Ivor Stodolsky & Marita Muukkonen: Liigume eraldi koos. Ohustatud Kunstnikud inimõiguste ja kunsti teeristil

Ivor Stodolsky ja Marita Muukkoneni (nimed juhuslikus järjekorras) Artikkel telliti algselt väljaandele Residencies Exchange (Madrid) ja ilmus seejärel raamatus „Contemporary Artist Residencies – Reclaiming Time and Space“. Eesti keeles ilmus tekst esimest korda 8. aprillil 2019 kaasaegse kunsti uudiskirjas, tõlkija Peeter Talvistu, keeletoimetaja Riste Uuesoo.

Praegusel uusrahvuslikul ajajärgul pole läänemaailma taustata kunstiinimesed kaugeltki privilegeeritud „globaalsed kodanikud”, kes saavad rahulikult maailmas ringi rännata. Kunstiprofessionaalid ja intellektuaalid, eriti need, kes on pärit kriisipiirkondadest, seisavad silmitsi selliste takistustega nagu migratsiooniametid ja viisapoliitika. Lääs loob Theresa May valitsuse kurikuulsa väljendi kohaselt „vaenuliku keskkonna”[1] eelkõige just neile, kes saabuvad Euroopasse maailma keerulistest piirkondadest. Sotsioloog Zygmunt Bauman määratles seda juba tükk aega tagasi tabavalt lausega „Liigume eraldi koos”.[2]

Põgusa sissejuhatuse järel käsitleb see essee just nendest keerulistest piirkondadest pärit kunstnikega seotud juhtumeid. Sest meie organisatsioon Ohustatud Kunstnikud (Artists at Risk, edaspidi OK) keskendub just niisugustele paikadele nagu Süüria, Egiptus, Jeemen, Zimbabwe või kurdide ala Türgis. 

Mobiilsus. Sissejuhatus

Vähemalt 1980ndatest alates on rändlus ja mobiilsus olnud kaasaegse kunsti diskursuse põhimõisted. Poststrukturalistlik teooria hägustas tahtlikult keskuse ja perifeeria ideed ning justkui varasema kõrvaletõrjumise kompensatsiooniks asuti äärealasid ülistama kui keskusest huvitavamat ja olulisemat. Kõik – olgu nad siis moodsad filosoofid või nende loendamatud jäljendajad ja kunstilised järgijad – kõnelesid vabadusest, liikumisvõimaluste demokratiseerimisest, kiirusest ja paindlikkusest.

Aga kui termin nomaad jõudis ajapikku varasematest romantilistest underground-kultuuri või vastupanu ringkondadest väljapoole, muutus see trendikaks ideeks pidevalt liikumises olevast kunstnikust, kes ühe projekti juurest järgmise juurde hüppab ning kunstiresidentuurist kunstiresidentuuri ja biennaalilt biennaalile kihutab. Järjest rohkem kunstnikke kutsuti kunstiresidentuuridesse otsima uusi kogemusi, inspiratsiooni või looma kohaspetsiifilisi teoseid, ning nad said üleilmse reisiva kunstielu eliidi osaks, millele oli kaasa aidanud hiljutine odavlennufirmade teke. Tegemist oli grupiga, kes pidevalt liikus, kandis kaasas vaid esmavajalikku ning oli valmis muutusteks ja uuteks kohtumisteks.

Selle mudeli levikuga asus algseid avatuse ja seisukohtade ümberhindamise ideid troonilt tõukama majanduslik mõttemall. Uusliberaalne majanduslik surve vormis mobiilsuse enda äranägemise järgi ümber ning lõi idee „mobiilsusest tasustatud mobiilsuse pärast”. Eve Chiapello ja Luc Boltanski nimetasid seda projektirežiimiks, kus mobiilsust, loovust, kiirust ja paindlikkust müüakse kasumiga ning kogukond on parimal juhul vaid ajutine, nende arvates oli tegemist uue kapitalismi vaimuks kutsutava kõige puhtama väljendusega.[3] Teisisõnu on piiride ületamise algne rõõm või lausa transgressiivne nauding (kui kasutada varem trendikat Jacques Lacani terminit) võetud uusliberaalse „loomemajanduse” keeles üle labase reklaaminipi ja ärimudelina.

Siinkohal tuleks kasvõi möödaminnes rääkida aktiivse rändamise probleemidest. Kliimamuutus on kahtlemata meie aja kõige suurem mure, kuid hoolimata sellest on kunstnikud, kes jalga lennukisse ei tõsta, üliharuldased. Kahjuks on ka see luksusvalik, sest enamikule seab projektirežiim piirangud: alternatiivsed reisimismoodused tähendavad suuremat ajakulu ja sageli ka palju suuremaid väljaminekuid.

Hoopis teise vaatepunkti lisab siia postkoloniaalne olukord. Endistest koloniaalmaadest pärit kunstnikud on aastaid suhelnud ja suhtlevad ka praegu kodumaalt lahkunud rahvuskaaslastega, ning vastupidi. Neile võib liikumisvõimalus olla sotsiaal-kultuuriline vajadus. Samamoodi on Euroopast pärit inimesed kohustatud ümber hindama eurotsentrilise paradigma ja seega ka geograafia.

Niisiis pole tänapäevane mobiilsus sageli üksnes valikuküsimus. Seda nõuab vajadus olla seal, kus asjad toimuvad, see tähendab kunstielu võtmesündmuste juures ja/või riiklikes või diasporaavõrgustikes. Isiklikud suhted kolleegide, institutsioonide ja rahastajaga on üliolulised ning neid saab sõlmida vaid perifeeria ja keskuste vahel reisides. Loomulikult nõuab üha rohkem mobiilsust ka jätkuvalt plahvatuslikult kasvav biennaalide, festivalide, messide ja residentuuride hulk, mis on saanud rahvusvahelisel kunstiväljal tegutsejate töökohaks. 

Ohustatud Kunstnikud

Paljudes riikides on kunstnikud, kirjanikud, kuraatorid ja kriitikud poliitiliste ähvarduste ja tagakiusamise sihtmärgid. Kuraatorite ühing Perpetuum Mobile (PM) on algusest peale tegutsenud piirkondades, kus on olnud autoritaarset tagakiusamist. Oleme teinud koostööd üksikisikute, kollektiivide ja liikumistega, kelle kunstilist väljendusvabadust on ohustatud, rikutud või tsenseeritud või kelle looming oleks võinud (kunsti)ajaloo jaoks muidu kaotsi minna. Ühing on keskendunud muu hulgas: 1) Nõukogude Liidu lõpuaja põrandaalusele ja Putini-aegsele dissidentlikule kunstile; 2) romade kunstile; 3) 2011. aasta järgsete revolutsioonide ja ülestõusude uurimisele nii araabia riikides kui ka üle maailma (teiste hulgas Hispaania Indignados, USA Occupy-liikumine ja Türgi Gezi pargi rahutused); 4) ülemaailmsele tööle teisitimõtlejate ja vastupanuliikumiste kunstnikega, kelle looming või elu on ohus. Mitmeid kuraatoriprojekte korraldades tekkis meil mõistagi mure turvalisuse pärast ning aastatepikkuse arendustöö tulemusena lõime organisatsiooni Ohustatud Kunstnikud. See on Euroopa erinevais paigus asuvaid residentuuriprogramme ühendav võrgustik, mis pakub paremaid liikumisvõimalusi. OK abistab ohtu sattunud kunstiinimesi.

Ohustatud Kunstnike residentuuri peamine eesmärk on pakkuda kunstnikele mõnes turvalises kohas nn hingetõmbeaega. Tavaliselt on OK residentuur justkui 3–12 kuu pikkune vahepeatus, mis võimaldab kunstnikul edasi liikuda professionaalse kunstipraktika poole. OK residentuuride kunstnikud ei saabu Euroopasse varjupaika või pagulasstaatust otsima. Neil on enamasti kindel eesmärk minna tagasi oma kodumaale ning kuna nad tegelevad aktiivselt sotsiaalsete ja poliitiliste teemadega, on nad sageli oma kogukondades väga olulised inimesed. Tihti esindavad nad meie sõnul „ümberjoondunud”[4] edasiviivat jõudu – nad heidavad korraga kõrvale mitu valitsevat ühiskondlikku kontrollimehhanismi, nagu religioosne fundamentalism, juhikultus või eliiti teeniv majanduslik ideoloogia, ning propageerivad üldist hüvangut. Hoolimata sellest, et neid tsenseeritakse, vaigistatakse või piinatakse, võib neil kunstnikel koju naastes olla oluline roll ühiskonna ümberkujundamisel neis riikides, kus sageli on pingelised vastasseisud või käib sõda.

„Euroopa kindlusse” sisenemiseks vajalike viisade hankimine on OK-le üks oluline proovikivi. Tänapäeva institutsionaliseeritud ksenofoobses keskkonnas sulgevad Euroopa valitsused ukse mitte ainult meeleheitel põgenike, vaid ka tunnustatud kultuuritegelaste ees, kes kasutavad Euroopasse pääsemiseks ametlikku asjaajamist.[5],[6] Hoolimata sellest, et OK residentuuri kandidaadid liiguvad kahes suunas, on viisa taotlemise protsess sageli kurnav ning tulemus pole alati positiivne. Seetõttu valmistab OK parajasti ette residentuure Schengeni viisaruumi mittekuuluvates Euroopa piirkondades ja teistel mandritel, kus rahastamine ja majutamine võib samas olla problemaatiline ja seda eelkõige teisitimõtlejatest kunstiinimestele.

Keeruline reisimine

Ohustatud Kunstnike korraldatud residentuuride kandidaatidele võivad keerulised reisitingimused saada suureks takistuseks. Viisapoliitika ja asjaajamiskord näib sageli olevat loodud vaid selleks, et tekitada inimestele suuri logistilisi ja rahalisi takistusi. Näiteks süürlastele ei väljastata Soome viisasid mitte lähedal asuvas Beirutis, vaid kaugel Türgi pealinnas Ankaras, mis tähendab, et Soome pääsevad näiteks vaid sellised Türki sissesõidu keeluga Erdogani kriitikud, kellel on piisavalt raha.

Rahvusvaheliselt tunnustatud Süüria fotograafile ja lühifilmirežissöörile Issa Toumale kolme kuu pikkuse Soome Schengeni viisa hankimine võttis aega terve aasta. 2014. aastal sai temast lõpuks OK Helsingi turvapaiga elanik. See võimaldas tal digiteerida oma fotopanga ning alustada tööd filmiga „9 päeva. Minu Aleppo kodu aknast”, mis 2017. aastal võitis BFI Londoni filmifestivali auhinna ning ka parima Euroopa lühifilmi auhinna. OK abiga leidis Touma endale kahe aasta pikkuse residentuuri Rootsis ning kogu selle aja reisis ta sõjast hoolimata Aleppo vahet, et organiseerida enda algatatud festivali Art Camping, mille raames toimuvad noortele ja eelkõige Aleppo noortele naistele mõeldud kunstitegevused.

OK tegevuse üks oluline osa on koostöö kunstiprofessionaalidega nii residentuuride ajal kui ka enne ja pärast neid. Tavaliselt residentuurides osalevate kunstnike tööd kodumaal ei toetata, kuigi neist võib riigile palju kasu olla. Kui Issa Touma 2018. aasta kevadel püsivalt Süüriasse naasis, algatas ta Aleppos uuesti rahvusvahelise fotofestivali. Ta kritiseerib eriti organisatsioone, mis tegelevad ühesuunalise „ajude äravooluga”. Tema hinnangul on kunstnikel ja haritlastel konfliktipiirkondades oluline roll igapäevaelu eetilise, kogukondliku ja kunstilise mitmekesisuse taastamisel.

Fašism enne ja nüüd 

Kolmekümnendate aastate fašistliku õudusunenäo ajal proovisid mitmed intellektuaalid, nagu Walter Benjamin, Marc Chagall, Max Ernst, André Breton ja Hannah Arendt, natsistlikust Euroopast põgeneda. Paljud sellised inimesed oleksid varakult manalateele läinud, kui poleks olnud selliseid põrandaaluseid aktiviste nagu Hans ja Lisa Fittko[7] ning nende kolleegi Varian Fry’d päästekomiteest (Emergency Rescue Committee).[8] Vaid paar aastat varem, Hispaania kodusõja ajal, organiseeris luuletaja Pablo Neruda fašistlikust Hispaaniast Tšiilisse laeva, et päästa Franco-vastaseid intellektuaale. Legendaarsed uued kunstiliikumised ja -institutsioonid, nagu Black Mountain College (kus õppisid paljud immigrantidest tudengid ja mille õpetajad olid pärit Bauhausist),[9] New Yorgis asuv New School (Arendt, Adorno) või Princetoni Süvauuringute Instituut (Einstein, Gödel), asutati immigrantide abiga. Tänapäevast filosoofiat, teadust ja kunsti oleks võimatu ilma nendeta ette kujutada.

Praegu on äärmuslikud repressiivsed ideoloogiad ja fašism taas tõusuteel. Kui soovime vältida eelmisega sarnast katastroofilist sajandit, peavad intellektuaalid ja kunstiinimesed tundma, et võivad riskida, arvamust avaldada ning üha kasvavale vägivaldsele sallimatusele, tsensuurile ja sõjale vastu astuda. Võimalus reisida ning abi ja toetus julgustavad neid, kes seisavad kunstiliste ja intellektuaalsete võimaluste eest, ilma milleta ei saa eksisteerida repressioonivaba poliitilist kultuuri. Ohustatud Kunstnikud on globaalne omavahel seotud residentuuride võrgustik, mis suudab üha süngemaks muutuvates poliitilistes oludes vajaduse korral kiiresti tegutseda. 

Võrk-institutsioonid ja Helsingi mudel

Ohustatud Kunstnikud tekkis vajadusest pakkuda nn hingetõmbeaega ohustatud kujutava kunstiga tegelejatele, kellega me kuraatoritena koostööd tegime. 2013. aastal rajasime kuraatorite ühingu Perpetuum Mobile, mis organiseerib ohustatud kunstnikele residentuure ja millest omakorda kasvas välja OK. Kunstnikke kutsuti residentuuri ühingu partner-võrgustiku kaudu, mis oli tekkinud aastatepikkuse kuratoorse ja residentuuride praktika tulemusena. Majutust pakuti ja tegevust rahastati koostöös Helsingi rahvusvahelise kunstiprogrammiga (HIAP). Helsingi Suomenlinna saarel asunud nn turvapaiga (kus varem tegutses Põhjamaade Kaasaegse Kunsti Instituut, NIFCA) esimesed elanikud olid tänavakunstnik Ganzeer ja Tahriri väljaku laulik Ramy Essam, kes tegutsesid mõlemad Egiptuse 2011. aasta revolutsiooni peamiste kunstnikena. Koostöös riiklike ja kohaliku omavalitsuse poliitikute ning kümnete kunstnike, aktivistide ja kodanikualgatuse institutsioonidega õnnestus kuraatorite ühingul luua ennast ära majandav institutsioon, mida rahastab peamiselt Helsingi linn.

Pärast seda, kui Soomes loodi esimene turvapaik, on kuraatorite ühing jätkanud OK arendamist ja laiendamist rahvusvahelise võrk-institutsioonina. Niinimetatud Helsingi mudel on eeskujuks mujal loodavatele uutele residentuurikeskustele, mida me kutsume OK turvapaikadeks. Kohalikud organisaatorid, rahastajad, kaasmajutajad ning kunsti- ja kodanikualgatuse institutsioonid koonduvad, et luua tõeline tuge, kohalikke teadmisi ja võimalusi pakkuv võrgustik.[10] Nõnda saame kindlustada, et OK residentuuride elanikud võetakse vastu sotsiaalses keskkonnas, milles on toimiv professionaalide võrgustik ning ligipääs kohalikule informatsioonile, näitusepindadele, tööpakkumistele ja -vahenditele.

Meie teada oli OK esimene organisatsioon, mis tegutseb inimõiguste ja kujutava kunsti ristumiskohas. Organiseerisime ka uut liiki residentuurimudeli ja kuratoorse lähenemise. OK tegeleb nende intellektuaalidega, kes ei sobi selliste organisatsioonide nagu PEN (kirjanikud ja ajakirjanikud), FreeMUSE (järelevalve ja kampaaniad) või SafeMUSE (Norra muusikute residentuur) programmide alla, ning arendab võrk-institutsiooni, mis suudaks pakkuda ohtu sattunud kunstiinimestele kiiresti tuge. Praegu korraldatakse või arendatakse väiksemaid ja suuremaid ettevõtmisi Berliinis, Ateenas, Cambridge’is, Lääne-Soomes, Provence’is, Oslos, Reykjavikis, Barcelonas, Nigeerias ja Serbias. Hea on näha, et üle maailma on selle vastu suur huvi. 

Dissidentlus 21. sajandil

Vaadates tagasi 20. sajandi algusele, oli kunsti ja vastutuse teema esil filosoofias ja kunstis nii otsesel (eksistentsialism) kui ka kaudsemal moel (dada, sürrealism jne). Külma sõja ajal sai dissidentluse peamiseks vormiks kirjandus. Mõelgem kasvõi Pablo Neruda, Aleksandr Solženitsõni või Joseph Brodsky peale. Kas neid võib võrrelda Pussy Rioti, Ai Weiwei või isegi Banksyga? Võib-olla on seda praegu veel vara öelda, kuid kaasaegsest kunstist võib saada 21. sajandi dissidentluse käilakuju. Rõhuvad režiimid ja nende vastased suudavad opositsioonilist kunstilist väljendust võimendada hoolimata sellest, kuidas tulemust hinnatakse või maha tehakse.

Rõhumisvastases võitluses seavad ennast kindlasti esimesena ohtu pühendunud aktivistid ja uurivad ajakirjanikud ning nende toetajad. Kuid kunstidissidentlus suudab keerulised teemad tuua hoopis laiema publikuni. Loovinstitutsioonide võrgustikud saavad kindlustada, et sellistel dissidentidel on võimalik täita oma üliolulist rolli. See võib toimuda eraldi, kuid toimib koos. 

 
[1]    Martha Bozic, Caelainn Barr ja Niamh McIntyre. Lisateave autor Poppy Noor. Revealed: Immigration Rules in UK More than Double in Length. – The Guardian, 27. august 2018, Ühendkuningriigi uudised. (www.theguardian.com/uk-news/2018/ aug/27/revealed-immigration-ruleshave- more-than-doubled-in-lengthsince- 2010).

[2]    Bauman viitas eelkõige klassile, kuid rass ja sugu muudavad klassijaotuse veelgi keerulisemaks. Zygmunt Bauman. Globalization: The Human Consequences. Hoboken: Wiley, 2013, peatükk 4.

[3] Luc Boltanski ja Ève Chiapello. The New Spirit of Capitalism. London: Verso, 2005.

[4]    Concept. – The Re-Aligned Project, www.re-aligned.net/concept/, vaadatud 5. oktoobril 2018.

[5]    Sian Cain. UK Refuses Visas for a Dozen Edinburgh Book Festival Authors. – The Guardian, 8. august 2018 (www.theguardian.com/ books/2018/aug/08/visas-refused-for-adozen- authors-invited-to-book-festival).

[6]    Vaata Ari Akkermans. The Challenges of Being a Syrian Artist Today. – Hyperallergic, 19. juuli 2018 (https://hyperallergic. com/452057/the-challenges-of-being-asyrian-artist-today/).

[7]    Lisa Fittko. Escape through the Pyrenees. Evanston, IL: Northwestern University Press, 2000.

[8]    Varian Fry. Surrender on Demand. New York: Argo-Navis, 2013.

[9]    Emily J. Levine. From Bauhaus to Black Mountain: German Émigrés and the Birth of American Modernism. – Los Angeles Review of Books, 16. mai 2016 (https://lareviewofbooks.org/ article/bauhaus-black-mountaingermanemigres- birth-americanmodernism/, vaadatud 29. augustil 2018).

[10]  Paljude teiste hulgas on selles nimekirjas ka Soome Kunstnike Liit, Soome Muusikute Liit, Kone Sihtasutus, kaasorganiseerijad HIAP-Helsinki rahvusvaheline kunstnike programm ja Villa Eläintarha, partner-residentuur  Saari Residence/Saastamoinen Foundation, PENFinland, Soome Anna Lindhi Sihtasutus, Soome Inimõiguste Liiga ning pro-bonoadvokaadid ja arstid.