Kristi Kongi
Kristi Kongi (1985) on maali- ja installatsioonikunstnik, kes keskendub oma töödes värvile, valgusele ja ruumile, teostades maale sageli installatiivselt või kohaspetsiifiliselt. Oma viimastes projektides kasutab ta värvi mälestusekandjana ning loob suuri, kõikehõlmavaid värviküllaseid ruumiinstallatsioone, mis ühtviisi mõtestavad nii teoste eksponeerimispaika kui ka kohti, kus kunstnik on viibinud.
Kristi Kongi tuli Eesti kunstiellu 2010. aastatel. Sestpeale on tema loomingut iseloomustanud erksad värvid ja isiklikud teemad, mis on aja jooksul muutunud abstraktsemaks. Esimestel näitustel, nagu „transformaator“ Draakoni galeriis või „HEAVEN“ (koos Marta Stratskasega) Vaal galeriis (mõlemad 2010), lähtus Kongi lugudest noore naise elus – märksõnadeks armastus, üksindus, peod ja popkultuur.
Näitusel „Androgüünsed meelemasinad“ (2013, koos Raoul Kurvitzaga) ja mahukas installatsioonis „Puude vahel on vaikus“ Kumu grupinäitusel „Merike Estna ja mina kui maal“ (2014) muutis Kristi Kongi oma maalikeelt abstraktsemaks ning liikus lõuendilt kogu ruumi hõlmava kogemuse loomiseni. Kongi rõhutab oma loomingus koha- ja ajatähtsust, millele juhib tähelepanu värvi- ja ruumiuuringutega. 2017. aasta sügisel Vaal galeriis toimunud isikunäitusel „Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga“ kasutas kunstnik maalide lähtepunktina Mexico Citys uurimisreisil viibides värvi järgi valitud kohti. Näitusest ilmus ka kunstnikuraamat. Oma uuemates teostes huvitub kunstnik veelgi rohkem ruumist ja maastikust, segades sinna juurde ka performatiivseid elemente.
Kristi Kongi on õppinud Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (2004–2008), täiendanud end Lahti Kunstiülikoolis Soomes ja lõpetanud Eesti Kunstiakadeemia maalieriala magistrantuuri (2008–2011). Ta on võitnud Noore Kunstniku preemia (2011), Sadolini kunstipreemia (2013) ja olnud Köler Prize’i nominent (2016). 2017. aastal hinnati tema tegevust Eesti maalikunsti valdkonnas maineka Konrad Mäe preemiaga. Ta on Eesti Kunstiakadeemia maalieriala dotsent.
Lisaks:
http://www.kristikongi.com