Erki Kasemets

Erki Kasemets ise on oma loomingulise tegevuse jaganud neljaks – 1) isikliku elu dokumenteerimine, 2) polügoonteater, 3) prügikunst, 4) rühmitus “Vedelik”, ajakiri “Vedelik” ja performance’id – ning lisanud sellele liigitusele post scriptum’ina veel märksõnu: masinad, kineetiline kunst, mängud ja mängureeglite väljamõtlemine, sotsioloogilised uuringud, teatrikunst.(1) Kuigi sarnase nimekirja saaks pärast mõningast vaevanägemist koostatud ka Kasemetsa loominguga kursis olev kõrvalseisja, tuleb kunstnikku tänada võtmejärjestuse eest, mis annab aimu sellest, kui oluliseks peab ta ise oma kunstiloomingus üht või teist tahku. Kõlab allaandmisena, kuid kui keegi suudab Erki Kasemetsa tegevust süstematiseerida, on see kõigepealt tema ise. Selleks, et keegi teine seda teha saaks, peaks ta olema vähemalt sama süstemaatiline kui Kasemets ise või (suure tõenäosusega) temast veelgi süstemaatilisem – s.t. anomaalne. 

Erki Kasemetsa kunstnikumüüdi järgi sai kõik alguse sellest, kui ta pärast keskkooli matemaatika-füüsika eriklassi vastuvõtueksamitel läbi kukkumist otsustas astuda kunstiklassi. Ja sai sinna sisse, tutvuse kaudu. Aga nagu ikka suurte talentide puhul, avaldusid ka tema ebatavalised anded juba väga varajases nooruses. Kasemetsa poolt seitsmendas klassis koostatud lauamängu “Matk loomariigis“ turustati 1980-ndatel aastatel laialdaselt kogu ENSV kaubandusvõrgus. Mulle isiklikult kingiti see mäng seitsmendaks või kaheksandaks sünnipäevaks ja see jäi minu lapsepõlvekodus ainsaks lauamänguks, mida ma kunagi ei mänginud. Põhjus? See oli liiga keeruline.

Ühes intervjuus küsis kunstikriitik Kasemetsalt, kelleks ta ennast peab. Kas installatsiooni-, performance’i-, maali- või õpitud eriala järgi hoopis teatrikunstnikuks? Vastuses kõlab kasemetsalikku laia haaret: “Kõigiks ja samas võib-olla mitte ühekski neist. Kui inimene saab samaaegselt olla näiteks paremakäeline, Eesti Vabariigi kodanik ja näitusekülastaja, siis tegelikult küsimuses esitatud kunstiliikide loetelu ongi vastus.”(2) Näitusekülastaja teab Kasemetsa ilmselt kõige paremini tema isiklikku elu dokumenteeriva prügikunsti järgi. Esimeseks prügiks, mida Erki Kasemets järjekindlalt kollektsioneerima ja töötlema asus, olid tühjad liitrised piimapakid. Veidi vähem kui 20 aastat hiljem, aastal 2002, tõi üle maalitud piimataara talle auväärseima auhinna, mida Eestis maalikunsti eest võib saada – Konrad Mäe medali. Preemia omistamise põhjuseks oli kunstiteadlasest žüriiliikme Hanno Soansi sõnul igapäevane pöördumine maalikunsti poole.

Prügi

Erki Kasemetsa prügikunstist rääkides tuleb vältida banaanikoorele astumist. Prügi ei ole kunstnikule eesmärgiks, vaid abinõuks. Ka Kasemets ise on tunnistanud, et tegelikult ei tunne ta rahvusvahelisel tasandil tarbimise tagajärjel tekkinud rämpsu kõrgkultuuriks õilistavate kunstnikega erilist osadust – nad ei aja päris sama asja. Kasemetsa tuhanded piimapakid ei ole (vähemalt mitte oma algidee poolest) imalalõhnaliselt kapitalismikriitilised, kontrollimatu konsuumerluse tagajärjel kuhjunud olmejäätmed, vaid K.A.K.K.-id (Kõikide Asjade Kirjapaneku Koht) ja moodulid. Iga värviline, tihti daatumite või muu tekstiga varustatud piimapakk tähistab ühte päeva kunstniku elus ja kõik kokku moodustab aukartustäratavas mahus projekti “LIFE-FILE”(3) ehk elufail – algatuse, mis Kasemetsa sõnul lõpeb alles tema surmaga. Kogu asja tuumani jõuab aga alles siis, kui küsida, “mis ajab rähnipoja puu otsa”, nimelt mis on see, mis ajendab kunstnikku iga päev standardsetes mõõtudes tahukaid infoga katma ja oma “elufailiks” nimetama? Siitkaudu jõuame teemadeni, mis painavad Kasemetsa kõige enam – aeg ja mälu.

Aeg ja mälu

Mulle tundub, et Erki Kasemetsa tõeliseks paleuseks oleks üks megasüsteem, mis suudaks haarata ja selgitada kogu ümbritsevat maailma, kuid et tal oma spirituaalsete otsingute ajal ei õnnestunud seda süsteemi leida ega ka oma peaga välja mõelda, siis tuli leida asendustegevus. Selleks “lohutuseks” sai Kasemetsal vajadus säilitada juba olemasolevat ja püüe külmutada aega ennast, mis leidis väljenduse süstemaatilises dokumentatsioonis. “Aja minek on kõige võimsam asi, mida me saame näha,” selgitas kunstnik oma kinnisideed ühes vestluses allakirjutanuga, viidates isiklikule arusaamisele, et kiirelt mööduva ja hetkega kaduva aja mahamärkimine on vähim, mida ta globaalses plaanis ja “elu mõttele” lähemale jõudmise nimel üldse teha saab. Oluline on esile tuua ka aspekt, et Kasemetsa ajasalvestamine on subjektiivne, mitte mehhaaniline; kaasaegseid tehnoloogilisi vahendeid see kunstnik ei kasuta.

Kuigi esimesed “andmeühikud”, mida Erki Kasemets süstemaatiliselt kollektsioneerima hakkas, olid piimapakid, astus ta kunstnikuna esmakordselt galeriipubliku ette hoopis arvutute plekkpurkidega – objektidega, mille kõige olulisemaks omaduseks oli kunstniku jaoks nende modulaarne iseloom (isikunäitus “Aja taasringlus” Tallinna Linnagaleriis, 1996). Standardsetest limonaadipurkidest võib koostada kahemõõtmelisi kujundeid või kolmedimensioonilisi installatsioone ning kui need on kord koost lahti võetud, saab ehitusmaterjali juba uute vormide loomiseks taaskasutada. Kasemetsa infoühikute konstrukte, millest saab kokku panna lõputul hulgal tähenduslikke kombinatsioone (ning neid hiljem salvestatud mustrite ehk rasterkavandite järgi ka taasluua) võiks nimetada käsitöönduslikuks digitaalkunstiks. Kasemets tunneb ilmselget sümpaatiat arvutite vastu, kuid selle asemel, et kompuutreid oma loomingus meediumina kasutada, eelistab ta neid omaenese kätega, kirve ja sae abil valmistada. Nii nagu leiutaja Aleksandr Popov Uurali mäestikus pikkadel talveöödel kunagi 20. sajandi alguses raadiot ehitas, on Kasemets sama sajandi lõpuaastate jooksul oma Tallinna ateljeekeldris pannud juppidest kokku hulganisti kineetilisi objekte ja “raale”, mis sageli koosnevad näiteks rennidest ja veerevatest kuulikestest. Vahest ei tundu sellele kunstnikule, kelle ambitsiooniks on asjad üksikosadeni lahti võtta ja nende tuumadeni tungida, aus kasutada oma loomingus arvutitehnoloogia näol abivahendit, mille sisemine hingeelu võib jääda tema eest osaliselt varjatuks?

Erki Kasemetsa süsteemsus on tegelikult üks üpris lohutu võitlus paratamatuse vastu. Nii nagu tarbitud toote tühi pakend, on ka ära elatud päev vaid moodul, mis kaob tähtsusetu episoodina mineviku põhjatusse kurku. “Ainuke asi, mis mulle elus pinget pakub, on kummalised kokkusattumused, märgid, uned, seosed. Kahju on, et kõik läheb meelest ära. Mälu on nii lühike – paar päeva. Tahaks, et midagi jääks maha,“ on Kasemets selgitanud.(4) Inimene unustab, ta viskab kogetud sündmused lühikese ajavahemiku järel oma aju aktiivmälust Recycle Bin’i. “Mina ei viska, kogun seda, selekteerin materjali järgi, pressin kokku ühte vormi,” kinnitab Kasemets.(5) Mitmed kriitikud on jõudnud järeldusele, et Kasemets on oma piimapakkidega või kuulsa nööbitagiga (jakk, mille külge ta teatud ajavahemiku jooksul iga päev ühe nööbi juurde õmbles) loonud minevikumomentidest ühe kestva hetke või elab kõigis nendes hetkedes ühekorraga. Seda saavutust võib lugeda Kasemetsa “aja-külmutamise-ponnistuse” ülimaks tipuks, kuid samas on selline kõikjalolek ajateljel inimlikult kurnav ning stressi tekitav. Inimolendi mälu ei jagune teatavasti põhjuseta lühi- ja pikaajaliseks, kuid Kasemets on keskendunud just oma episoodilise mälu (mälusüsteem, mis salvestab isiklikult kogetud elamusi) füüsilisele talletamisele. Siiski, inimene ei ole masin ja vaheaegadega on kunstnikul esinenud ka perioode, kus süstemaatiline Kõikide Asjade Kirjapanemine on üle jõu käinud. Näiteks kui kunstnik oli K.A.K.K.-idele, mis võivad olla ka märkmikud või piimapaki külje mõõtude järgi standardseks lõigatud pappkaardid, oma elu “banaalsuste kroonikat“(6) üles kirjutanud juba seitse aastat (1996–2002), jäi see harjumus ajapikku soiku. Kohusetunne torgib teda sellegipoolest tagant, jätkamaks seda – ei teagi, kas üli- või ebainimlikku rituaali. Tema salvestusvahendiks sobib iga suvaline ese – süsteemselt arhiveeritud maalingutega kaetud tühjad piimapakid, värvitud plekkpurgid või näiteks loendamatud CD-plaadid (mis olid tema 2006. aasta isikunäituse “Informatsioon” “toormaterjaliks”) – objektid, mis olid varem mittevajalikud, katkised või muidu äravisatud. Sugugi mitte ootamatult on ka Kasemets ise leidnud, et tema vajadust süstemaatiliselt oma mantraid korrata võib võrrelda religioosse aktiga: “See piimapakikujundi kordamine eri kujul ja esemetel on nagu ususümboolika. Ristimotiiv näiteks. Eks see ühe asja tampimine ole nagu usukinnitus. Religioon ongi ju ainuke teoreetiliselt mõttekas asi; et saab kuhugi järgmisele tasemele või kogu lool on mingigi point – lõpeb näiteks see jama ära.“(7) –  “Võib-olla annab selline rutiinne kordus lõpuks mingi erilise valgustatuse.” (8)

Mäng

“Kõige lihtsam asi, mis minu arusaamatuid tegevusi iseloomustab, on isolatsioon. On juhtunud nii, et olen justkui kõrvale jäänud unustavat tegutsemist võimaldavatest töö- ja karjäärimängudest, mis täidavad enamiku inimeste jaoks põhimängurolli. Taolise ühisplatvormi puudumisel, kaasamängimise asemel hoopis kõrvaltvaataja positsioonis olles, olen neisse mängudesse üldse kahtlustavamalt või paratamatu huviga suhtuma hakanud,” kirjutab Erki Kasemets 2006. aastal. (9)

Üks neist mängudest, mis omandab tegelikult teatrikunstniku haridusega Erki Kasemetsa otsingute käigus olulise sümboli osa, on teater. Kasemetsa magistritööna kaitstud polügoonteatri idee on (nagu tema purgimajanduski) kõikide võimaluste ruum. Ja peaks ideaalis teatri mõistet avardama. Sõnast “polügoon”, mis sõjalises terminoloogias tähendab õppe- või katsevälja, tuletatud polügoonteater ei ole kunagi lõpuni mõeldud mõte, vaid midagi sellist, mis on alati valmis katsetama. Kas publik ja näitlejad saavad omavahel rolle vahetada, olla korraga mõlemas osas? Kas nad peavad olema teadlikud etenduse toimumisest? Ja kas etendus peab “õnnestumiseks” üldse füüsiliselt aset leidma? Alates 1996. aastast toimunud seitsmeteistkümnest polügoonteatri etendusest on mõned toimunud tõelistel polügoonidel, näiteks Klooga või Tondi endistel sõjaväeterritooriumidel, kuid need on aset leidnud ka galeriis või Tallinna linnatänavatel. Seejuures üks neist, “Kongress” (1996), loeti samuti läbiviiduks, kuigi see mängiti läbi vaid etendust ettevalmistavate korraldajate peades! Kuigi see võib tunduda ka naljana, võib siinkohal tuua paralleele levinud ja armastatud teatrižanriga – kuuldemänguga, mis on peaaegu et sama tinglik.

Kasemets tahab teada, kas väljaspool reeglitega kaitstud mänguterritooriumi on olemas suuremaid eesmärke, ja mis algab siis, kui mäng lõpeb – kas algab kohe uus või on olemas veel midagi, midagi ülemat? Kuid selleks, et universaalsele tõele lähedale jõuda, on kõigepealt vaja koguda materjali elust enesest, aktsepteeritud mängudest, mida kõik mängivad, olgu selleks siis noolevise või kunst.  Ja siin jõuame ringiga tagasi selleni, millest alustasin – Kasemetsa tegevuse jagamise ja lahterdamiseni. Kunstniku probleemistik ja sellele lahenduste otsimine galeriis, koolis ja eraelus on omavahel nii tihedalt läbi põimunud, et võib tõsimeeli kinni hakata Kasemetsa enda välja käidud mõttest, et kõige sobivam “-ism” tema isikut ja tegevust iseloomustama oleks mõiste “organism”. Minu jaoks on Erki Kasemets Eesti kõige totaalsem kunstnik, kes võib kompromissideta oma elu ja kunstiloomingu vahele võrdusmärgi asetada. Ei peaks olema üllatav, et ta on muu hulgas ka (mälu)mängur või ehitab oma aastate jooksul kokku kuhjatud/kogutud prügist kunstipäraseid interjööre, millele näib olevat sisse kodeeritud “mitte-kunagi-valmis-saamise-geen”. Sest lõpptulemuse vajalikkus ja võimalikkus on kahtlane, kuid huvitav on see, mis saab edasi. Ehk nagu Erki Kaemets ise kunagi (hoopis ühe muu asja kohta) ütles, pole ta “veel teinud järeldusi, aga [...] loonud pinnase” (10).

Projekt nimega Elu jätkub!

Ave Randviir

 

*Käesolev essee pärineb kogumikust “Eesti kunstnikud 3” (Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007).

(1)           Vt. lähemalt: Erki Kasemets, Episoodiline mälu. – kunst.ee, 2004, nr. 4, lk. 32–39.
(2)           Riin Kübarsepp, (Üle)värvimiskunstnik Kasemets. – Postimees, 27. XI 2002.
(3)           Kunstnik kasutab oma “elufailide” koloreerimiseks üldiselt kõikvõimalikke värve ja materjale. Näiteks osa tema töödeldud piimapakke on lakitud, pleegitatud, põletatud, jne. 1999. aasta isikunäitusel “Töö” Tallinna Linnagaleriis muutsid piimapakid põrandal ka oma asukohti, sest vaatajad võisid neid liigutada. – Toim.
(4)           Intervjuu Erki Kasemetsaga 13. II 2006 Tallinnas (märked autori valduses).
(5)           Mari Sobolev, Erki Kasemetsa mälu recycled, mitte recycle bin. – Õhtuleht, 16. II 2000.
(6)           Mari Sobolev, Piimapakk kui infokandja. – Eesti Ekspress, 02. III 2000.
(7)           Erki Kasemetsa e-mail autorile, 11. III 2006.
(8)           Johannes Saar, Episoodiline mälu.– Postimees, 19. II 2000.
(9)           Erki Kasemetsa e-mail autorile, 1. III 2006.
(10)         Erki Kasemets, Episoodiline mälu.– kunst.ee, 2004, nr. 4, lk. 35.