Marko Mäetamm

Marko Mäetamme võib pidada üheks aktiivsemaks ja produktiivsemaks kaasaegseks kunstnikuks kohalikul kunstiareenil. Tema loomingulise tegevuse juurde kuuluvad arvukad välisnäitused, sealhulgas osalemine Veneetsia biennaali Eesti paviljoni 2003. ja 2007. aasta näitustel.

Mäetamme looming on küllastunud mitmetest stiilidest ja ideoloogiatest, mis oma vormi ja sisu kombineerides jõuavad üsna omapärase lahenduseni. Popi sugemetega kontseptualism ristub eksistentsialistliku filosoofiaga ning olemise ängistav absurdsus muutub läbi  kunstniku koomikat hindava vaatenurga  musta huumorit sisaldavateks graafilisteks lehtedeks, maalideks, joonistusteks, skulptuurideks, installatsioonideks, videoteks või hoopis tarbekunstiks.

On raske leida teemat, millel Mäetamm poleks peatunud: teemade ring ulatub väikese inimese ülitavalisetest ja isegi igavatest igapäevaelu käsitlevatest sissevaadetest laiemahaardeliste nähtusteni nagu seda on religioon või perevägivald. Nagu ikka, lahkab ta seda koos tubli annuse irooniaga.  Mäetamme loomingust kumab läbi ka teatav performatiivne aspekt – kunstnik ja tema keha kui maailmatajumise keskjaam saab jutustuse peategelaseks laiendades nii oma isiklikke tundmusi suuremale väljale. Teades, et tema arusaam maailmast on juba niigi subjektiivne, segab ta oma sisekaemusi grotestkselt fiktsioonidega. Kui spekuleerida huumori olemuse üle, siis võib tõdeda, et liialdus kui kerge nihe tavapärasest reaalsusest, mida Henri Bergson defineeris mehaanilise jäikusena seal, kus tahaks leida tähelepanelikku paindlikkust ja elavat nõtkust (1) ongi üks põhiline nalja loomise mehhanism. Ebatavaline või absurdne reageering selle vastu, mida üldsus ootab, tekitab humoorika situatsiooni. Mäetamme puhul töötab groteski kõrval ka ebatavaline, isegi teeseldud siirus. Näiteks lood sellest, kuidas lapsed röövivad kogu tema aja ja energia ajades ta hulluks ning viies mõrvadeni, mõjuvad nii võimatult suure nihkena reaalsusest ja moraalist, et need ei saaks olla parimagi tahtmise juures traagilised. Siit tulebki välja huumori funktsioon pakkuda leevendust igapäevastest draamadest tulenevatele negatiivsetele emotsioonidele ning matta need naeru alla.

Enamus kirjutajaid seostavad Mäetamme popi või neopopiga. Mäetamm ise on öelnud, et ühesakümnendate alguses ERKI-sse õppima asudes ei jaganud ta kunstist mitte midagi ning võttis süüdimatult üle kõik, mis teda ümbritsevas kunstis sümpatiseeris. Seetõttu võib tema varastest töödest näha sarnasusi Gauguin´i või Toulouse-Lautrec´i käekirjadega. Popkunsti juurde sattus ta enda sõnul poolkogemata: „Juhtus nimelt nii, et tol ajal tõenäoliselt meie kooli ainuke välisüliõpilane Saksamaalt nägi hindamistel minu pilti „Jamaaha, Kavasaki ja Honda maitsevad muna“ ja küsis, kas mulle meeldib väga popkunst. Mina, soovides mitte väga lollina välja paista, nõkutasin aga kohe peaga, et väga meeldib, jah. (...) See pilt meeldis aga absoluutselt kõigile, ja üritades midagi niisugust veel teha, hakkasingi ma kuidagi märkamatult ja vahelduva eduga pop-i või neopop-i suunas liikuma.“(2)

Kirevad ja rõõmsad maalid hipidest ning lihtsad kaadrid argielust vahetusid aga ühel hetkel minimalistlikuma vormikeele ja redutseeritud koloriidiga (põhiliselt must-valge-punane) töödega. Lustlik lillepidu kulmineerus eksistentsialistlike mõtisklustega elu, surma ja religiooni üle ning 90ndate lõpuks võis pea igast tööst välja lugeda Mäetamme loomingust tänapäevani kumavat olemise painet. Kuigi tema tööd on alati humoorikad, ei ole nad naeruväärsed. Neid ei saa võrrelda labaste või sisutühjade komöödiatega, mis peale ajutise naeru ei paku vaatajale mitte midagi, ei ühtegi mõtet, ega huvitavat vaatenurka maailmale. Mäetamm näib edasi ajavat nihilismi, millega Stirner ja Nietzsche pooleli jäid. Kui Stirnerit huvitab peamiselt individualismi päästmine Jumala ikke all hääbumisest, Nietzschet küsimus kas on võimalik elada mitte midagi uskumata (3) ning Mäetamme müsteeriumid vee peal kõndimise või pühast vaimust viljastumise võimalikkusest, siis üldjoontes jaatavad nad ühte printsiipi – olukorra absurdsust. Mäetamm ei tundu olevat just vihane ateist, kes üritab juba tapetud jumalat veelkord tappa (ja miks peakski seda tegema maailma ühe kõige vähem religioossema ühiskonna kontekstis?).  Pigem võiks arvata, et tema sarkasmi objektiks on saanud religioon kui laiem struktuur, kristlus kui ideaalne ajupesuskeem („The chemistry of the most successful advertising campaign in the world“). Teda huvitab inimloomus kõige üldisemas plaanis - kes on see olevus, kes on kergesti juhitav ja manipuleeritav, kuigi samal ajal arvatakse eksisteerivat geeniust, perfektsionismi, hüperintelligentsi? Milline on üldse täiuslik inimene? Vastuse annab teos „The chemistry of me – supernatural“.

Uuel aastatuhandel muutub Mäetamme looming mitmekihilisemaks – ideed hakkavad väljenduma mitte enam ainult pildis, vaid ka tekstis. Lisaks seni domineerinud maalile leiab kindla koha graafika. Jutustused muutuvad vägivaldsemateks ja verisemateks ning hakkavad toimuma autori esimesed kehastumised omaenda uurimuse objektideks – majadeks, poolvennaks, meediumiks jne. Ta muudab oma vaatenurga rakurssi asjale niivõrd palju, et muutub ise vaatlusaluseks, kuid mitte päris. Lugu ei jutusta enam autor, vaid seda teeb tegelane, kelle on samas loonud autor. Sellises kontseptsioonis väljendub hästi Roland Barthes´i tautoloogiline arusaam autorist – autor ei ole kirjutaja, kirjutaja ei ole autor, keel (ega ka tekst) ei ole instrument, vaid struktuur, sunnitud substants ning reaalsus on selle eeltekst - niisiis et saa ta kunagi kirjeldada maailma. (4)

Eksperimendid autoripositsiooniga võtavad huvitava pöörde, kui üheskoos Kaido Olega antakse elu fiktiivsele tegelasele John Smithile, Poola päritolu Saksa kodanikust geenispetsialistile. Kuuekümnendate lõpul Raplasse kolinud mehe uurimisvaldkond on hariliku mehe geenikombinatsioonid ja eesmärk leida lahendus mõistatusele, mis determineerib inimese kuuluvuse halli massi?  Et oma salajasi uuringuid võimalikult delikaatselt läbi viia, maskeerub ta kunstiõpetajaks lasteaias ja koolis kust leidis ta ka oma uurimisobjektid – tavalised hallid keskpärased mehepojad Marko ja Kaido. Smith maalib oma katsejäneseid ning satub peale edukaid näituseid 50. Veneetsia biennaalile.

Mõned aastad hiljem (2007) osales Marko Mäetamm Veneetsia biennaalil Eesti paviljoni näitusega „Loser´s Paradise“. Ekspositsiooni osadeks said verd voolavad majad, armsad liivakastid ja karu, isiklikud pihtimused ja perekondlikud tapatalgud, kus maailma inetus ja ilu, õnn ja õnnetus segunevad yin´iks ja yang´iks, ürgseks olemise printsiibiks. Temaatika on siiras ja isiklik, kuid kahtlemata võtab see universaalsed mõõtmed.  Mäetamme vaevab igavene küsimus heaolust – kuidas elada maksimaalselt hästi ja mida pidada enda elu missiooniks? Kuidas jagada end kunstiloome, töö, pere ja pangalaenu vahel ning kuidas selles kõiges saavutada harmooniat nii, et kõik asjaosalised rahul oleksid? Teatava balansi ja energia voolavuse on ta saavutanud muundades pinged ja kõige haiglasemad ning vihasemad fantaasiad teosteks, mis pakuvad vastupidist emotsiooni eheda komöödiakunsti näol.

Mäetamm näib igati kinnitavat ka feministide lipulauset personal is political tõestades selle kehtivust palju laiemale sfäärile. Indiviid kui suure organismi pisike rakuke kannab endas sama DNA-d ning kehtib fraktaalsusprintsiip. Kunstnik on sageli revolutsionäär ja maailmaparandaja, kes juhib tähelepanu ühiskonna valupunktidele. Suur osa Mäetamme loomingust on humoorikalt ühiskonnakriitiline. Teda huvitavad kehtivad eetikanormid, mis väljenduvad popkultuuris, lihtsate inimeste igapäevaelus, iluideaalides või vaba aja veetmise viisides ja see, kuidas inimkonnale omane kombestik mõjutab suhteid ning seeläbi ka isiklikku hingeelu. 

2011. aastal valminud seeria „Pariisi postkaardid“ kujutavad ideaalselt lääne inimese mentaalset maailmapilti. Postkaardi ülesanne on anda ühe kaadriga võimalikult adekvaatne pilt asukohast – see sisaldab piirkonnale kõige eriomasemaid tunnuseid ja kõige olulisemaid vaatamisväärsusi. Pilt Pariisi triumfikaarest peidab endas lugu Prantsusmaa ajaloost ja võidukatest sõjakäikudest. Millest aga peaks kõnelema pilt armunute linna ühes pargis konutavast paarikesest? Loomulikult sellest kultuuri osast, mis jääb mittemateriaalsele, kuid siiski eksisteerivale tasandile. Pariis kui metafoor romantikale annab võimaluse Mäetammele sukelduda inimpsühholoogia sellesse osasse, mis tegeleb paarisuhetega.
Paarikese idülli pargipingil rikub arusaam esteetilisest kehast ja armastusest, mis näivad olevat lahutamatud. Naine nähvab mehele: „Ma ei teadnudki, et sa oled nii paks, enne kui sa oma rõivad seljast kiskusid. Ma olen ülimalt pettunud“. Reklaamitööstuse ilusad kehad ja lõputud dieedikampaaniad meedias on kujundanud arusaamad ideaalsest inimesest ja väärtuslikust paarilisest dikteerides ette, kellega sigida ja oma esteetilisi geene edasi kanda.
Kriitikat saab ka Facebook („Käisin täna su Facebook´i kontol“) või pigem keskmine inimene, kes võrdsustab inimest kuvandiga inimesest. Kuvandi ja tegelikkuse, ideaalide ja reaalsuse põrkumise temaatika inimsuhete tasandil on Mäetamme üks olulisi uurimisobjekte (nt. seeria „30 lugu“, 2010).

Mäetamme viimase kümnendi loomingu keskmes näibki olevat inimese fenomen ja tema hämmastav adapteerumisvõime ümbritsevaga (mis võtab ääretult jaburad mõõtmed). Religioonikriitilised teosed üheksakümnendate lõpust tõstatavad sama probleemi, mis hilisemad meediakriitilised teosedki. Vaid jumalat asendab televiisor või internet. Keskpunktiks on rumal inimene, kes usub kõike, mida räägitakse ja teeb mehhaaniliselt kõike, mida temalt oodatakse. Ainult, et miks ta seda teeb ja miks ta selline on? Ja kui ta nii ei toimiks, kas siis oleks maailm ilusam ja inimene õnnelikum? Inimhinge anatoomiat pole suudetud veel lõpuni mõistatada ning ka avastused alateadvuse olemusest ei ole toonud maailmale rahu. Võimalik, et Mäetamm ei otsigi vastust võimatule vaid lihtsalt kommenteerib ümbritsevat üritades luua mehhaanilisse jäika TV-töö-kohustused ahelasse mingit nihet, mõtisklushetke selle üle, miks nii on ja kas saaks teisiti. Ja kui ei saagi, siis vähemalt naerda olemise absurdsuse üle, mis ilma naeruta oleks talumatu.

Marian Kivila

 

 

1. Henri Bergson. Naer: essee koomika tähendusest. Tallinn: Ilmamaa, 2009,lk. 16.
2. Marko Mäetamm. Marko Mäetamme loomingu kataloog. Tallinn: Eesti Kunstiakadeemia, 2006, lk.1.
3. Albert Camus. Mässav inimene. Tallinn: Vagabund, 1996, lk. 97-102.
4. Roland Barthes. Essee „Authors and writers“ kogumikust Critical Essays. Evanston: Northwestern University Press, 1984, lk.145.