Alice Kask

Alice Kask – vähestel noortel kunstnikel on viimastel aegadel õnnestunud nii kindlalt ja kiirelt Eesti kunstiellu kohale jõuda kui temal. Vaid mõne isiknäitusega paari aasta jooksul on ta täitnud ja ümber mõtestanud üht diskursust, mille roll oli eesti kunstis murranguliste 1990. aastate jooksul peaaegu täielikult taandunud ning mille võimalused uuele elule ärgata kahtluse all. Kümnendi lõpus ja uue alguses oli Alice Kask üks esimesi ja väheseid, kelle teoste puhul räägiti individuaalsusest, andekusest, tundlikkusest ja kujundi loomise oskusest kui väärtustest – isegi siis, kui neile väärtustele on üldfoonil raske leida laiemat kandepinda ja raamistikku. Tema tööde juures on muidugi kõneldud ka kehast, ajaloost (ning dialoogist kunstiajalooga), sümboolsest ja reaalsest, isegi meediakujutiste mõjust, kuid ometi pole ükski kasutatud sõnavara tundunud päriselt veenev ja kohane. Pigem paistab, et Alice’i pildid on esitanud väljakutse luua nendele tõlgendusmudelitele lisaks hoopis teistsuguseid käsitlusviise kunstist. Käsitlusviise ja kõnepruuki, mis ometi ei tekitaks kahtlust kuulumises kahetuhandendatesse aastatesse – nagu ei tekita seda kahtlust ka Alice Kase tööd.

Ehkki institutsionaalne tunnustus ja tähelepanu (esimene ost Eesti Kunstimuuseumi kogusse 2000. aastal, Konrad Mäe preemia 2003. aastal, ning ka arvamine käesolevas raamatus esitletavate kunstnike hulka) on nii noore kunstniku puhul alati antud teatava avansina, on Alice Kase looming pälvinud usalduse tänu ilmsele suveräänsusele, süvenemisele, tõsidusele. Ta ei vasta kuigi hästi tavapärasele ettekujutusele noorest kunstist või noorkunstniku rabedast rollist. Alice’i piltide näol ilmus eesti kunsti midagi, mida otseselt ei osatud oodata, millele polnud selget “tellimust” (küll aga tõenäoliselt vajadus) ning mis osutus ootamatult oluliseks veel enne, kui seda suudeti sõnastada.

Lisaks on Alice Kase tööd kahtlemata viimaste aegade maalikunsti identiteedivaeva tunduvalt leevendanud, õigupoolest ilmekalt näidanud kogu maalikunsti elu-või-surma-probleemi konstrueeritust. Alice Kase teoste puhul on täiesti ebaolulised ja isegi kohatud küsimused, kas, kuidas ja miks maalida (või joonistada) ning kas ajastu vaim võib anda “meediumide maavõistluses” ühele või teisele väljendusvahendile sisulist edumaad. Tema tööde jõud seisneb teose ja füüsilise objekti lahutamatuses, kujutise kohtumises aluspinnaga või sealt välja ilmumises. Iga nüanss maalipinnal on oluline ning ükski põhilistest tähendustest ei teki otsusena kuskil väljaspool, vaid sünnib kuju võtnud materjalist endast. Sedalaadi integreeritus pole eesti uuemas kunstis küll täielikult kadunud, kuid on igal juhul harv ja tähelepanuväärne nähtus. Seetõttu mõjuvad ka Alice Kase viimase seitsme-kaheksa aasta jooksul loodud teosed erandlike ja iseseisvatena.

Neid teoseid võib grupeerida mitmeti (või ka üldse mitte grupeerida), kuid esialgu tundub kõige õigem nende käsitlemine Alice Kase isiknäituste kaupa, paariaastase rütmiga, tööde ilmumise järjekorras. Midagi on iga kord muutunud, kuid ükski neist muutustest pole pöördeline, vaid kasvab välja eelnenust. Kui suurema mustri ja selgepiiriliste lahterduste tekitamine on ehk ennatlik, siis sammhaaval edasi liikudes võib esile tõsta ühe arenguliini, luua ühe võimaliku jutustuse tema piltide sündimisest. Seejuures eristuvad paratamatult Alice’i suuremad teosed ning joonistused – esimesed loovad teatavad teetähised, mõjuvad peatuspaikadena, teised aga tekitavad pidevuse ning näivad liikuvat katkematu ahelana suurte tööde ees, nende vahel ja samuti taustal.

Kõigepealt olid Alice Kasel tumedad räsitud vineertahvlid, ebakorrapärase kujuga, pudeneva pinna ja mõnede rohmakate metallist detailidega (“Kaks vineeri”, 1998; enamik eksponeeritud isiknäitusel Haapsalu Linnagaleriis, 2001). Vaevu nähtavad figuurid neil alustel mõjuvad sootult või pigem naiselikult, nad on endasse pöördunud ja kohati justkui pildipiiride vahele surutud. Kehade asendid järgivad vineertahvlite kuju, mahutavad ennast sinna, teisalt muudavad nad aluspinna kujuteldavaks kookoniks, mis on vormunud just keha järgi. Ehkki tundub, et piltide pinda on peaaegu jõhkralt töödeldud, isegi rünnatud (põletatud või augustatud), on vineerid omandanud sellise välimuse aja jooksul, seistes ja olles erineval otstarbel kasutuses. Kujutised on kõige uuemad ja kõige hapramad kihistused neil pindadel, pildipinna ägedama kohtlemise puhul võivad piirjooned ka hajuda ja kehad kaduda. Vanad, rohmakad, aja märke kandvad vineerid ning poeetilised, õrnad figuurid on vastastikuses füüsilises sõltuvuses. Üht muutes ei saa teine jääda samaks, iga liigutus loeb.

Nende vineertahvlite tummade, kaitseseisundis ja sõltuvate kehade kõrval arenes Alice’i piltides aga samal ajal hoopis liikuvam ja julgem kehakäsitlus, mis kõige ehedamalt väljendub joonistuste sarjades, kuid oli allutanud ka järjest suuremaid formaate. 2001. aasta isiknäitus “Oleks. Poleks” galeriis “Vaal” andis muu hulgas põhjust kõnelda dialoogist René Magritte’i kujunditega.(1) Tervikust lahti lõigatud, nihestatud ja paljundatud kehaosad (kõrvad, suud, sõrmed) muutusid neil piltidel tähenduslikeks ja metafoorseteks ning samas ka iseseisvusid – vältimatu side aluspinna ja materjaliga hakkas vähemalt osas tema töödes taanduma. Sel näitusel olid väljas ka Alice’i ühed vähesed otsese inimfaktorita teosed, kus sarnaselt sõrmede-suudega on tervikust eemaldatud ja fokuseeritud mõni ruumi- või hoonedetail (“Siiber”, “Uks”; mõlemad 2001). Mitmekordsed värvikihid, liikuv faktuur, tahtlik ebatäiuslikkus (“elulisus”) annavad neile objektidele omamoodi hingamise, muudavad elutu struktuuri inimkeha sarnaseks. “Vertikaalses horisontaalis” (2001) on kohal nii terviklik figuur kui ka “kandev”, omaette tähenduslik laudadest aluspind, mis meenutab majaseina. Huvitavaks ja keerukaks kujunevad selles töös (nagu ka kummastavasse tühja maastikku hõljuma asetatud “Ukses”) ruumisuhted – figuur ja aluspinna laudis on vertikaalsed, keha vari horisontaalne; figuur on maalitud ruumiliselt, teda ümbritsevat ruumi aga polegi, sile pind lükkab inimese pildist välja, ettepoole; vari on must ja nurgeline auk seinas, sõltumatu nii inimese kui ka valguse liikumisest.

Esmapilgul ainuüksi figuurile ja inimkehale keskenduvates Alice Kase töödes on ruumi ja keskkonna küsimus kaudsemalt alati kohal, seda nimelt varjude, mustade aukude, tühjusest tekkivate kujundite, tasapinnalisuse ja ruumilisuse vastanduste kaudu. Vaheldumisi hajuvates ja fokuseeritud kehaosades, ilma keskkonnata figuurides on ruumitaju alati latentselt sees. 2003. aasta isiknäitusega Tallinna Kunstihoone galeriis, kus eksponeeritud maalid kujutasid eranditult tugevaid, proportsionaalseid (ehkki kohati “vigastatud”) meesakte, sai ka ruumiprobleem Alice’il uue mõõtme. Sedavõrd selgelt esile tõstetud meesfiguur, kujutlus täiuslikust kehast tumedate varjude taga muutis need aktid omamoodi suuremate ja inimüleste struktuuride metafoorideks. Neis kehades ei ole individuaalsust, mudel on kõigi jaoks sama, kuid ometi on nad erinevad: igaühel isiklikud hämarad (ja häirivad) tsoonid ning välja valgustatud detailid (“Kaks istuvat meest” – käed; “Näoga mees”, “Kaks seisvat figuuri” – jalad; “Põlved”, “Suu”; kõik 2003). Samal näitusel väljas olnud vineeritööd – “Üksteise kukil istuvad mehed” (2002) ja kellegi äralõigatud pead süles hoidvat meest kujutav “Mees peaga” (2002) – võimendavad ja nüansseerivad veelgi keha ning ühiskondlike hierarhiate, võimusuhete paralleeli. Alice’i tööde mõjujõu loob sedalaadi panoraamse vaatamisviisi kõrval ehk enamgi nende isiklikum, puudutavam poolus – tasakaalustatud segu ilust, täiuselubadusest, hirmutavusest, kaosest. Tema piltide köitvust on tõlgendatud seega ka psühhoanalüüsi võtmes, mis omistab kunstnikule (ühtaegu ihaldusväärse ja kohutava) saladuse valdaja rolli, otsekontakti Reaalsega.(2) Vaataja ees on äratuntav, arusaadav ja virtuoosselt edasi antud kujutis – ning samas selle kujutise tühistus, täpselt välja maalitud kehaosad tumedate varjude, justkui mustade tompude küljes. Kunstnik on omaenese teost nagu tahtlikult häirinud, kooskõla lõhkunud, täiuse teelt kõrvale pööranud ja jätnud teadlikult mingi osa tervikust tähelepanuta. Sedalaadi häiritus võib tunduda ehmatav, kummastav, aga on kindlasti ka omal moel lummav. Suur formaat võimendab kujutatava vastuolulisust veelgi, kehad on ühelt poolt jõulised, tugevad üliinimesed ning teisalt kohmakad, peaaegu abitud.

Kui Alice Kase suured maalid mõjuvad juba mõõtmete ja tehnika tõttu staatiliselt, lõpetatuna (ehkki lõpetatus ei tähenda siinkohal viimistlemist, vaid paratamatut pooleliolekut), siis väikeses formaadis joonistused väljendavad ehk kõige elavamalt tema mõtlemisprotsessi. Õigemini joonistus ise ilmselt ongi kunstniku mõtlemisprotsess, mille puhul ei käi idee eespool käe liikumisest paberil – ning taotlust ja tulemust ei ole võimalik tagantjärele lahutada. Ka Alice’i joonistustes on keskmes inimfiguur ja kehaosad, kuid üleminekud ning mutatsioonid toimuvad kiirelt ja paindlikult. Just neis töödes ilmneb selle kunstniku kehakäsitluse erinevus viimaste kümnendite eesti kunsti sagedasti iseloomustavast painajaliku, koormava keha visioonist. Figuuride – silmade, suude ja sõrmede moonutused võivad neil piltidel küll tunduda kohati vägivaldsed, kuid rohkem on siin siiski fantaasiat, poolautomatistlikku mõttelendu, mis toodab hämmastavaid seoseid. Tundub, nagu oleks nii mõtte liikumine kui maailma muutlikkus tõlgitud teatavasse uude, kehalisse keelde, kus iga pildidetail asendab mõnd tähemärki. Figuurid murduvad pooleks, inimesed seisavad pea peal, suur käsi hoiab sõrmede vahel samasugust väikest. Kahel kõrvuti asetseval näol on kahe peale üks suu või ühel silmapaaril kaks nägu, tillukesest kehast kasvab välja hiigelsuur pea. Vaadates selliseid sarju tervikuna, jäävad meelde mõned korduvad motiivid ja ideed: väike figuur vastamisi mõne suurendatud kehaosaga (“Varbad”, “Kukerpall”; mõlemad 2004) või kohtumas tohutute mõõtmetega igapäevaesemega (“Pastakas”, 2004), pea ja keha või pea ja kõhu vastastikune sõltuvus või eriline side (“Pea kõhus”, 2001; “Mees tegi suitsu”, 2004), aga ka jooksmine (“Jooks”, 2001) ja rääkimine (suu, keha muutumine kõnelevaks kehaks; “Rääkiv mees”, 2004). Ainult joonega mängivate piltide kõrval leidub Alice’il ka väikeses formaadis töid, kus on kasutatud eri materjale ja segatehnikat – lisatud joonistusele reljeefsust ning liigutud pinnalisest käsitlusest pildi kui objekti poole (osa sarjast “Oleks. Poleks”, 2000–2001).

2005. aastal Hobusepea galeriis eksponeeritud Alice Kase joonistustes oli toimunud varasemate piltidega võrreldes üks üsnagi silmatorkav muutus. Esmakordselt olid seni ajatute ja kohatute, alasti või neutraalselt visandatud kehakattega inimeste selga tekkinud märksa äratuntavad ja kõnekad riietusesemed – ülikonnad. Seegi kord oli tegemist meestega, kes oma univormis olid samavõrd puhastatud igasugusest individuaalsusest kui varasemad alasti figuurid. Kujutatute hoiakus ja liikumises leiab siiski hoopis uut laadi osutusi. Enam ei väljenda nad üleajalist surutist ja ängi, vaid kordavad tänapäevase eduka mehe mudeli tüüpžeste ja -poose (uljas samm, üks käsi taskus, ja nõjatuv mees, käed risti rinnal). Siiski saadavad neidki tegelasi Alice’i piltidel samasugused peegeldused, varjud ja nihestused nagu varasemaid figuure. Sedalaadi viited moodsale ühiskonnale ei tähenda Alice Kase puhul samas pinnalist sotsiaalsust, mis kõneleks just ühes konkreetses ajas ja kohas valitsevast edukultusest või muust taolisest. Kunstnik ei kasuta ühtki kujundit selleks, et anda publikule lihtsat ning arusaadavat koodi oma piltide mõistmiseks. Pigem valib ta kujundi välja juhuslikkuse, korduvuse või omamoodi paratamatuse printsiibi alusel (nagu kehaosad, millega igaühel on mingi suhe). Seeläbi fookusse tõstetud motiivi tähendus ja mõjusus kasvab Alice’i teostes aga alati suuremaks vaid vaataja isikliku ja igapäevase kogemusega seonduvast.
2003. aastal sai Alice Kask Eesti Maalikunstnike Liidu aastanäituse projekti “Chart” raames korraldatud publikuhääletusel kõige rohkem hääli, osutudes seega ka vaatajate poolt kõige soositumaks eesti maalikunstnikuks. Samal aastal anti talle Eesti kõige auväärsem maaliauhind, Konrad Mäe preemia. Sellist publiku ja professionaalse žürii üksmeelt tuleb Eestis teatavasti harva ette. Alice’i tööd on väga avatud, kohati isegi ohtlikult avatud kõikvõimalikele tõlgendusviisidele – neile on kerge liiga teha, lülitada sisse “automaatrežiimil töötavat tekstimasinat, mis pritsib neid psühhoanalüütilisi, feministlikke, maaliajaloolisi tekstiplokke, valmis retseptsioonimaatrikseid” (3). Mistõttu ongi ilmselt õigem anda neile ka praegu natuke aega ja ruumi ning oodata ära, mis juhtub edaspidi Alice Kase piltides ning mis toimub nende ümber.

Anu Allas

*Käesolev essee pärineb kogumikust “Eesti kunstnikud 3” (Tallinn: Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus, 2007).

 

(1) Eha Komissarov, pressitekst näitusele “Oleks. Poleks” galeriis “Vaal” 15. V – 2. VI 2001.
(2) Anders Härm, Alice imedemaalt ehk visand fundamentaalsele fantaasiale. Saatetekst näitusele Tallinna Kunstihoone galeriis 15. VIII – 31. VIII 2003.
(3) Hanno Soans, Konrad Mäe medalist. – Sirp, 31. X 2003.