinud oleme, on fotograafia alati lahutamatu distsiplinaarsest kasutusest, kuid riistapildid rakendavad ja – nagu pornograafiagi – laiendavad seda sotsiaalset otstarvet: nad distsiplineerivad ja tekitavad samas väärtusekujulist erutust – erutust, mida on võimalik kapitalikasutuse süsteemis hõlpsasti uuesti ringlusse lasta.
Sellist küberneetikat kujutab kõige paremini riistapildi žanri silmapaistev hetkejäädvustus: pühendusega orgasmikaader (the cum tribute) – riistapilt, mis kätkeb endas sellele ilmselt ajendi andnud kujutist. Riistapiltide maailmas on orgasmikaadrid rõvedad segameediateosed, kus on oskuslikult pandud kokku digitaalajastu graafilised kihid: foto, sperma ja kohustuslik kõva riist. Asjaolu, et pärast seda, kui näitleja Emma Watsoni ühiskondlikult aktiivseks muutus, suurenes järsult talle suunatud orgasmikaadrite hulk, on ilmselt hale meeldetuletus omandihimust ajendatud fallosega poseerimisest, ent psühhoseksuaalsetes piltides on ülimalt kerge pöörata ümber arusaamad domineerimisest ja allumisest. Nagu iga põhikooli õpilane teab, on erektsioonid peaaegu piinlikult otsesed: erutus ja selle tagajärg. Kes ohverdas ekraani või ajakirja? Sest mis oleks pühendus ilma ohvriteta? Ja lõpuks on fantaasiad (sõltumata nende sisust) nii vabatahtlikud kui seksis üldse võimalik.
Tõepoolest, näidake mulle mõnd pildižanri, mis kujutaks paremini informatsiooni ja erutuse vahetust. Kuradile „semiokapital”. Kuradile „farmapornograafiline ajastu”. See on orgasmikaadrikapitalism. Praeguses piltide ja tundeväärtuse lisamise majanduses võib keskmise orgasmikaadri riist olla meie mittemateriaalse töö kujutis, meie kollektiivse neoliberaalse varju piirjoon. Kas see on armastus? Vastus, mu kallis kepivang, on „jah”.
---
[1] Mind trööstib siin Judith Butleri „Lesbifallose” („The Lesbian Phallus”) esimene lause: "Ma teadsin, et pärast sedavõrd paljutõotavat pealkirja ei suuda ma kuidagi rahuldavat esseed kirjutada, aga võib-olla tekitab falloselubadus alati mingil moel rahulolematust.”
[2] Vt http://critiquemydickpic.tumblr.com, kus on lai valik riistapilte, muu hulgas ka mitu selle kehaosa androgüünset kujutist.
[3] Katherine Cooper, „Just The Tips: How To Get Over Small Penis Anxiety”, Playboy, 22. oktoober 2014, <http://www.playboy.com/articles/just-the-tips-small-penis-anxiety> [viimati külastatud: 1. jaanuar 2015]
[4] Allan Sekula, „The Body and The Archive,” October 39, (talv 1986): 3-64.
[5] Näiteks uuris kolonelleitnant William Marshall frenoloogia abil „salapäraseid protsesse, mis põhjustavad metsikute hõimude kadumist pärast nende kokkupuutumist kõrgemalt arenenud tsivilisatsiooniga”. „Isoleeritud rahvad,” kirjutas ta, „ei erine oma välimuselt ja iseloomu poolest tihti rohkem kui ühe koertekasvatuse koerad." (tsiteeritud: Kemp, 129)
[6] Sekula, „The Body and The Archive”, 33.
[7] Hito Steyerl uurib ajakirjale Dis Magazine tehtud usutluses Marvin Jordaniga seda ja teisi algoritmiliste kujutamisviiside näiteid. Hito Steyerl ja Marvin Jordan, „Politics of Post-Representation”, Dis Magazine, 2014, < http://dismagazine.com/disillusioned-2/62143/hito-steyerl-politics-of-post-representation/> [viimati külastatud: 1. jaanuar 2015]
[8] Jaotades inimesi keskmisest lähtuvate kõrvalekallete järgi, on meditsiinifotod hädavajalikud vastsündinute soolise kuuluvuse määramiseks, nende järgi on isegi suguelundeid kirurgiliselt taastatud. Vt. Suzanne J. Kessler, "The Medical Construction of Gender: Case Management of Intersexed Infants" ajakirjas Signs, Vol. 16, nr 1, (sügis, 1990), lk 3–26.
[9] Sekula, „The Body and The Archive”, 42.
[10] Siin tundub olevat ülimalt oluline panna õigesse konteksti rassi epistemoloogiad. Kindlasti oli rassitähenduse biologiseerimine tähtis modernse mõtlemise eesmärkidele: rassistlikku ideoloogiat paelub sageli musta mehe (hüper)seksuaalsus, täpselt nagu rassistlike tavadega kaasnes sageli kastreerimine. Lisaks paistab see, kuidas pornograafias korratakse veidralt rassi juhmi seostamist suguelunditega (nt must riist), näitavat vaistlikku hirmu selle ees, et rass ja sugu ei pruugi tegelikult olla loomupärased omadused, ning rõhutavat, et rass ja sugu on laialivalguvad kategooriad.
[11] Vt Martin Kemp, „'A Perfect and Faithful Record': Mind and Body in Medical Photography before 1900," in Beauty of Another Order: Photography in Science, ed. Ann Thomas (Yale University Press, 1997), 122.
[12] Suzannah Biernoff, „Flesh Poems: Henry Tonks and the Art of Surgery", Visual Culture in Britain 11, nr 1 (märts 2010), 25–47.
[13] Judith Butler, „Bodies that Matter: On the Discursive Limits of Sex” (New York: Routledge, 2014), 62, 85.
[14] Brian Droitcour, „A Selfie is Not A Portrait”, Culture Two, https://culturetwo.wordpress.com/2013/10/24/a-selfie-is-not-a-portrait/ [viimati külastatud: 1. jaanuar 2015]
[15] Sekula, „The Body and The Archive”, 7.
[16] Vt Sarah Nicole Pricketi „riistakultuuri” arutelu artiklis „Your Friends and Rapists”, https://medium.com/@snpsnpsnp/your-friends-and-rapists-e9217439b8e6.
[17] Sekula, „The Body and The Archive”, 55.
[18] Harry Dodge'i 2010. aasta video „An Analog Comments on Itself” oli sellest väitest ees: limane puusatükk-kui-riist, millel on suud meenutav lõhe, vingerdab hingetu rütmi taktis ja tuletab meile endaga rahulolevalt meelde, et „masinas ei ole auke ega lünki”.
[19] Vt http://wagesforfacebook.com seoses eriti otsekohese poleemikaga, mis teeb kampaaniat tasustatud tööle sotsiaalvõrgustikes.
[20] Brian Kuan Wood, „Is It Love?”, e-flux Journal 53, (märts 2014) < http://worker01.e-flux.com/pdf/article_8980188.pdf> [viimati külastatud: 1. jaanuar 2015]
[21] Vt Hannah Rosini raamatu „The End of Men” kohta kirjutatud Jennifer Homani arvustust. Ta täpsustab väljendit „mehelikkuse kriis”. Jennifer Homans, „A Woman’s Place”, The New York Times, 13. september 2012, < http://www.nytimes.com/2012/09/16/books/review/the-end-of-men-by-hanna-rosin.html?pagewanted=all&_r=2> [viimati külastatud: 1. jaanuar 2015]
